Hiljuti sattusin internetis kolades vanade Nintendo ja Super Nintendo J-RPG žanri mängude klippide peale. Pärast mõningast vaatamist oli nostalgiakratt mul kõrvad pihku võtnud ähvardusega mitte enne lahti lasta, kui olen mõne sellise mängu oma arvutis käivitanud. Taolise tegelasega ei tasu pikalt vaielda ja nii asusingi otsima sobivat fantaasiaseiklust, milles saaks päästa maailma ja seejuures karjal deemonitel pikslid kurku lüüa. Ruttu sai aga selgeks, et vanad on end pea kõik ammendanud ja uuesti tallatud rada ei tahtnud siiski käia. Final Fantasy osad, Chrono Trigger ja Phantasy Star Sega Genesise peal – head, saan soovitada, kuid ikkagi – ehk leidub ka midagi värskemat? Ja tõepoolest minu kahjuks ja hiljem ka suureks õnneks leiduski.


Kahjuks seepärast, et esimeseks leiuks osutus Evoland, mis on ideaalne näide sellest, et tööst väsinud peaga hilistel öötundidel arvuti taga istumine ja indie-mängude ostmine ei ole hea mõte. Analüüsivõime ja arvustustesse süvenemise tahe on juba ammu voodi poole jalga lasknud ning poolel teel norsates põrandale prantsatanud, võimaldades seega kasutada järgnevat loogikat – hinded 3/5 ja 2/5 annavad kokku 5/5, järelikult peab asi suurepärane olema. Liiatigi jäi veel silma lause, milles kiideti mängu huumorit ja läbi erinevate mänguajastute viivat graafikastiili. Mõeldud(mitte väga)-tehtud – pärast pangakonto kergendamist 10 dollari jagu asusin otsekui säravas raudrüüs kangelane eepiliste ja fantaasiaküllaste seikluste pikale rajale, et tunda end paar tundi hiljem lõpuks sama suurejooneliselt, kui joodik, kes kogu õhtu välikäimla august sisse põrnitsenud ja imestanud, kes küll kõik need smurfid siin ära veristas.


No kui päris aus olla, ega algusel ei olnud tegelikult vigagi. Idee ise on hea ja tundus, et sama võib ka teostuse kohta väita… esialgu… väga-väga esialgu. Mäng algab monokroomse ja suurepikslilise graafikaga ning oma kangelast saad liigutada ainult ühes suunas – esimese aardelaeka poole. Sinna jõudes, saad võime liikuda ka teisele pool. Siis lisanduvad värvid, parem resolutsioon, inventar jne. Pea iga ettejääv laegas annab mingi graafilise või mängutehnilise uuenduse. Kuid siin on ka esimene paljudes probleemidest. Need aardelaekad jäävad tõepoolest lihtsalt tee peale ette. Suuremat osa ei õnnestu isegi kuidagi vältida, rääkimata siis vajadusest neid otsida või läbi raskuste nendeni jõuda. Ka lugu, nii paljukest kui seda üldse on, areneb väga lineaarselt ja tilluke maailm ei paku palju avastamisrõõmu. Lõpukoletiseni jõudes on igasugune eepilise seikluse tunnetus kadunud, jäänud vaid mälestused mõnest lahjast naljast. Kui põhipaha pikutama saadetud, ununevad needki vähesed muljed umbes tunni ajaga.


Lahingusüsteem (õigemini süsteemid) on inspireeritud mitmest erinevast mängust. Peamiselt Zelda, Diablo ja mainitud Final Fantasy. Kahjuks on tegu iga kord kehvema imitatsiooniga, mis näitavad oma puudujääkidega lausa rõhutatult, kuivõrd olulisel määral paremini saab selliseid asju teha. Käigupõhise lahingu puhul jäi täiesti arusaamatuks, mis oli antud tegelastele piiramatult mana, võimaldades seega loitse (mida on üldse kokku kaks) lõputult kasutada, välistades nendes lahingutes igasuguse surmasaamise ohu, välja arvatud olukorras, kus see on ette nähtud. Zelda-laadne mõõgaga vehkimine on 2D graafika puhul parimal juhul adekvaatne, kuid muutub kolmanda mõõtme lisandumisel tüütuks, kuna pea võimatu on aru saada, kui kaugel sa vastasest asud. Ja erinevaid vastaseid napib, liiatigi pole tegu originaalide kavalate või pööraste paroodiate vaid igavate koopiatega. Ning ma parem ei räägigi raskustest, mida tõi endaga kaasa lühike, kuid masendav ala tulepallide ja laavaga. Taas näitan näpuga ebaõnnestunud 3D-perspektiivi poole. Et päriselus midagi võrdväärset kogeda, tuleks põrand knopkasid täis loopida, juua ära pudel viina ja üritada siis paljajalu ühest seinast teise navigeerida – lühike, aga valus.


