Nii... Mass Effect 3, üks kõigi aegade haibitumaid ja reklaamitumaid mänge, on lõpuks väljas ja allakirjutanu poolt ka kaks korda läbi tehtud. Selles valguses loen ma end piisavalt pädevaks käesolevat arvustust kirjutama.

ME3-l oli potentsiaali saada ajaloo parimaks arvutimänguks. See ei õnnestunud. Küll aga oldi eesmärgist juba nägemiskaugusel. Igal juhul väidan ma, et Mass Effecti kolm osa on kollektiivselt parim mänguseeria ajaloos.





Stoorit, eeldan ma, kõik juba teavad või kui ei tea, siis peaksid nad kohe ME esimese ja seejärel teise osa soetama ning ise järgi uurima. Uskuge mind: see on seda väärt.

Kes tõesti ei viitsi, siis teadku: ME on traditsioonilise kosmoseooperi-süžeega maailm. Inimkond avastab ühel hetkel, et nad pole universumis üksi, vaid jagavad ilmaruumi mitmete tulnukrassidega, kes meist nõnda palju ei erinegi. Esimene mäng algab paarkümmend aastat peale kontakti, kui homo sapiensid juba üritavad sulanduda asaride, turianide, salarianide ja teiste kirevate rahvastega täidetud galaktilisse perre.

ME seerias kehastab mängija maalaste kõige eesrindlikumat liiget, komandör Shepardit. Oma esimeste seikluste käigus avastab Shepard vandenõu inimkonna vastu, mille varjus terendab midagi märksa mustemat: Linnutee galaktikas toimuv arenenud tsivilisatsioonide väljasuremistsükkel, mis paistab iga viiekümne tuhande aasta tagant korduvat.

Olgu öeldud, et kui esimeses kahes mängus võitleb Shepard uue tsükli edasilükkamise eest, siis kolmandaks osaks ei ole see enam võimalik ning väljasuremisi põhjustavad iidsed masinjumalad reaperid ründavad täie jõuga meie galaktikat, sealhulgas ka Maad. Shepardi ülesandeks, kes eelmiste mängude jooksul omale kõigi maailmade proletaarlaste seas kõvasti street credi kogus, on nüüd erinevatest rassidest ühisrinne moodustada.

See ei olnud mingi spoiler, mille ma praegu avaldasin. ME läbiv stoori ei ole kuidagiviisi originaalne. Seetõttu ei ole originaalne ka ME3 – vastupidi, kolmas osa on täiesti lineaarne ning mingeid olulisi plot twiste oodata ei maksa. Küll aga võimendub lõppvaatuses kogu sarja võlu, milleks on mitte lugu ise, vaid selle esitamise viis. Ja siin tõestab tootjafirma BioWare jätkuvalt seda, mida me ennegi teadsime: nimelt dramaatilise, hollywoodiliku loojutustamise absoluutset meisterlikkust.



Mõned nimetavadki ME-d ja teisi sarnaseid mänge mitte otseselt rollikateks, vaid interaktiivseteks filmideks. Selles on terake tõtt, kuigi rollikaelemente see ei vähenda. Interaktsioon maailmaga toimub põhiliselt läbi scriptitud dialoogide, milles mängija saab teha teatud valikuid. Võib omavalitud rolli sisse elada ja anda Shepardile läbiv iseloom, või täitsa suvaliselt vastuseid valida. Tulemused võivad üllatada ning täiesti erinevate sündmusteni viia.

Ütlen ka seda, et esimese ME algusest peale on minu jaoks kõigi rollikate mõõdupuuks olnud just selliste täisvisualiseeritud ning sisseloetud tekstiga dialoogide olemasolu. Võib-olla mulle ainult tundub nii, aga kolmas osa on neist eriti pungil. Julgelt üle poole mänguajast möödub klippide seltsis. Mõni eelistaks selle asemel kindlasti Skyrimi-taolises avatud maailmas rännata; minu jaoks aga on ME kõigi võimalike dialoogide avastamine absoluutselt orgastiline kogemus ja virtuaalkunsti kõrgeim vorm.



Vestluste läbi saab esindatud ME teine põhirõhk, milleks on Shepardi võitluskaaslased, keda ta galaktikat mööda rännates endaga kaasa meelitab. Igaühel neist on oma iseloom, motivatsioonid ja lugu ning teatava häbelikkusnoodiga möönan ma, et hoolin neist rohkem kui osadest oma tuttavast. Neil on lihtsalt rohkem karakterit. Vabandage, tuttavad!

ME3-s on küll väiksem hulk kaaslasi, kellega luurele minna saab, ent seda teatas BioWare juba varakult ette. Kuna galaktikas on käimas klimaktilised sündmused, pole enam aega uute sõprade otsingul kosmost mööda ringilaskmiseks. Kolmas osa keskendub hoopis lähemate kaaslaste paremale tundmaõppimisele. Ekraaniaega saavad siiski ka muud tegelased eelmistest mängudest (juhul muidugi, kui nad ellu jäid; see aga sõltub juba salvestustest, mida ME3-e importida saab). Shepard leiab endale ka mõned täiesti uued relvavennad, ent neist ma küll ilma spoilerdamata rääkida ei oska, niisiis jätan vahele.



