Üks oli selge - pulmad pidid toimuma ning seda nii kiiresti kui võimalik. Liidulepingust Karutarega oli möödunud juba tervelt aasta ja Vader oli terve selle aja täitnud kuninga kohustusi, kuid lepingu tingimused olid endiselt täitmata. Oli ju lepingus üheselt öeldud, et Vader Lohelausuja Tammisraua kojast võtab endale kaasaks Karutare Kojavanema Ilmamehe tütre ning sellega luuakse võimuliit kahe koja vahel.

Väljavalitu Ihapäivä läks aga kohe peale eelmisi pidustusi kaduma. Kuuldes kevadel ilmutusest, milles tulevane kuninganna palus abi, võttis Vader koos oma parimate mõõgavõitljejate, teadjanaiste ja sõjameestega igast kojast ette retke, et oma väljavalitu üles leida. Tänu nõidade nägemisoskusele see tal ka õnnestus, kuid kõrge hinnaga. Oli teada vaid Karutare ning Tammisraua kojale, et Vader oma väljavalitu päästmisretke käigus raskesti mürgitatud sai. Tammisraua nõiad suutsid kiirelt tegutsedes küll Vaderi elu päästa, kuid mürk voolas endiselt tema soontes. Nõnda võis näha teda iga kuu täpselt mürgitamise päeval ilma elumärkideta voodis lamamas silmad täis tühjust.


Mitte küll nii uhke, kui see-eest vajalik kihluspidu Ihapäiväga sai aga juba ära peetud kohe peale kaasa ülesleidmist ning alates sellest ajast oli Ilmamehe tütar Vaderi kaitse all.


lintides linnus

Seekordsete suviste pidustuste käigus oli plaanis mõlemad mured lahendada. Pidustuste esimeseks õhtuks olid kutsutud teadjanaised kaugelt Karutare koja piirialadelt, kes Vaderi raskest mürgihaigusest pidid ravima ning juba järgmisel õhtul pidid toimuma kuninglikud pulmad.

Kõik kojad valmistusid kuninglikeks pulmadeks. Karutare oli valmis pannud uhke kaasavara, Tuleundse ja Mustvälja koda pulmakingitused ning Tammisraua teadjanaised olid isegi toonud uhkeid kangaid, lõhnu ja õielehti kaugetest maadest, millega kaasat ootava kuninga kamber ära kaunistati. Samuti sai teadjanaiste sisse sõnatud värvilised lindid ja lipud külge terve linnus.

Pidustuste tarvis olid kohale tulnud isegi tulemaagid kaugelt maalt ja Bulgari khaanist isa Bayani vanim poeg koos oma saatkonna ja kahe tuhande hobusega.

*

Tulemaagid

Rahvas kogunes hiide. Tulemaagid näitasid oma oskusi tule valdamisel ja muusikud oma laulu seadmisel. Ilmamees, kes mitu viimast aastat seda tööd oli teinud, tervitas kõiki ja kuulutas pidustused avatuks. Rahvas liikus kui looklev lohemadu külakiige äärde, kus tervitas neid ka kuningas Vader kutsudes kõiki pidutsema ja mõõka mitte tõmbama.
Ei olnud tal endal aga aega pidustusi nautida, sest kohe kogunesid kojavanemad linnusesse arutama seda kõikse tähtsamat kuningriigis, mille ajal isegi Vaderi ihukaitse ja linnusevalve ei tohtinud olla vestlusele lähemal kui viisteist jalga. Vaderi kantsis oli kohal Mustvälja Aulemb, Tuleundse Piibe, Karutare Ilmamees, Tammisraua Tambet ning Tammisraua teadjanaine ja kirjutaja Arleen. Lastes meretagusel vägijoogil ringi käia ja pidades nõu ei osanud keegi veel teada, et too oli viimane kord kui kahte neist meestest viimast korda elusana nähti.
Vaderi ihukaitsja Hüüp Paljasjalgne, keda alati hoolimata uhkest turvisest ja relvadest paljasjalgsena liikumas nähti, sülitas maha. Sellisest kaugusest ei olnud temast kasu ning ta sai vaid loota, et Vader igaks juhuks relva lähedal hoiab, kui miskit ootamatut peaks juhtuma.
Kui nõupidamine läbi, saabusid kohale Karutare piirialade teadjanaised. Linnusevärav lükati kinni ning trummipõrina saatel hakkasid nood Vaderi keha mürgist puhastama. Vaid Tammisraua teadjanaistel oli lubatud seda riitust pealt vaadata ning linnuses olnud valvurid pidid vaigistama oma suud ja kõrvad ning mitte kuninga kambrile lähemale minema kui viisteist jalga.
Hüüp, keda samuti koja juurde ei lastud, sülitas heaks õnneks üle vasaku õla. Siin ei olnud temal midagi teha. Mõõk mõõga vastu oli tal palju jõudu, kuid kui trummi taguvad nõiad oleksid kuninga elu kallale kippunud, poleks ta miskit teha saanud. Selle peale tema jõud lihtsalt ei hakanud.
Sellest, mis kojas täpselt juhtus, ei räägitud sõnagi, kuid varsti lõppes trummipõrin ning koja ukse lävel võis näha Vaderit, kes küll väsinud tundus kuid see-eest rohkem elus kui ennem oli, teadjanaisi tänamas. Tammisraua teadjanaisedki avaldasid oma tänu andes abistajatele kaasa uhkeid lõhnu kaugetelt maadelt.

