Kuna üks teatud tegelane osutus kalendrit ja kella mittetundvaks tüübiks, keda ei saa usaldada, tuleb siinkohal ärajäänud ettekande, mis oli mõeldud haakuma Jüri Kallase ettekandega, asemel piirduda ettevalmistatud märkmetega, mida ma plaanisin kasutada küsimuste sissejuhatamiseks.

Kõik järgnevad raamatukujundamist puudutavad tsitaadid on nopitud erinevatest artiklitest ja intervjuudest.

Kujundus on üksnes tööriist sõnumi edastamiseks. See peab sisuga haakuma, seda võimendama.

Mis on kujundus? Vastus jäi saamata.

Tiina Tammetalu: Raamatukujundus pole ju vaid kaas. Saan aru, kui tädi Maali nii arvab, aga kui see on üldisem arvamus, siis on küll midagi valesti. Raamat on terviksisu, raamat on arhitektuur. Raamatukujundaja töötab nagu arhitekt: ta valib materjalid, ta alustab eeltööst. Raamat ei pea olema ilus, raamat peab olema läbi töötatud. Stiilne, loetav. Tihti tundubki, et hästi kujundatud raamat on kujundamata, sest vigu pole näha. Halb on see, kui arvatakse, et pilt ongi kujundus.

Andres Rõhu: Tõsiselt jälk on, kui raamatut ei saa lugeda, kuna kujundaja on olnud kirjaoskamatu. Näiteks kui klassikalise romaani kirjatüübiks on valitud Arial Bold, reavahe on kaks korda suurem kui vaja, tekst on vasakule joondatud ja esimene asi, mida lehekülge pöörates näed, on üleelusuurune leheküljenumber. Pisuke liialdus muidugi, ent sääraseid asju on ette sattunud küll ja küll: raamat on hea, aga lugeda on piin... Poeet ja tüpograaf Robert Bringhurst on öelnud, et tekst on nagu leib, millega oled iga päev harjunud. Kui pagar laamendama hakkab ja üle pipardab, pole see enam see leib.

Ardo Kaljuvee: Raamatuformaadid püsivad tööstusstandardite raames ning tarbe- ja juturaamatute kujundamise eest ei maksta palju. Veelgi suurema kokkuhoiu mõttes tellitakse kaas küll kujundajalt, aga sisuteksti töötlus sageli mõnelt odavalt ja nappide oskustega küljendajalt. Justkui laseks pintsaku õmmelda rätsepal, aga selle juurde ostaks soodusmüügilt dressipüksid. Kõige kokkuhoidlikumad tellivad ka kaanekujunduse küljendajalt. Ehk siis teisisõnu – lasevad meditsiiniõel ajuoperatsiooni teha.

Oled kujundajana iseõppija, on see pluss või miinus? Vastus jäi saamata.

Aleksander Rostov: Raamatukaas ei ole illustratsioon loole ega reklaamielement, mis idiooti kollast värvi sakilise hinnasildiga teost ostma peaks meelitama, raamatukaas on oluline osa raamatu atmosfäärist ja fiilest, ta on raamatu kogemuse sissejuhatus ja epiloog ja seob ta kokku tervikuks, lisab viimasena tervikule kunstniku tõlgenduse ja teeb esemest omaette kunstiteose, mis vastutab kõrgemate vägede ees kui raamatuturg.

Urmas Viik: Massiraamat on alati kirjastamisäriga seotud, selles mõttes ei saa ta olla nii-öelda puhas kunst, vaid on sunnitud rohkemal või vähemal määral arvestama turumehhanisme. Raamatukujundus on nagu punkt i-tähe peal, kusjuures üldjuhul on selle kriipsu osas ikka kirjasõna.

On see siis kunst, käsitöö või konveieritoodang? Peab see esindama sõnumit või olema iseseisev teos? Vastus jäi saamata.

Paul Luhteini põhiline paatos on, et raamat on komponeeritud tervik. Arusaam, et raamat koosneb komponentidest, mida võivad kujundada erinevad autorid (üks teeb kaane, teine lay out´i, kolmas teeb pildid), seda ei toeta. Sellisena ei saa ju raamatut teha.

