Artikel ilmus esmakordselt ajakirjas Naised, 3.07.2014

Õuduskirjanikuna tuntud Maniakkide Tänava (38) elu on olnud kirju ja sündmusterikas – tuletõrje- ja päästeametis töötades on ta tulekahjudest kodutuid päästnud ja tuukrina Jõgevamaa jõgedest ning järvedest laipu välja toonud. Ometi pole need tõuganud teda õuduskirjanikuks saama.

Pseudonüüm Maniakkide Tänav tekkis õuduskirjanikule esimest jutukogu kirjutades – nimest pidi saama selle pealkiri, aga et jutukogu tükk aega ei ilmunud, ei saanud head nime ometi kasutamata jätta. Nüüdseks on Maniakkide Tänav ehk sõpradele lihtsalt Mant avaldanud juba neli romaani ja kaks jutukogu, olnud lisaks veebiajakirja Reaktor kaasasutaja ning juhatanud ja juhatab praegugi Tartus jutukirjutamise töötubasid, kus nii kogenud kui ka algajad autorid iga nädal koos kirjutamas käivad. Romaanikirjutamisel on talle inspiratsiooni pakkunud ka rollimängude ehk LARPide korraldamine, kus osalejad kehastuvad väljamõeldud tegelasteks ja mängivad etteantud raamides läbi erinevaid sündmusi.

Verd ja õõva täis ajalugu

Kuigi Maniakkide Tänava elu on olnud mehe enda hinnangul põnev, ei ole ükski konkreetne hetk andnud põhjust just nimelt õuduskirjanikuks saada. “See minu kunagine tuukritöö ei olnud õudne, oli huvitav. Mulle meeldis sukelduda,” meenutab Mant, kes kinnitab, et ta pole kunagi tahtnud midagi õudset kirjutada, vaid pigem huvitavat. Ka ei pea ta end eriliseks elupäästjaks. “Kodutu tegi tühjas majas lõket, maja süttis. Tõime ta koos kaaslasega sealt välja. Midagi ohtlikku meile seal polnud, uisapäisa me päästma ei tormanud, ikka hindasime enne olukorda. Läbitud oli väljaõpe ja meil oli korralik kaitsevarustus.”

Kõrvalseisjale võivad need seigad tunduda põnevad, aga omaenda elu asemel ammutab Mant inspiratsiooni pigem kirjandusest ja ajaloost. Just ajalugu süüdistab ta ka enda õuduskirjanikuks saamises. “Inimkonna ajalugu on täis verd ja õõva. Ma olen suur ajaloohuviline ja nagu praegugi ümberringi vaadates võib veenduda – väga kaua ei lasta rahus elada. Varem või hiljem läheb tapmiseks.”

Kooljad ja kärvurid

Ajaloost inspireeritud on ka Maniakkide Tänava korraldatud rollimängud, millega Mant hakkas tegelema 2000. aastal või veidi varem. “Olin sellest kuulnud ja netist lugenud, kuid mul polnud võimalust neis ise osaleda, seepärast korraldasin esimesed mängud ise, oma tuttavatega. Need on lõbusad ümberkehastumisüritused väga erinevatel teemadel – ulme, krimi, poliitika, ajalugu jne. Sellised vahvad seiklused teistes maailmades ja oludes, teise inimesena argielu vahele.” Rollimängudest on inspireeritud ka kaks Mandi romaani. Korraldades süngeid Iidmaa-nimelisi fantaasiamaailma mängusarju, hakkasid teda huvitama Eesti mütoloogilised olendid. “Rahvajuttudes on mainitud kümnete viisi kõiksugu kolle ja hirmutisi, kuid paljude puhul ei ole säilinud nende põhiolemus või eripära. Laenasin siis kodumaisest hämarelust paljud nimetused ja andsin neile sisu, mis minu meelest võinuks neile sobida. Vahel tegin ka vastupidi – kui mul oli koll, kellel polnud nii-öelda liiginimetust, hekseldasin nii kaua Vikipeedias Eesti elukate nimekirja, kuni leidsin midagi sobivat,” meenutab kirjanik. Sealt tulid ka kärvurid (zombi-hobused), kooljad ja teised sarnased. Maniakkide Tänava elus on olnud ka perioode, mil ta üldse ei kirjutanud. Seepärast peab ta oma elutee verstapostiks ja mõnes mõttes ehk olulisimaks teoseks juttu “Musta mantliga mees”. “Enne laste sündi kirjutasin rohkem nii, nagu parasjagu inspiratsioon peale tuli, pärast isaks saamist jäi kirjutamine mitmeks ajaks üsna soiku. Kui aga nägin ükskord kuulutust, et toimub krimi- ja põnevusjuttude võistlus “Musta mantliga mees”, mõjus pealkiri inspireerivalt ja saabus teine tulemine,” meenutab Mant. See oli üldse esimene lugu, mille ta kirjutas konkreetse tähtaja peale. “Kuna nägin kuulutust üsna viimasel hetkel ja aega oli vähe, lõi säärane intensiivne kirjutamine kõik mu tindipoorid uuesti lahti. See kogemus meeldis mulle väga ja sellest peale olen jätkanud kirjutamisega teadlikult, püüdes end pidevalt edasi arendada.”