Mõni aeg hiljem, kaitstud varjudega ja varjatuna võõraste silmade eest, põlvitas Karutare teadjanaine metsa ääres ja poetas ettevaatlikult oma savist poti kaant, mille vahelt hüppas midagi kiiresti põõsaste vahele. „Ja, et me sind enam ei näeks“ sõnas ta väsinuna ning pani kaane poti peale tagasi.

Sellega oli nüüd ühel pool. Vader oli terve. Nüüd oli vaja vaid pulmadele mõelda.

*

Tammisraua koda polnud tuntud mitte sõjameeste, vaid rauasepistamise, kavaluse, läbirääkimis oskuste ja lausumis sõnade poolest. Vaderile eelnenud kuningas Raudkülg, kes oli samuti Tammisraua kojast, oli küll osav sõjamees, kuid praegu nappis kojal isegi mehi, kes relva kätte haaraksid ning linnusevalves osaleks. Ka kuninga ihukaitse Hüüp Paljasjalgne oli kogenud ja palju rännanud mees, kes alles hiljuti liitunud Tammisraudsete ridadega.

See-eest olid kuningas Vader Lohelausuja kõrval alati tema koja teadjanaised, kes oma nõu ja lausumissõnadega abiks said olla ning oma truudust korduvalt tõestanud olid.
Juhtunud kevadel ka, et peale tulevase kaasa üles leidmist, oli too üllatunud sellest kui otse ja võimukalt teadjanaised Vaderiga rääkisid. Kui tulevane kaasa Vaderilt päris, kas too lasebki oma naistel endaga niimoodi rääkida vastas Vader vaid muiates „Muidugi, nemad hoiavad mind elus.“


Mustvälja Aulemb, Karutare Ilmamees, tema tütar Ihapäivä ja kuningas Vader Lohelausuja Tammisraua kojast
*

Nõnda juhtuski, et kui Mustvälja koja poolt säätud linnusevalve ükshetk ründavast vaenlasest teatas polnud Vaderi kaitseks kedagi teist kui Hüüp Paljasjalgne ja teadjanaised Aileen ja Arleen ning viimase õpilane Alli. Kiirelt haaras Vader ustava Valu - sõnatud hiidhaamri, mida vaid kaks meest kuningriigis suutsid kanda - tugevasti kätte ning jälgis läbi ukseava väljas toimuvat. Ründajaid oli palju, nad olid tugevad ning kindluse valvel ei olnud lootust vastu seista.
Koja teadjanaised aga ei lasknud ennast toimuvast liialt segada, otsisid välja küünlad, pulbrid ja lausumis-sõnad ning tegid ainsat asja, mida antud olukorras sai veel teha – manasid kuninga kambri enda kaitse alla nii, et ükski elusolend ega ese sellest ei sisse ega välja ei saanud minna. Maagiline loor oli läbistamatu ja ei lasknud näha ei kambrist välja ega ka sinna sisse, kuid kõike sees kui ka väljas toimuvat oli ilusasti kuulda. Nii kuulis Vader ka oma ustava ihukaitse viimaseid karjatusi.
Seda, mida Hüüp täpselt kambri ees tegi võisid näha vaid ründajad ise, kuid järgmisel hommikul võis kõrtsus kuulda igasuguseid lugusid tema vägitegudest. Esiteks lõi ta oma relvaga maha viis vaenlast, seejärel murdus aga mõõga tera. Käepidemega lõi ta oimetuks veel ühe ning poos tolle üles ise-enese lõhki lõigatud kõhust rebitud soolega. Järgmise vaenlase lämmatamiseks rebinud ta aga ise-enese rinnust tuksleva südame ning surunud selle vaenlasele otse ninna, mille peale too hinge heitis.
Teine lugu, mida räägiti oli aga see, et Hüüp oli päeval söönud roiskuma läinud kala ning heitis selle pärast hinge enne kui mõõgagi jõudis tõmmata.
Külamehed aga räägivad kõrtsis igasugu lugusid, ning mis tegelikult juhtus on endiselt teadmata.