Krista Kaer: See võis nii olla 1930ndatel. Nüüd on kirjastamine tööstus, nii on see terves maailmas. Raamat saab olla algusest lõpuni tervik ainult väikeste tiraažide puhul. Kui antakse välja nii paperback kui hard cover, siis paperback on tööstuslik väljaanne, selle välimust on hakanud dikteerima raamatukaupmehed ja ei ole ei kirjastajatel, veel vähem kunstnikel, midagi öelda. Tegemist on raamatukaupluste kettidega. Kuid minu meelest peaks olema siiski nii väikesel maal nagu Eesti võimalik anda välja läbikomponeeritud tervik, kasvõi mõnesaja eksemplarises tiraažis. Seal saaksid ennast teostada ka raamatukunstnikud, seda raamatut oleks igati meeldiv kätte võtta, sellisel raamatul oleksid kõik osad paigas.

Kas kitš on alati halb? Kas suur kunst on alati hea? Vastus jäi saamata.

Kaunimate raamatute valimisel märgiti ära Sveta Grigorjeva luulekogu, mille kaaneks on kasutatud vanade raamatute kaasi, mis on lihtsalt rebitud.

Kas kole on ilus? Kas ilus on kole? Vastus jäi saamata.

Urmas Viik: Hea raamatukunst on see, mis lähtub sõnast, mõtleb kaasa, interpreteerib seda, jääb oma otsustes iseseisvaks ega ürita iga hinna eest normis püsida.

Kas kujundaja peaks läbi lugema iga raamatu, mida ta kujundab? Või teadma vähemalt midagi taustadest (näiteks nn nišikirjanduse puhul – näide Asimovi „Asumi äärest“, mille kaanele oli kujundaja Rudolf Pangsepp pannud Star Treki Enterprise). Vastus jäi saamata.

Viive Noor: Raamatu sisu tingib ka kujunduse. Olematu või kergekaalulise sisuga raamat ei väärigi hea kujundaja töövaeva, talle kõlbabki paljas pakendamine. Aga see pakend võiks ju ka siiski viisaka välimusega olla. Ja selline pakendki nõuab maitset ja töövaeva. Sisukas raamat aga eeldab juba tõepoolest väärikamat suhtumist kui paljas pakendamine.

Kas žanrikirjanduses, nišikirjanduses on kuidagi teised reeglid kujunduse osas? Vastus jäi saamata.

Kuidas sina suhtud sisseostetud kaantesse? Kas see tapab kujunduskunsti? Kas on olnud juhuseid, kus sisseostetud kaas ja ülejäänud kujunduslik tervik ei haaku? Vastus jäi saamata.

Kas kujunduses on ka moevoolusid? Värvide osas, mingite võtete või šriftide osas? Või et nüüd on populaarne panna kaanele näiteks alasti naisi (Patrick Süskindi „Parfüüm“ – taas kujundaja Rudolf Pangsep)? Vastus jäi saamata.

Mihkel Mõisnik: Kirjastusel on suhteliselt ükskõik, kas tootel on kunstiline ambitsioon või mitte: lihtsalt väga hästi kujundatud piimapakk on sootuks etem. Lihtsat raamatut on sageli parem lugeda kui sellist, mida raamatugurmaan imetleb. Massilugeja, kelle raha eest me saame ka kunstnikule maksta, ei pea ülikunstilist raamatut sageli üldse mitte nii ilusaks, tema peab seda tavalist piimapakki sootuks ilusamaks. Kirjastusel on ka põrgulikult raske otsustada, mida ikka tahta. Saame ise küll aru, et tegemist on ülipeene ja läbikomponeeritud kujundusega, kuid poes masside hulgas pole sellisel mingit lootust.

Mihkel Mõisnik: See, et raamat on silmale ilus vaadata, on siiski lisaväärtus. Funktsionaalsuse alla käib ka see, kuidas raamat teiste raamatute kõrval välja näeb; kuidas üks füüsiline objekt nelja tuhande teise objekti kõrval poeriiulis silma hakkab, sest vaid siis jõuab raamat lugejani. Üks osa atraktiivsusest on informatiivsus. Kas tahame või ei, oluline on ka see, kuidas raamat kõnetab juba kümne meetri kauguselt.

Ka Urmas Viik ütleb: kõige tõsisem tundub olevat kirjastajate hulgas valitsev riskihirm. Siit küsimus: kui palju on kujundaja vaba? Kui palju talle ette kirjutatakse? Vastus jäi saamata.

Küsimused valmistas ette Veiko Belials
Vastamata jättis Andres Rõhu
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0605)