Õige pisut saab siiski ka positiivset öelda. Viited teistele mängudele (jah, õhulaeva kapten on Sid, ju siis C-tähega oleks liiga ilmselge olnud) ja mõned naljad, nt Diablolike mängude inventaris leiduvaste asjade „kasulikkuse“ üle, ajavad veidi muhelema. Lisaks on kogu keskpärasuse lombikeses ka üks kui mitte täiesti originaalne, siis vähemalt piisavalt leidlik idee – nimelt võimalus teatud kohas vahetada 2D- ja 3D-graafika, ehk žanri tehniliste ajastute vahel. Ühes nendest dimensioonidest pääsed läbi kohtadest, mis teises on takistuseks ja vastupidi. Oleks sellist mehhaanikat rohkem aretatud ja rohkem sisu lisatud, poleks ehk põhjust nii kriitiline olla.

Kuid sisu polnud. Kogu mängu läbimiseks piisab kahest-kolmest tunnist ja 10 dollari (Gog.com) või 10 euro (Steam) peale oli seda vähe. Seda enam, et need tunnid pole eriti nauditavad. Kui iga üheülbalise nurgataguse läbikolistamine ja kõigi 30 tähekese ja mis iganes arvu mängukaartide kokkukogumine huvi pakub, võib vist mänguaja tõepoolest 6 tunni peale välja venitada, nagu väidetakse, kuid miks peaks keegi seda tahtma? Ma pole kunagi aru saanud Steami saavutuste süsteemist, mis annab n-ö medaleid asjade eest, milleni sa jõuad mängides vältimatult nii ehk teisiti “Super, sa oled mänginud 1 minuti!” või mille jaoks pead sa tükk aega tegema midagi erakordselt rumalat “Soovime õnne, sa suutsid sajandat korda endale mõõga tagumikku toppida!”.

Kokkuvõtteks. Ei, ma ei soovita seda mängu. Hinda on nüüd küll poole võrra vähendatud, kuid isegi tasuta oleks ta sellisel kujul kaheldava väärtusega. Kõike, mida teha üritatakse, on tehtud juba ka varem ja paremini. Tahad mängu, mille sisuks on mängu enda uuendamine? Võta Upgrade Compelete 2, tasuta flash-mäng, mis ei taha sulle esilagu isegi hiirekursorit anda ja sa pead raha kulutama sellele, et viltu olevat mängumenüüd sirgeks saada. Või huvitab ehk tõesti eneseteadlik, humoorikas ja originaalne indie-mäng? Siis on Rock of Ages õige valik. Tahad, et see eneseteadlik ja humoorikas mäng oleks ikka kindlasti RPG-stiilis… noh… loe edasi…


Four Gods wait on the windowsill
Where once eight Gods did war and will
And if the Gods themselves may die
What does that say for you and I?



Kuna nostalgialaks jäi kätte saamata, tuli edasi mingit paremat mängu otsida. Ja ennäe imet ja RPG-d – Steamis olid saadaval Penny Arcade veebikoomiksist inspireeritud 4-episoodilise mängu sooduspakid! Esmamulje oli hea, seekord sai ka arvustusi uuritud ja seejärel need 18 eurot kulutatud ning keerulist nime kandev Penny Arcade Adventures: On the Rain-Slick Precipice of Darkness kogumikku lisatud. Mängud maksavad eraldi ostes 25 eurot, kuid soovitan minna kohe täispangale ja osta 1+2 ja 3+4 pakid, säästes sellega 7 eurot. Uskuge – see raha on hästi investeeritud, kui eesmärgiks mängida humoorikat fantaasiaseiklust, mis on hea ja ilusti lõpuni areneva looga.