Olukord oli sitt. Vader oli linnuses, mis oli võõrvõimu all, kinni omaenda kambris. Kiiremas korras saatsid nõiad salasõna Tammisraua kojaülemale Tambetile. Kuningas Vader Lohelausuja oli elus! Linnuse tagasivallutamiseks ei olnud Tammisraua kojal aga piisavalt mehi ning selle tarvis oli vaja abiväge. Mustväljalt ei olnud abi oodata, oli enamik nende mehi ju kindluses selle vallutamise hetkel, ning sealt manala teele läinud. Tuleundsetega ei olnud suhted soojad. Loota sai vaid Karutare ja Bulgarite peale.
Kõik kojavanemad teadsid, et Nahakaupmees Meeleväe käest sai osta igasuguseid tehinguid, kuid see tükk oli ka tema jaoks liiga suur.
Maagiline loor peatas kõike, mis elus, seda läbimast, kuid hingede kohta see ei käinud. Nii kutsusid nõiad kohale Vaderi vägedeülema Kalevi, kes kindlasti langenud oli, vaimu. Kalevi vaim oli rõõmus, et Vader oli elu ja tervise juures ning nõudis verist kättemaksu rünnanud vägede vastu. Samuti sai Vader teada et vallutamise käigus oli tapetud mõlemad Mustvälja taluomanikud ning nende naised ja lapsed. Karutare kojavanem Ilmamees, kellega Vaderil leping oli, oli samuti langenud koos mitme enda koja mehega. Tammisraua kojast oli vaid kaks langenut: Hüüp ning Aileeni abiline Liisa. Tuleundse kojast aga langenuid ei olnud ning ainult Tuleundse ravitsejanaine ja Kojavanem Piibe pääsesid linnusesse nii sisse kui ka välja. See oli ilmselge märk Tuleundse reetlikkusest.
„Ptüi, seda võiski vaid Tuleundsete poolt oodata,“ sajatas Vader. Tal ei olnud siin midagi teha. Nõiad said küll saata salasõnumeid kotta, kuid seal polnud teadjaid, kes oleks võinud nendele vastata. Ei olnud ka sissetungijad tulnud läbirääkima. Nii saigi vaid oodata, juua, laulda ja sõnada valu ja tuld võõrvägede peale.

*

Vader Lohelausuja vend Aapo sai väga hästi aru kui halb olukord oli: Tuleundsetelt ei olnud abi loota, Mustvälja oli kaotanud pea kõik oma mehed, Karutare oli segaduses kaotatud kojaülema pärast. Bulgarid olid küll nõus aitama, kuid nemadki olid juba hundijala veest end liiga uljaks joonud. Pealegi olid nad nõus aitama vaid tingimusel, et Bayani vanim poeg abiellub Ihapäiväga ning on loodud liit koostööks.

Päev oli juba liiga kustunud, et korralikke läbirääkimisi pidada.

*

Kui päike tõusis hakkasid linnuse vallutajad ennast ühtäkki väga halvasti tundma. Eriti nood, kes olid valves linnuse tornis ja müüridel. Tammisraua nõidade sõnatud kaunistused ja lipud olid ju endiselt üleval ning neisse kütket kodukaitse sõnad tegid oma töö. Ei suutnud võõrvägedest enam keegi linnusemüüridele minna, nii halb neil hakkas seal ning elu tahtis neist lahkuda.
Kahjuks ei teadnud seda aga keegi väljaspool linnust.
Võõrvägede juht, kuningas Raudkülje sohilaps, Aago Raudne sai aru, et kaalukausid hakkasid vaikselt tema kahjuks vajuma ning tuli kiiresti tegutseda. Vaderiga näost näkku küll rääkida ei olnud võimalik kuid ta võis rääkida läbi maagilise loori. Kuna loorist polnud võimalik läbi näha, ei saanud ju ka Vader kindlalt teada, et võõrväed kaitseloitsust nõrgestatud olid. Küll aga teadis Vader kindlalt, et terve öö oli möödas ning keegi polnud talle appi tulnud.
Oli paras aeg teha pakkumine.
Vader kaalus kuuldud pakkumist. Ta pidi Aagoga jõudu katsuma ning see, kes kaotab pidi loobuma oma soovist olla kuningas, võitja pool pidi aga laskma kaotajatel rahus lahkuda. Aago oli Raudkülje, kes oli hea sõdalane, järglane, kes suutis oma meestega võtta maha terve linnusevalve ehk siis võitluses karastunud mees. Vader aga oli sepp, kes oskas küll rauda lüüa, aga seda vaid sepikojas. Valu ei tohtinud ta selle võitluse jaoks kasutada.
Mõõduvõtmise tulemus oli seetõttu aimatav.

