"Ta on ju luuuuu-uuuuletaja," ütles keegi Vestmannide peres ("Pisuhännas"), "kunstnikuhärra!" Halvustav või kiitev? Aktsepteeritav või ühiskonna ääreala nähtus? Tootev või mittetootev? Äge või out? Mul on kaks teismelist hõimlast, kes ei ole võimelised lugemist nautima (ka ettelugemist mitte), neile ei müü ühtki autorit ega raamatut mitte kuidagi. Ja samas ma käin iga nädal Ilmamaa uusi raamatuid tutvustamas Shakespeare’is Vanemuise seeniorite kohvilauas (algus kell 12, kõige lärmakam seltskond saali peal), kus kõik loevad, enamus ostavad raamatuid või lasevad oma lastel endale kinkida ehk tellivad. Veel tunnen käputäit lapsi, kes loevad nagu hullud igal vabal hetkel, neile pole vaja müüa, nad otsivad ise kas või maa alt välja.

Aga teisiti öeldes. Eesti turg on nii väike, et turul käib kogu aeg äge kaklus. Grafomaan annab oma raamatu ise põlve otsas välja ja on sellegagi rahul, et kohustuslikud eksemplarid raamatukogudesse lähevad. Mõni arukam autor hangib isegi toimetaja, see ka tõstab veidi taset isegi keskpärasel autoril, heast autorist rääkimata, sest too läheb lihtsalt veel paremaks. Iseenda kui autori müümine algab juba idee valikust ja stiili väljatöötamisest – vikipeedialik Dan Brown kirjutab nutipõlvkonnale, kellele tema sõnavara on 100% arusaadav ja tempo piisavalt kiire, klik-klik!, ja ta müüb. Eesti kirjanikud mõtlevad idee ja stiili müüdavuse peale väga harva. Ühed ei küündi, teised ei viitsi ja kolmandad emotavad niisama, mõne erandiga, kes on professionaliseerunud ega hakka oma puudujääke hobi-jutuga välja vabandama. Näib, et kõige parem on kirjutada, nagu endale kõige rohkem meeldib (see ei käi Tartu ülitöökate laiskvorstide kohta juhul, kui nad arengusse panustavad), sõbrad kiidavad niikuinii.

Jah, “Reaktor” ruulib müügipoolel, sest see on ikka kõva sõna, kui mingi rasvaste juustega vinniline solge karjub Lutsu raamatukogu arvutitoas: “Maisaapraegu, ma loen REAKTORIT Lutsus, muendatahvelkukkusmaha, katkinoh, amismasullelollileikkaseletan, tsau!” Luuletajatel on Tarslämm, Ehini-tüdruk (mis ta enam nüüd tüdruk, aga noor ikka) sooritas ka loovkirjutamise tube. Aga kas mõni baar või pubi oleks nii julge ja kas mõned autorid oleksid püsivalt, nädalast nädalasse, ka ilma ainult Prima Vistale mõtlemata nii julged, et hakata oma katkendeid või lühijutte ette lugema mingil nädalapäeval mingil õhtul avalikus kohas, ilma räuskavaid rullnokki kartmata? Äkki saaks mõne karvase seltskonna kaitseks organiseerida igaks juhuks, et ei hakataks kohe pudelitega loopima? Tartus on Utoopia ja Arhiiv, veel mõni koht pealekauba. Pole tähtis, kes kuuleb või kas kuuleb, aga kõrva jääb ikka. Sest lugeda ja vaadata on netist niigi, aga elusat häält enda kõrval kuulda on vahel päris huvitav. Kas “Reaktor” saaks teha audionurga oma lehele? Umbes nii, et ma tegelen parajasti küll millegi muuga, aga tagataustal loeb keegi uuemat ulmet?

Nii et küsimus jääb, kuidas kiskuda endale lugejat ja kellelt? Kirjutada paremini kui teised kaasaegsed, mitte jääda alla klassikutele (õppida nende vigadest ka), kasvatada lugejat-huvilist (sest see on investeering autori tulevasse rahakotti). AK-aega ja Delfi-ruumi saab tõesti osta ja skandaaliga krabada, kuid seda kõike on seal niigi ülemääraselt palju. Koht-olukord, kus oma kõri puhtaks köhida (piltlikult), peab olema nähtav ja ligipääsetav, aga samas meeldivalt üllatav, rabav, meeldejääv. “Krt! Ta ütleb ju päris hästi!” – see ei tohi käia reklaamteksti kohta, see peaks käima autoriteksti kohta. PR ja marketing on nii läbipaistavalt läägeks läinud, et ajab oksele. Ma ei lähe enam õnge, sest olen ise reklaamtekste kirjutanud, see on ju omaette žanr, võlupulber, mida puistada kaanepildi failile, et ostja-zombi tähelepanu nõutada. Ostutehinguks ei piisa, kui teadvusel viibiv lugeja ütleb “käib kah”. Lugeja ei tee kohmakusele hinnaalandust, ta ostab Gaimanit (kui on tõesti hea tõlge), aga mitte omakülapoissi, sest Gaiman on lihtsalt nii paganama hästi kirjutanud. Nagu ei usu reklaami, nii ei usu enam pimesi autori sõbrakamba haipimist.

