Arvutimängud on olnud meiega juba tükk aega, kui küsida erinevatelt inimestelt, mis oli nende esimene arvutimäng, siis tuleb ka palju erinevaid vastuseid. Üks on aga kindel – originaalset Doom’i on vist iga arvutit omanud või vähemalt katsuda saanud inimene mänginud. Oli see ju esimene korralik 3D mäng, lisaks veel vägagi lõbus – muudkui käi ringi ja kõmmuta kaheraudsest või basookast. Kui sel aastal tuli välja täiesti uus Doom, oli see loomulikult vaja ära proovida.

Esimesed kaks DOOM'i mängisin ma läbi IDDQD ja IDKFA abiga, ning kolmanda jätsin üldse vahele, kuna mulle see üldse ei meeldinud. Uus Doom aga jättis kolmanda mängu wannabe-sünguse kaugele maha, tegemist on värskendavalt lihtsa märuliga. Internetis öeldi selle kohta tabavalt: “Enamikus mängudes pead sa kurja deemoni alistamiseks leidma 5 artefakti, õppima 7 loitsu ning kasutama kuninga õnnistatud mõõka. DOOM’is kõmmutad sa deemonile kaheraudsega kottidesse, kuni too maha kärvab”. Ja nii see ongi. Ei ole pikki paatoslikke videolõike, mis seletaksid sulle iga võimaliku taustategelase kibedat lapsepõlve. Keegi ei pea sulle loengut moraalsuse või inimolemuse allakäigu üle. Sa käid ringi, kõik mis liigub, saab tina ja tõrkuv tehnika saab raudkirsa kannaga kildudeks löödud.



Kõige selle juures ei ole Doom siiski lihtsakoeline. Esiteks on kõik kaardid meeletult suured, nende navigeerimine on juba omaette väljakutse. Suvaliselt kõmmutama kukkudes tehakse sinust üsna kiiresti hakkliha, mis on samuti siin mõnusalt võikalt lahendatud. Kui enamasti tuleb ette "GAME OVER", siis siin pead sa mõnikord läbi verise ekraani jälgima, kuidas deemon su soolikatega maiustab. Või kuidas su pea veereb vaikselt su kehast eemale. Lisaboonusena on kaartidele peidetud mitmeid saladusi ning lisamissioone, mille boonused kuluvad hiljem vägagi ära. Väga palju on ka retroüllatusi - salauste taga on mõnikord DOOM I ja DOOM II vanad toad, kuhu saab sisse kõndida ja nostalgitseda.

Eellugu on lihtne ja mitte eriti üllatav. Marsil olevad teadlased leiutasid viisi põrguenergia kasutamiseks. Selle lähemalt uurimiseks rebitakse dimensioonide vahele portaale, mille kaudu käiakse ka põrgu sisemust avastamas. Avastatakse ka põrguenergia huvitav mõju nii elusolenditee kui ka laipadele. Ilmselgelt ja üldse mitte üllatavalt läheb üks teadlane natuke sõgedaks ja ta avab põrguväravad püsivalt, tuues kaasa deemonite tulva Marsi pinnale. Keset põrgut leitakse aga ka midagi väga ootamatult - üsna selgelt inimpäritolu turvis ning lugematute loitsudega kinnipitseeritud hauakamber, mille sees magab "kõikide deemonite suurim vaenlane ja õudusunenägu, kes tuli teisest ajast ja ruumist meid lugematul hulgal tapma, ning kes ei tohi enam kunagi vabadusse pääseda."



Sisukokkuvõtet kui sellist polegi mõtet kirjutada, sest lõpuks taandub ikka kõik sellele, et mine ja tapa kõik jalus kakerdajad maha, kuni jõuad õige lülitini. Selle asemel serveeritakse taustainfot ja ajalugu põnevate killukestena, nii et igavledes videote vahtimise asemel paned sa mängu pausile, ning loed teaduslikke analüüse põrgust, inimkatsetest, zombikatsetest, transhumanismist, relvade tööpõhimõttest jne. Ma pole vist ühegi relva kirjeldust varem mängu sees lugeda viitsinud.



Mängimine ise on tehtud vägagi tempokaks ja põnevaks. Relvad teevad kõva pauku, deemonid ründavad tigedalt erinevatel viisidel, õhk on tinast, plasmast, rakettidest, möiretest ja rupskitest tiine. Paljud elukad on ammututtavad vanadest mängudest - kohal on tulekerade loopijad, leegiheitjatega paksud värdjad ning muidugi ka lendavad hambulised tomatid ja kriiskavad pealuud. Et tapmisele vürtsi lisada, on kõiki deemoneid võimalik tappa ka paljakäsi. Kui oled kollile piisavalt tina andnud, saad ligi joosta ja paljakäsi kaela kahekorra keerata, kirsaga ajud välja lüüa jne. Seda saab teha ka kõige suuremate elukatega – variatsioone on sealjuures iga kolli kohta lausa mitu tükki. Omamoodi huvitav oleks seda kõrvaltvaatajana ette kujutada– rohelises turvises tüüp jookseb endast mitu korda suuremate deemonite keskele, annab kõikidest torudest tuld ja nii kui mõni tuigerdama hakkab, jookseb ligi, rebib sarve või muu tolgendava jäseme küljest ja peksab ohvri sellega lõpuni surnuks.



Ma ütleks tänapäevaste mängude peamiseks kriitikaks, et tahetakse apelleerida võimalikult paljudele huvigruppidele, ühendada endas võimalikult palju erinevaid mängusüsteeme, kus tuleb vaheldumisi lohesid tappa ja külanaise 12 kana kokku koguda. Tihti on selle tulemus, nagu eksootilise restorani külastamine - sulle serveeritakse 20 taldriku peal üht, teist ja kuratteabmida, sul on 5 erineva kujuga lusikat ja sul pole õrna aimugi, mida edasi teha. DOOM viskab sulle ette suure käntsaka pooltoorest liha ja suure toobi õlut - löö aga hambad sisse ja näri nii, et mahla lendab.
Positiivne järelmärkus: 2016. aasta mäng, ning üsna detailne, kuid ei vaja superarvutit.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)