Ilmselge oli, et igavesti ei saanud nad kambrisse jääda. Ei olnud seal nii palju sööki ega jooki, et rohkem kui paar päeva vastu pidada. Teadjanaiste jõul olid samuti omad piirid ja mingi hetk pidi ka kambrit kaitsev loits üles ütlema. Samas ei olnud keegi Vaderile appi tõtanud ning polnud saadetud ka sõnumit teadjanaistele.

„Olgu siis nii,“ sõnas Vader ja lõi Raudsega käed,“võitleme peale tänast turniiri. Teeme seda viimasena, peale kõiki teisi mõõgavõitlejaid. Kuni selle ajani ei ole aga kuningriigil kuningat ja meie leeride vahel on relvarahu.“
Teadjanaised võtsid kambrilt kaitseloori maha. Alles nüüd sai Vader aru, et linnus oleks olnud vallutamiseks kerge saak, kuid sõna oli juba antud ning Tammisraua oli tuntud oma sõnapidamise poolest.

*

Vader ei olnud enam kuningas, kuid ta oli endiselt taluomanik. Tambet täitis Tammisraua kojaülema rolli vaid nii kaua kuniks Vader oli kuningakohustustega ametis, nüüd aga sai Vader selle asjaajamise enda kätte tagasi võtta.
Nii juhtuski, et enne lõunapäikest toimuma pidanud kohtupidamisel istus Vader endiselt otsustava laua taga. Küll mitte anam kuningana vaid kojavanemana. Seal oli ka Piibe Tuleundse kojast, Karutare uus kojavanem Ilmamehe poeg Hundur ning ka Mustvälja uus kojavanem Otteväe. Kohale oli ka tulnud Aago Raudne, ümbritsetuna oma uhkes varustustes sõjameestest.
Kui väiksemad kohtuasjad olid peetud nõudsid Karutare ja Mustvälja esindajad et ka Aago kohtu ette astub. Oli ta ju oma vallutuse käigus kahele kojale liiga teinud, tapnud nii naisi kui ka lapsi ja saatnud manala teele isegi kaks kojavanemat. Õiglus oli vaja jalule seada. Ei olnud Mustväljal ega Karutarel sellestki asja et nende kohtualune oli kohal täies sõjavarustuses, abiks ka käputäis mehi, ikkagi sõimati tal nägu täis ja nõuti aru tehtud kuritöö eest.
Otsusele, mida temaga peale hakata, aga ei jõutud. Pealegi oli tarvis oodata ära Vaderi ja Aago mõõduvõtt, mille tulemus võis paljutki muuta.

Sooviti teada, mis kojaga Aago end samastab. Tema palgasõdurid olid ju ometi Tuleundse poolt, mehe enda juured olid aga Tammisraudsete kojast.
See vastus jäi aga tulemata.


Jõukatsumine poole peal.

Nüüd polnudki muud, kui oodata jõukatsumist. Vaderil oli veel natukene aega Mustvälja üksikute alles jäänud võitlejate käe all mõõga ja kilbi kasutamist õppida. Aeg venis nagu tammepuu vaik. Vader, kes harjumuspäraselt ennast vägijoogiga kosutas, pidas mõõduvõtuni vahet ning puhkas ennast ennast kenasti välja.

Ei leidunud peokülalist, kes end suurest mõõduvõtmisest kõrvale oleks jätnud. Vastamisi olid siiski valitud kuningas Vader Lohelausuja ja eelmise kuninga sohilaps, verepõhine järglane Aago Raudne. Mõlemad panid selga oma leeri parimad raudrüüd, võtsid vasakusse kätte parimad kilbid, paremasse parimad mõõgad ning Tooru nõusolekuga võis võitlus alata.

