süsteemUlmet on ikka peetud maskuliinseks kirjandusžanriks. Kosmosesõjad, hullutavad sõrmused ning verenäljas draakonid ehk "poisid" mängimas oma lapsepõlvemänge raamatukaante vahel edasi. Ka Eestis on juhtivateks ulmekirjanikeks olnud peaasjalikult mehed (küsimus suurele ringile: "Mitu Stalkerit on võitnud Eesti naiskirjanikud kokku?"). Samas on eesti ulmemaastikul silma peal hoidev lugeja kindlasti märganud, et viimastel aastatel on esile kerkinud tugev naiskirjanike plejaad. Mari Järve, Mann Loper, Leila Tael-Mikešin, Tea Roosvald, Krafinna, Kadri Pettai ja Triinu Meres. Enamik neist on ulmes debüteerinud lühiproosaga (siinkohal tänusõnad kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu ulmejuttude võistlusele), kuid osad on edasi liikunud ka romaani manu.

Ülaltoodud nimekirja kuulub kindlasti ka Mairi Laurik, kelle sulest ilmus äsja debüütromaan "Süsteem" (teos leidis äramärkimist ka mullusel romaanivõistlusel). Romaan viib meid ajas sajandeid edasi, tuumakatastroofi järgsesse postapokalüptilisse maailma. Inimkond on jõudnud väljasuremise äärele, kuid selle vältimiseks luuakse arvutisüsteem, mis valiks välja kõige elujõulisemaid järglasi andvad paarid. Süsteem toimib ning vaikselt hakkavad väikesed säilinud kogukonnad end uuesti üles ehitama. Kuid ükski süsteem pole igavene, omades endas tavaliselt saatuslikku Viga, mis seda seestpoolt hävitama asub. Vea aktiviseerumine toobki meid romaani algusesse.

Raamatut lugema asudes olin enda arvates päris kindel, mis mind ees ootab – postapokalüptiline noortekas. Eesti oma "Labürindijooksja", "Näljamängud" või "Lahkulööja". Esimesed viiskümmend lehekülge kinnitasid mu ootusi, kuid sajandaks leheküljeks hakkas teos aina enam žanriliselt teisenema. Noortekast sai põnevik, põnevikust ellujäämisromaan ning ellujäämisromaanist lõpuks perekonnaromaan. Kokkuvõttes on "Süsteemi" näol tegemist ennekõike armastusromaaniga. Peategelase Reinita piirideta armastus Kauri ja oma lapse vastu on teose tegevust edasiviivaks jõuks ning Süsteemi olemasolu vajub (kahjuks) aina enam tahaplaanile.

Ma olekski oodanud Süsteemilt ja selle "käsilastelt" romaani tegevusse palju tugevamat sekkumist. Kordagi ei teki muljet, et Süsteemi Viga neile suurt muret teeb ning nad näeksid selles reaalset ohtu oma eksistentsile ja toimivale korrale. Ei mingeid tumedatest sõidukitest välja astuvaid mustades mantlites agente ega relvastatud eriüksuslasi. Pigem on tarvilik paar päeva natuke ületunde teha, paar faili ühest kaustast teise tõsta ning mõned memod välja saata. Bürokraatia lahendab ju kõik mured!

Romaani veel ühe kõrvalliinina on Laurik sisse toonud Ray Domeni (Süsteemi looja) tegevuse peale sajandeid tagasi toimunud kataklüsme. Kirjeldused tuumakatastroofi järgsest maailmast ning Ray sisemised võitlused Süsteemi loomisel kipuvad kohati isegi teose pealiini varjutama. Teiseks kõrvalliiniks on "Emake Maa", kes vaatleb oma laste ehk inimkonna arengut miljonite aastate vältel. Selle väga harva esile kerkinud "tegelase" oleks võinud raamatust täiesti välja jätta ning need leheküljed pigem Ray seiklustele pühendada. Kindlasti oleks üks tugev ja lõplikult läbitöötatud kõrvaliin olnud paremaks lahenduseks ning teose kompaktsust parandanud.

Mairi Lauriku "Süsteem" on kokkuvõttes igati õnnestunud teos, millel on küll debüütromaanidele omaseid puuduseid (liigne fragmentaansus, kuhjatud tegevusliinid, ajaloo kõige õnnelikumad juhused), kuid ta suudab edukalt hoiduda suurimast veast – välismaiste eeskujude pimesi kopeerimine. Romaani sees toimuv žanriline areng ja hoidumine noorsookirjandusele omastest klišeedest on tugevaks plussiks ning lubab teosel eristuda üldisest hallist massist. Stalkerit "Süsteem" Laurikule see aasta küll veel ei too, kuid loodetavasti tuleb järgnevatel aastatel noort kirjanikku juba tõsise konkurendina võtta.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0900)