Hüljatud tüdruk
Öö tuleb nagu põder, huntide poolt aetu
ning võtab kinni minu, raiutu ja saetu,
kuivand verest kriimulise,
rapitu ja kõdu,
võtab kinni
võtab sülle,
suudleb silmist lõbu.
Päeval võin veel terve näida,
kinnitada, et ma
haavad kinni kasvatasin,
ööd ei saa kuid petta:
tuleb öö kui järveudu, rõske, külm ning aus,
paljastab mu vigastused,
mõrad luus ja laus.
Kui mind peletasid sängist
tookord välja hange
põlgasid mu ära nagu eilse pudrupära,
läksin, tallad verised, ning süda valust kange
Soo peal soendeid kohtasin,
ja veidrat valget mära.
Mis nad ravisid või murdsid, kes see enam hoolis,
soo ja külm mind omatahtsi sute sõtseks voolis.
Soele sõtseks, soole seltsiks, surm ei võtnud tulla,
süda ikka kiskus mind taas
sinu juurde
külla.
Taiusõnadega katsin päevaks vered-valud.
Öösel käin su koja ümber,
ulun, nean ning palun .
Öösel olen see, kes olen,
kelleks sa mu tegid:
härmas suuga tondipiiga,
õud ja iha segi.
***
Pöörduda pimedusse,
tera paremal käel
lõikamas öösse haavu.
Pööruda pimedusse,
pime oli see päev,
pimedus meis ei taandu.
Koju me enam ei lähe,
koju me eales ei saa,
kuklas põlemas laevad.
Tera paremas käes,
jalge all lõriseb maa,
pilkavalt irvitab taevas.
Enam ei tea, kuhu minna.
Paigale jääda ei või.
Pimedus immitseb pähe.
Jäätnud rohupinnas
viimase sõnumi tõi:
koju
me enam ei lähe.
***
Vaata ette, mida sa soovid!
See kõik, mis ihatud, on viimaks kättesaadav.
Siinsamas, ootab. Võta ainult, nopi!
Kõik see, mis nimel elatud need aastad,
kuspoole võetud joosta pimesi,
su ümber sirutub,
kui silmanurgast vaatad,
see kants, kust uskusid end leidvat imesid.
Ja näe, see kuldne udu lähedalt on ving,
ja näe, see uks on tegelikult suu,
su suunas ahmib, ablas, armutu –
see ongi paik, kus poole ihkas hing.
Ning müürid sirutuvad nagu kooljakäed,
sa seisad metsaserval hingetult ja näed:
siin on, jah, midagi. Kuid oli see su siht?
Kõik meelitav vaid oli pealiskiht?
No võtku kurat sind, mu hirmund meel,
see pole hetk, mil katkestada teed!
Kui olen seda lossi otsind igiammu -
ei jäta astumata viimast, värisevat sammu!
***
Nüüd ma taon ta väravale
raevus ja väsimuses.
Iga päev
püüda päeva
püüda päästa
püüda pakkuda
jõudu ja toetust.
Iga päev
karta nende pärast,
kes haprad
ja armsad,
lihtsate asjade
kadumist –
laste naer,
väikesed valged õied,
laulude kõla.
Iga päev
armastada
ja tunda kaduvuse hõngu
hääbumise maiku,
haavade eelaimdust,
surma raskete sammude raputust
kõiges,
millest hoolid.
Enam mitte.
Nüüd olen ma väsinud ootamast
väsinud vihkamast
väsinud võitlemast.
Ma taon ta uksele raudkindas käega
ja tulgu ta välja mistahes väega:
mu vihal on verikuum läik.
Tean, ta räpane jõud meid murrab kord, niisiis
enda valida võtan oma minekuviisi,
jäägu temale järgmine käik.
***
veri pulbitseb kurgus, kildudeks kõik mu kondid.
Oh oleks ma suutnud vaid rohkem! Tulnuks varem ma, suurema jõuga!
Vaatan valust varjatud taevasse. Selline surm siis ongi.
veel viimase teona nean teda, surmakramp haaramas lõuga.
***
Pühendunu
Ma kõndisin ja lohistasin saaki
ja väsimust ei märganud
ja vett, mis põlvist saati.
Ning vihmaraskust juustes ainult sellevõrra,
et mu tukka pühkisid.
Sa naeratasid korra
ja ma ei hoolinud, et naeratus on välk.
Mu tukas veritses su puudutusesälk.
Hall helendas ja silmi läikis märg;
mind veri kroonis nagu pruudipärg.
Kui kadusid ja toibusin, vast avastasin leha:
mu kannul lohises mu enda pundund keha.