Vader teadis, et temast kauaks asja ei ole, seepärast andis ta mõõgale hoogu juurde ning tormas vaenlasele peale nagu raudne tuulispask. Sädemeid lendas kahe mehe relvade ja turviste pealt, kilpidest pudenes pilpaid.

Ükshetk tõstis Aago aga kilbi näo kõrgusele, surus Vaderi sellega taganema ning lajatas talle mõõgaga otse lagipähe. Taevaisa tahtel oli taganeva Vaderi jala alla sattunud juurikas, millele komistades ta ka ristselliti ümber kukkus. Mõõduvõtt oli lõppenud. Ravitsejad tormasid Vaderi juurde, Aago aga piirati ümber ning viidi külaväljakule kohtumõistmisele.

Ei saanud Vaderil muud viga kui vaid tema uhkus. Võitlus oli aga ilus ning kui Tooru tahtis, et ta kaotaks siis ju pidi see nii olema. Ta tõmbas hinge, võttis seljast raske turvise ning jooksis külaväljakule.

Kui Vader väljakule jõudis oli Aago juba surmatud. Õiglane kohtumõistmine oli pöördunud Karutare ja Mustvälja koja kättemaksusooviks ning Karutare Kojavanem ise oli oma isa tapjal kõri läbi lõiganud ning sündmuskohalt metsa põgenenud.

Ei olnud kuningriigil enam kuningat ning kodade vahelised suhted olid piikide peal.
Ei olnud Aago Raudse tegu õige, kuid ka tema kirehoos tapmine polnud seda mitte.

Vader, olles veel mõnda aega tagasi Aagoga tulist võitlust pidanud, aitas nüüd tema surnukeha oma koja telkide juurde kanda. Aago juured olid ikkagi Tammisraua kojast ning temas voolas kuningas Raudkülje veri. Kuigi mees oli toime pannud suure kuritöö, oli ta siiski kõrgest soost ning Tammisraua koda võttis enda kanda ta tulematustega ära saata.

*

Rahvas oli pidustustele tulnud lootes saada osa kuninglikest pulmadest. Nüüdseks oli aga surma saanud juba neli kõrgemast soost isandat (Tammisraua Aago Raudne, Karutare Ilmamees, Mustvälja Kalev ja Aulemb), keda oli tarvis vanade kommete kohaselt manala teele saata.
Peagi selgus aga, et sel ajal kui Vader võitluseks harjutas matsid Karutare ja Tuleundse koda laipade asemel hoopis oma aastate pikkuse vaenukirve maha ning pidasid koostöö plaane. Kõik sujus nende plaanide kohaselt. Vader kaotas ning ei saanud enam kuningaks asuda, Aago oli surnud ja kuninga koht oli vaba.

Sel ajal kui Tammisraua koda pidas isekeskis nõu, kuidas edasi toimetada, saabus nende juurde Tuleundse Piibe ja Karutare Hundur plaaniga valida uus kuningas juba selsamal õhtul. Saadeti kiirelt käskjalg Mustvälja esindajat otsima, et iga kojavanem oleks kohal.

Karutare ja Tuleundsed pakkusid ühiselt uueks kuningaks nahakaupmeest Meeleväge, kes oli seotud Tuleundsete kojaga ning tema kaasaks pidi saama Ilmamehe tütar Ihapäivä Karutarest - sama naine kellega Vader pidanuks samal päeval kokku hakkama. Mustvälja ja Tammisraua koda olid küll sellise liidu vastu, kuid nende häälte arv ei olnud kindlasti piisav, et seda ümber lükata. Rahva jaoks tuli aga pakkuda ka teine kuninga kandidaat, olgugi et ta oli juba ette kaotanud. Vader palus oma vennal Aapol seda rolli täita.


Kojavanemad kandidaatide mesijuttu kuulamas.

Peagi istusid kojavanemad taas külaväljakul ning tutvustasid kuninga kandidaate. Nii Meelevägi kui ka Aapo rääkisid mõlemad ilusat juttu. Tammisraua päänõid Arleen, kes samuti teadis paika pandud lõpptulemust, proovis veel rahva meelt muuta rõhudes kuuldusele et Meelevägi müüs kõike, ka teenust inimeste eemaldamiseks.

See aga läks kui kurtidele kõrvadele.
Kandidaadid näidatud, tuli teha Kojavanemate nõupidamine. Kahe suurema koja liidu puhul ei olnud enam aga väga midagi pidada. Vader suutis vähemalt veenda kojavanemaid, et kuna nahakaupmees polnud kuningriigi päritolu, ei pruukinud ta kõiki tavasid teada ning seetõttu peaks kõik tema otsused ja seadused olema kinnitada Kojavanemate nõukogu poolt, kuniks ta ennast nendele tõestab. Nii see ka jäi ja välja kuulutati.