Kirjanikuind eelmisest elust

Kui lugeja nüüd arvab, et noore kirjaniku lapsepõlv oli täis hirme ja õudusi, mis Mandi õudusjuttude kirjutamisele suunasid, siis ta eksib. Vastupidi, Maniakkide Tänava lapsepõlv möödus Jõgeva lähedal rahulikus maamajas, ümberringi lehmad, lambad, sead ja pardid ning kaukaasia lambakoer Boss. Viimane oli Mandi kaaslane kümme aastat, sest vanemad vennad olid juba oma elu peale ära kolinud. Tollest ajast on meelde jäänud ka magamised lakas, vahel üksi, vahel kambas. Nagu paljusid teisi Eesti ulmekirjanikke, on Mantigi inspireerinud nooruses loetud Mirabilia sarja ulmeraamatud. Kirjanikuks tahtis Mant oma sõnul saada ilmselt juba eelmises elus. “Igatahes asju välja mõelda ja üles kirjutada meeldis mulle lapsest peale. Väiksena oli mu toas suur eestiaegne kirjutuslaud, mis oli tuubil täis kõiksugu tähtsaid pabereid ja vanu äravisatud dokumente. Ei mäletagi, kuhu see laud hiljem sai. Juba suurena kirjutamistööd tehes ei leidnud ma enne rahu, kui pärast pikka otsimist sain viimaks endale üsna samasuguse laua hangitud. Selle taga edeneb kirjatöö siiani kõige paremini.”

Elu trügib loomingusse

Paljudes oma raamatutes on Mant kasutanud nii elust võetud detaile kui ka kirjandusest leitud ideid. Eredaim elust võetud juhtum on ilmselt “Euromandi” algidee, mis tekkis hambavalust. “Läksin suure hädaga Tartus ühe suvaliselt valitud hambaarsti manu, kellel olid väga omapärased ravivõtted. Seejärel vaevlesin nädala kõrge palaviku ja paistes peaga kodus ja lõpetasin viimaks kiirabis. Pärast seda oli lihtne loole süžee leida.” Raamatus on tegelane sunnitud iseennast käepäraste vahenditega kodus opereerima. Raamatus “Mehitamata inimesed” kulusid marjaks ära tema sotsiaaltöö kogemused, mis aitasid kirjeldada pädevalt erivajadustega inimeste elu. Samas raamatus tuumaõnnetusest ja selle tagajärgedest kirjutades on ta inspiratsiooni ammutanud Svetlana Aleksijevitši teosest “Tšernobõli palve: tuleviku kroonika.” “Soovitaksin seda lugeda kõigil, kellele minu tagasihoidlikku romaani lugedes läks korda saastunud Virumaa ja selle elanike kibe saatus. See ei ole puhas väljamõeldis, vaid suures osas tõestisündinud lood Tšernobõlist.” Ka pole väljamõeldis raamatus kirjeldatud doonorivere kogumine igasuguseid hügieeninõudeid eirates. “See kõik on toimunud päriselt, lihast ja verest inimestega, mitte küll eestlaste, kuid Hiina talupoegadega, nagu kirjeldab Pierre Hask raamatus “Hiina veri: kui vaikus tapab”.” Erinevalt mõnest teisest Eesti ulmekirjanikust ei usu Mant eestlaste hääbumisse. “Me olime, oleme ja loodetavasti jääme rahvana alles,” kirjutab ta “Mehitamata inimeste” järelsõnas. “Seda viimast juhul, kui suudame oma tulevikku kohaliku rahvusena ette kujutada ka aastakümnete, sadade ja miks mitte ka tuhandete pärast. Kui suudame, pole küsimus mitte kas, vaid millistena me püsima jääme, ja vastus viimasele küsimusele on meie oma ettekujutuse ja kättevõtmise asi.” Ulmekirjanikuna püüab ta pakkuda erinevaid stsenaariume, kuigi masendunud ugrilasena ei ole need loomulikult roosad-helged utoopiad.

Tütar käib isa jälgedes

Õudusjuttude kirjutamise pisik paistab levivat ka kirjaniku enda perekonnas, kuigi lastele ta õhtuti selliseid jutte ei räägi. “Põnnid on mul suured kirjutamishuvilised ja tüdruk on püüdnud ka minu raamatuid lugeda, aga kuna need ei ole just lastele mõeldud, rahulduvad nad enamasti sellega, et neile õhtuks unejutte välja mõtlen. Need loomulikult ei ole õuduslood, pigem lõbusamat sorti. Sellega olen nad ka koledasti ära hellitanud, sest kaks korda sama jutt neile nüüd enamasti ei kõlba. Ainult siis, kui ma väga väsinud olen, on nad nõus ise pool lugu välja mõtlema ja juurde rääkima.” Seejuures paistab tütar isa jälgedes käivat. Mis teha – kui kodus lastele keegi õudusjutte ei räägi, tuleb neid ise kirjutada. “Kümneaastane Kaisu Ann on ka ise mitmeid õudusjutte välja mõelnud ja kirja pannud. Kuid pärast Harry Potteri seeria läbilugemist on tema lugudesse ilmunud ka palju fantaasiakirjanduse elemente.”