Samas, kui ei ilmuta neid meie pooletoobiseid ja “noori” autoreid, siis neil puuduks motivatsioon edasi harjutada. Äkki mõnest ikka saab asja? Nad ei oska kirjeldada karaktereid, neil puudub tempo, rütm, diktsioon, nad on oma stampides mõõdutundetult tuimad. Aga püüda lugejale selgeks teha, et vot see on tase ja paremat ära loodagi, võta seda, mis on – see on hale. Ei näkka kergesti ka muutumatut "taset" hoidnud kogenud autoril. Jah, oma pundi, oma sõbra raamatu ju ostan, aga sisimas ikka nurisen, et oleksin võinud selle raha eest osta hoopis ... ja ... .

Nii et mida me siin küsime? Kas: "Kuidas müüa arenguvõimelist, lootustandvat noort autorit (toda potentsiaalselt suure esitähega tüüpi)?" Või: "Kuidas müüa heal või väga heal tasemel Autorit teiste samasuguste kõrval?" Legendid pajatavad, kuidas nutvad noored autorid on kogenud toimetaja kõrval põrandal vähernud nagu jonnivad sülelapsed, kui nende telliskivi mõõtu debüütromaanid ribadeks tõmmatakse, ümber sõnastatakse, lisatööd ja ümbertöötlust nõutakse. Aeg on raha, midagi sellist lähitulevikus enam ei juhtu. Kellelgi pole aega või jõudu hakata andma autoriharidust iduhakatisele, kellest võib-olla võiks asja saada. Talle jäävad käsiraamatud (osta, lae alla!) ja koolitused (maksa!), õpitoad (otsi üles!). Ning ainsa kasvatajana, hindajana turg: kui su teksti ostetakse, kui tiraaž kaob, siis oled õigel teel. Sa pime, koba julgelt edasi! Mõnel lumehelbekesel on olnud juhust kohata toda väljasurevat liiki, Big Bääd Toimetajat, kuid nad põgenevad kabuhirmus töö eest, mis neid ümbertöötamise osas ootaks. See on liiga suur, aeganõudev, ajusid kurnav. See pole meeldiv hobi ja sõpruskonna ühistegevus. See on kõige tavalisem madalapalgaline (kirjaniku)töö. Omamoodi lõks varitseb õpitubadeski. Ükski õpituba pole universaalne, õpitakse kindlat stiili, kindlat vormi, žanrit, loovkirjutamist. Kirjanikuks ei õpetata. Stiili või žanri tundmine ei taga veel kirjanikuks saamist. See müütiline omadus tuleb kas pärilikult kaasa, tekib mingi trauma tagajärjel või “avaneb” ühiskondlike muutuste toimel. Kirjanikuks teeb sind lugeja, kui ta naudib seda, mida loeb. Kirjutamisnaudingust üksi ei piisa.

Nüüd tagasi heal või väga heal tasemel autori juurde. Teosed pole vennad, üks kukub paremini välja, teine kehvemini, katsetagem ikka (kui rahakott lubab). Teatud east või kogemustasandist alates enam arengut ei toimu, Autor on küps ja ta ongi kas hea või keskmine autor, kehvapoolne sureb välja või muteerub ebasoodsate olude tõttu toimetajaks. Mõnes asjas on Autor kuradima hää, teises osas jälle paganama tüütu ja korduv ega aita siin ka DNA-molekulist kloonitud värskem Big Bäädi väljalase. Siin aitab ainult marketing, promo, aktiiv, suhtlemine, fännid. Noort kohmikut värske salatilehena meie turul ei müü, krõmpsub küll, aga mõru. Vana peer läheb õigesti vormistatuna, garneeringus ja glasuuriga peale küll. Nõnda mõtlevad ka kirjastused. No mida sa lapsega teed, kui ta tuleb, mälupulk hambus, kraabib ukse taga, niutsub. Sellesama ukse taga, millest hetk tagasi lendas välja vihane Autor, saatjaks soovitus pista oma järjekordne käkk tead-küll kuhu. Nunnule kutsikale on ebaõiglane öelda “kehv!”, ta on lihtsalt “noor”. Aga nagu jutuks oli, “noor” praegu ei müü. Ja siin tuleb mängu taimelava, doteeritud esinemisplats, mis pakub ka autoriharidust. Ma ei imesta üldse, et Reaktor on popp. Warp speed!
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1190)