*

„Mulle see värk ei meeldi,“ ütles Mustvälja uus kojaülem Otteväe hiljem nelja silma all Vaderile. Mustvälja oli juba aegade algusest saati kaitsnud kuninga koda, nüüd aga oli uus kuningas Mustvälja viimased mehed linnusest välja kupatanud, ning kasutas seal samu mehi, kes ennist Aago Raudsega selle vallutanud olid. „Mulle ka mitte“ vastas Vader, jättes aga vaid enda teada, et linnus tegelikult endiselt tema teadjanaiste kaitseloitsu all oli ja seda vallutanud mehed ei linnuse äärtele ega torni saanud minna. Linnuse vallutamine oleks olnud lapsemäng, samas tahtis aga Vader näha kuidas uus kuningas siis tõesti hakkama saab.
Tammisraua au oli riivatud ning kuniks uus kuningas polnud nendega lepet sõlminud, olid nad neutraalsel pinnal ja ei teinud omalt poolt midagi tema aitamiseks.

Ühtäkki kuulsid kaks meest metsast naise kiljatust. Vahetades hetkeks pilke tormasid nad kiirelt heli suunas. Kaugelt paistis mees, kes kiljuvat naist õlal hoides puude vahele kadus. Kahe mehe teele ette jäi aga talumees, kes vibutas uljalt mõõka. Vader ja Otteväe vahetasid taaskord pilke. Neil oli kahe peale vaid Vaderi lühike mõõk, ning sellega ei olnud siin midagi teha. Oli ainult üks võimalus seda olukorda lahendada...

„...Kuidas sa julged meile relvaga vastu astuda?! Kas sa tead, et me oleme Kojaülemad?! Pane see relv kohe maha! Mida sa siin omast arust teed? Anna kohe aru!!...“ kostus metsa all tuline sõim vaese talumehe peale, kes Otteväe ja Vaderi ees veel vaevu vaevaliselt relvaga viibutas. Tema abiline koos röövitud naisega oli aga juba kaugele tihnikusse kadunud. Lõpuks andis vaene mees alla ja rääkis oma naiseröövi loo ära. Sellest Vaderile ja Otteväele piisas. Nad teadsid mehe nime ja koda mille alla ta kuulus, ei olnud neil siin enam asja ajada, kuid mõlemal oli hää tunne küll et sai vaid sõnadega relva vastu astutud ning võidetud.

*


Mehed rivistuvad pruudi tulekuks.

Enne pulmapidustusi käis uus kuningas Meelevägi ka Tammisraua koja juures Aapo ja Vaderiga nõu pidamas, kes laususid kui ühest suust, et Tammisraua kojaga tuleb luua uus leping ning Tammisraua au tuleb taastada. Kaotas Tammisraua koda ju uue kuninga valikuga kõige enam, ning ka naine, kes algselt Vaderile oli lubatud ning kelle too ennastsalgavalt kevadel päästis, pidi nüüd Meeleväega kokku hakkama. Millegi kirja panekuni seekord aga veel ei jõutud.

*

Kummaline on olla oma kihlatu pulmas, kus ta teise mehega ühte heidab – pidi Vader tunnistama. Kuigi pidu ise oli uhke. Peale hiies pühitsemist liikus pulmakaravan läbi linnuse metsamaja juurde kitsa tee peale ning noorpaar kadus metsamajia.

„Mis seal toimub? Ma ei näe midgi!“ kostus hääl rahva seast. „Noorpaar läks metsamajja .... ja nüüd tulid nad just välja!“ Metsamaja poole liikus rahva vahelt noormees, kes kandis puust pulka, mille otsas oli tükk liha „See käis neil küll kiiresti,“ kostus rahva seast, „äkki pulgaga läheb kauem!“

Vaderile ei tulnud mitte üllatusena, et metsamajast ei toodud näitamiseks vereplekkidega lina. Kas teised üldse selle peale mõtlesid?

Seejärel suundus noorpaar kõrtsi pulmi tähistama, kus mängisid nii muusikud kui esinesid tulemaagid, oli nalja, naeru ja jooki. Aapo ja Vader viisid Meeleväele oma koja poolt pulmakingiks mõned labanahad ning kallist viirukit, mille eest too tänas ning kiitis kõigi ees Tammisraua sõnapidamist ning ausust.