ME mängude kolmandaks põhitahuks on dialoogide rohkusest hoolimata siiski ka madistamine ja kõik sellega seonduv, sest lõppeks on tegu action-RPG-ga. Combat on ME3-s kahtlemata sarja kõrgeimal tasemel. Kõik on lihtsalt parem kui enne. Oskuste süsteem on mitmekülgsem. Erinevaid relvi on rohkem ja tagasi on toodud ME2-s mõistatuslikult kaduma läinud võimalus neid modifitseerida. Ja mis kõige tähtsam – vastaste variatsioone on rohkem ja AI on parem, nõudes mängijat taktikalisemat mõtlemist.

Pange tähele: kõik võitlemisse puutuv on ME3-s sügavalt rahuldustpakkuv. Ka need, kes rollikatest suuremat ei pea, võiksid mängu seetõttu vähemalt korraks proovida. BioWare on muide sama mõelnud, luues enda loomingu kohta suhteliselt tavatult multiplayer-võimaluse, kus saab Interneti vahendusel teistega koostööd teha. Ise ma seda varianti veel proovida jõudnud ei ole, seega ei oska lähemalt kommenteerida, aga ühestki suurest globaalsest laimukampaaniast selle vastu ma vähemasti kuulnud pole.



Oeh, kas mu arvustus on senini tõesti kõlanud nagu kompromossitu kiidulaul? Võib-olla küll, sest Mass Effect 3 on tõesti suurepärane jupp lõbuvara. Kahjuks aga asi nõnda jätkuda ei saa ning kriitik minus nõuab ka negatiivsete aspektide väljatoomist. On kolm põhipunkti, mida BioWare oleks mängus pidanud paremini tegema.

Esiteks on ME3 liiga lineaarne. Jah, ME kuulub lineaarsete rollikate žanri, aga selle kolmandas osas on valikud natuke liiga kitsaks aetud. Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks Shepard ei tohiks valida, millises järjestuses ta teisi rasse endale appi kutsuma läheb ja kuidas ta neid aitab. Railroadimine on kohati vajalik, ent kui eelnevates osades sain ma vähemalt teatud missioonide täitmise järjekorda valida, siis siin peaaegu ei saagi, mõne üksiku erandiga. See on kurb ja elamust kitsendav.

Teine asi, mis lõpphindele põntsu paneb, on... lõpp. Jällegi ei kavatse ma spoilerdama hakata, ent kui keegi teist on viimaste nädalate jooksul Internetis viibinud, siis on ta tõenäoliselt kuulnud ühe või teise fänni kurjustamist sarja äralörtsitud kulminatsiooni pärast. Mängijate kriitika on täiesti õigustatud. ME3 viimased kümme minutit ei tee sarjale au.

Kolmas suur õnnetus ME3 juures on tühik. Jah, see pikk klahv. Nimelt otsustas BioWare, et see peaks mängus tegema kõike peale tulistamise ja liikumise. Väljaspool võitlusi pole lugugi, aga kui sama klahviga peab tule all olles 1) jooksma, 2) üle takistuste hüppama, 3) takistuste taha varjuma, 4) seintel nuppe vajutama, siis on mittesoovitavad tulemused vägagi tõenäolised. Kohati meenutab Shepard epileptikust konna, kes seletamatutel põhjustel keset lahinguvälja ringi kalpsab. Heh, asi seegi, et quickload tühikuga ei käi...

Ütleme lihtsalt, et Shepardi teod kolme mängu jooksul – nii head kui halvad – ei kajastu lõpuvideos kuidagiviisi ega ka tema kaaslaste võimalik saatus. See on teravas kontrastis tänapäeva rollikate standarditega, isegi BioWare'i enda omadega (vt. Dragon Age: Origins'i epiloog, kus paljud edasised asjad lahti seletatakse). Ka mänguloojad ise on tänaseks hädakisa tähele pannud ning kui mitte otseselt lubanud, siis vähemalt vihjanud võimalusele, et nad asja tulevaste DLC-de või patchidega kompenseerivad. Kui niisugune parandus tõesti tulema peaks, on hea, aga plekki see päriselt maha ei pese.



Aitab vist küll – toimetusest juba karjuti, et Internet saab täis ja et serverisse enam ulmet ei mahugi. Võtan siis oma pika mulina kokku: ME3 on üks paremaid rollikaid ajaloos, pakkudes mängijale dramaatilist süžeed, põhjalikku lookäsitlust, mitmekülgseid tegelasi ning mõnusat actionit; kõike seda elavdab tipptasemel graafika (mis üllatuslikult ei nõuagi tipptasemel arvutit) ning meisterlik voice acting. Aa, ja bugisid ka peaaegu pole! Soovitan soojalt! Take Earth back!

9/10