Veebikoomiksist olin varem küll kuulnud, kuid ei kunagi lugenud. Nüüdne põgus tutvus näitab, et ilmselt tasub mõnel vabal õhtul ka selle lehekülje koomiksiarhiiv ette võtta. Kuid see pole eeldus mängu läbimiseks. Nimelt on koomiksi ühed peategelased Tycho Brahe ja Jonathan Gabriel küll sama nime ja näoga, kuid tegutsevad hoopis uute isiksustena 1920-ndate maailmas, kus kohtuvad mänguri juhitud peategelasega, kelle maja hiiglasliku aurupunk-roboti poolt laiaks litsutakse. Koos asuvad nad juhtumit lahendama ja seisavad peagi silmitsi kõikvõimalike koletistega, paljud neist üsna hirmuäratavad, teised montypythonlikult absurdsed. Tõepoolest – kui palju on mänge, milles sa saad võidelda puuviljadega armatsevate robotitega, kes kannavad sobivalt nime Fruit Fuckers, või pantomiim-kerjustega? Ja erinevaid vastaseid ja minibosse on nii palju, et uute strateegiate proovimine ei lõppe kunagi. Lisaks tehakse läbi episoodide nalja kõikvõimalike popkultuuri elementide üle ja nt kõige esimese Final Fantasy mängu austajatele on olemas eriline maiuspala.


Iga episood suudab pakkuda mingit uuendust ja üheski ei ole mängutegijad jäänud puhkama vanadele loorberitele. Tegelased tulevad ja lähevad, seejuures areneb lugu pidevalt edasi ja sündmustel on oma loogika. Absoluutselt iga episood teeb mängude niigi mitmekülgses võitlusmehhaanikas mingi täiendava muudatuse, nii et madin ei jõua kordagi üksluiseks muutuda. Kui esimesed kaks episoodi, mis on 3D-graafikas, kasutavad poolaktiivset ja paljuski reaktsioonikiirusele ülesehitatud stiili, millest ei puudu siiski ka strateegiline element, otsustavad viimased kaks episoodi täielikult planeerimise ja traditsioonilisema RPG-lahingu kasuks. Eriti just 3. ja 4. episoodis on võimalikke kombinatsioone sedavõrd hämmastavalt palju, et paljud mitukümmend eurot maksvat suurte tegijate mängud kahvatuvad selle süsteemi põhjalikkuse ees. Pööraste ideedega mittekoonerdamine ja osav näppamine immitseb igast praost. Nt loobub 4. episood tegelaste lahingusse saatmisest. Selle asemel kogud ringi rännates koletisi, kes sinu eest võitlevad. Jah, pokemonlik... ikkagi palju lahedam. Sõltuvalt neile määratud tegelasest ja esemetest on neil ka erinevad lisaboonused. Näiteks ninja, kelle niigi kiiretele rünnakutele lisandub tema treeneri täiendav boonus. Või müügiautomaat (jah, ka selline on siin olemas… ta kannab keepi), kelle tulemaagia rünnakud muutuvad vastava sõrmusega veelgi võimsamaks.


Ainsaks tõrvatilgaks, ehkki üsna väikeseks, on esimese kahe episoodi tehnilised vead. Nt võivad AMD-graafikakaardi omanikud avastada, et maksimumgraafikaga need mängud ei jookse. Probleemiks pole jõudlus, vaid lihtsalt mingi konflikt mängu ja süsteemi vahel. Õnneks aga näeb mäng ka tavalisel graafikatasemel piisavalt hea välja. Ka ei õnnestunud paaril korral mängust normaalselt väljuda. Kuna 3. ja 4. episood kasutab hoopis teist graafikamootorit ja on loodud teise firma poolt, ei kandu esimeste probleemid neile üle. Mängu kõik episoodid on kättesaadaval Windowsi, Xbox Live ja Maci kasutajatele. Linuxiga, nagu mängude puhul sageli, on lugu veidi kehvem – seal saab mängida ainult esimest kahte.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0049)