Mustvälja kingitust ei teinud. Oli neil vaja pidada kokku neli matust.


Kingitustel ei paistnud etsa ega äärt.

Vader märkas juba siis, et kuninganna Ihapäivä oli isepäine ning tihti kuninga kõrvalt lauast lahkus.

*

Tammisraua kojal ei olnud aga veel aega pidutseda. Enne pimeduse saabumist tuli Raudkülje sohilaps hiies tulega teele viia. Sõjamehele kombeks anti talle teele kaasa ka uhke kilp ja mõõk. Neli meest kandsid oma õlgadel Aago surnukeha puust lavatsil hiide, lausuti paar sõna noore eksiteele läinud kuningikust soost kojakaaslase kohta ning Arleen ja Vader süütasid tule tema all. Suits lennutas eksinud mehe hinge teispoolsusesse.
Jõudes oma telkide juurde tagasi paistsid juba eemalt kolm hiiglaslikku varikuju – üks neist tumeda ürbi all ning kaks täies uhkes turvises – kes kõrtsi poole liikusid. Tammisraua mehed võtsid relvile ning järgnesid varjudele.

Ei olnud tume vari keegi muu kui kuningas Raudkülje rahutu hing, kes tuli maisesse ilma õiglust ja veritasu nõutama. Mitmed Tammisraua mehed, kel veri vemmeldas kuid madistada polnud saanud, haarasid relvad tugevasti kätte ja asusid Raudkülje kehastuse kõrvale appi õiglust nõutama. „See ei ole meie võitlus!!“ karjus Aapo meestele, „tõmmake nad ära! See ei ole meie võitlus!!“ Mehed tõmmati eemale ja Vader hoidis oma haamrit nende ees, et takistada nende tagasi minekut.

See oli ka viimane hetk, sest nii rahvas kui ka vaimud muutusid rahutuks. Raudkülg nõudis oma häälega, mis kui tõrrepõhjast kostus, veritasu ja mõrvari ohverdamist. Meelevägi aga seda teha ei tahtnud. Kohale olid toodud ka Karutare teadjanaised, kes manasid tulesõnadega vaimu teispoolsusesse tagasi. Arleen, nähes, et nõidadest kasu ei olnud, vedas nad vaimudele lähemale, ning läks samuti vamudega suhtlema. „Su poeg tappis süüta lapsi ja naisi!“ röökis ta Raudküljele ning loitsis tulesõnu nii vägevast kui võimalik.

Varsti avastati, et vaimud ei saanud elavatele liiga teha, ning et nad kartsid tuld ja tõrva. Tõrvikutega aeti kolm vaimu üksteisest lahku, suruti nurka ning süüdati põlema. Kõrtsi esine kajas Raudkülje valukisast kui too teispoolsusesse naases.
Nüüd oli hääd nõu hädasti tarvis. Raudkülg oli küll selleks korraks minema aetud, kuid mitte igaveseks. Vereohvrit aga ei tahetud tuua. Pidades nõu teadjanaistega jõudis kuningas Meelevägi otsusele, et iga koda annab kas ühe sõjarüü, kiivri, kilbi või relva ning järgmine hommik see tulega Raudküljele Vallhallasse saadetakse. Oli ju Raudkülg tuntud löömamees ning ehk oli häädest relvadest tal Valhallas puudus. Äkki isegi oli ta uute relvadega nii rahul et veritasust loobus. Kindel ei saanud olla, kuid proovida võis.
„Vot see on õige kuningas, kes ka aastaid peale oma surma tuleb oma rahvale õiglust õpetama“ kostusid sosinad rahva seast. Jah, Raudkülge mäletati hää sõnaga.

Tammisraua töö oli siin tehtud. Kuna lepingut ei olnud, pulmakink oli edasi antud ning tegemist oli Vaderi endise kihlatuga, ei tahtnud nad rohkem pidus viibida. Pealegi oli koja telkide juures hää vaade kõrtsis toimuvale. Seal nad siis istusid ja pidasid oma pidu - tulivesi käis ringi, räägiti lugusid Hüüpi vägitegudest, naerdi ja lauldi.

Kõrtsi poolt aga kostus korduvat mustrit. Oli naeru, oli laulmist ja siis oli mõõkade klirinat. Kui mõõgavõitlus jälle vaibus, tuli tagasi naer ja laul. Ning nõnda ikka uuesti ja uuesti. Kui Vader mõne aja pärast kõrtsist möödus rääkisid sealsed talumehed, et hiljaaegu kuningale kallale kiputi, tõmmati tal kõri läbi ja pussitati kaks korda otse südamesse. Poleks Karutare teadjanaisi lähedal olnud, oleks ta kindlasti hinge heitnud.
Vaderile tegi see nalja. Jaa, kuningaks oli tore saada aga kuninga kohal püsida oli paras pask ja nüüd oli tema sellest lahti.

See kippumine kuninga elu kallale ei olnud aga mitte tol õhtul viimane. Kuulukse, et lausa neli korda pidi ta enda elu kaitsma ning viimases hädas kutsuti kohale tulemaagid, kes oma leegitsevate mõõkadega kõik vaenu soovijad eemale peletasid. Leidus küll uljaspäid, kes vägijoogist kannustatuna ka nendega mõõtu tahtsid võtta, kuid nood said kõvasti kõrvetada.


Tulemaagide kaitseloits

Ei möödunud see öö aga ka Tammisraudsete jaoks täiesti rahulikult.

Vader käis koos Aapo poja, Tormiga kaevult vett toomas, kui tagasiteel ümbritsesid teda äkitsi kolm relvis meest, kes saatsid Tormi minema. „Vader, mida sa arvad uuest kuningast?“ küsis üks neist. Vader ei teinud asjast saladust, et ega tal uus kuningas just väga meelepärane ei olnud, aga et Tammisraua koda on ootamas uut lepet ja ei tegutse senimaale ei kuninga poolt ega kuninga vastu. Relvis mehed, kel selgelt oli soovi kuninga vastu astuda, olid küll löödud et Tammisrauast liitlasi ei leidnud ning pakkusid Vaderile tüki hõbedat, et seda jutuajamist kuninga kõrvu ei viiks. Vader loobus tasust „Ei ole see praegu minu asi, mis tema või teie teete.“

Poolel teel oma laagrisse tagasi kohtus Vader aga Aapo ja teiste koja meestega, kes olid relvil ja tulemas teda päästma. Oli Tormi ju toonud uudiseid, et Vader kolme sõdalase poolt vangi võeti.

See ei olnud aga viimane kord kui Vader nägi metsamehi. Mõne aja pärast tulid nad suurema saatkonnaga Tammisraua laagrisse. Kuulu järgi pidanut neil kokku olema kaheksakümmend meest, kes elasid metsas ja et jälgi ei jääks, magasid puu otsas. Tammisraudsed ristisid mehed kiiresti Oravate Vennaskonnaks, ning kinnitasid taaskord et neil vaenu ei ole ühegi poolega. „Ma ei keela oma sõjameestel sinuga ühes tulla, kui nad seda soovivad. Kuid kui nad seda teevad, ei esinda nad koja huve.“ kinnitas Vader. Tõsteti kapad ja jagati metsameestega rahu nimel kesvamärjukest.

*

Hommikuvalguses tuli kuningas Meelvägi Tammisraudsetega nõu pidama ja leppeid kirja panema. Sai nii kokku lepet, et Tammisraua sai oma koja kahjustamise eest kuningliku vaevatasu, milleks oli kasti täis kulda. Vader aga hakkas uue kuninga esimeseks nõunikuks. Sellega olid käed löödud ning lepingud kasetohtu kraabitud.
„Üks asi veel,“ ütles Vader,“kui sul on linnuses samad mehed, kes reedese päeva õhtul seda vallutasid, on neil nii tornis kui äärte peal olla väga halb.“ Tema üllatuseks ei küsinud uus kuningas selle kohta aga midagi rohkemat vaid vastas lihtsal: „Eks ma siis korralda nii, et nad linnuse sees ei oleks“

*

Lõuna paiku kogunesid kõik kojad hiie teele, et saata oma andamid kuningas Raudküljele. Tammisraudsed, kes kuningas Raudkülge hää sõnaga meenutasid, pakkusid talle Vader Lohelausuja hiidhaamrit Valu – ei leidunud terves kuningriigis sellest uhkemat relva ja mäletati, et Raudkülgki armastas haamreid lahingus kasutada. Kuna Valu oli aga loitsitud raud, sai selle süüdata vaid Vader ise.

Tulemaagid avasid teispoolsuse väravad, Meelevägi rääkis vanast kuningast ning Vader andis Valule tuld. Tõrvik kustus ja Valust hakkas tõusma sinist suitsuvinet.

Piltide autoriks Kass.

Postituse originaal ilmus autori enda blogis