Ohtlikult Kirjutamise Öö Nõmme (night of writing dangerously)

Kes ei tea, millest jutt käib, siis rahvusvahelisest romaanikirjutamise kuust, mis praegu lõpusirgel on ning millest mitu tosinat eestlast ka juba aastaid osa võtavad. On neid, kellele see on kümnes aasta (au ja kiitus, kõik tõusevad püsti) ja neid, kellele see on esimene proovitöö (kestvad kiiduavaldused jätkuvad). On neid, kes oma 50 000 sõna jooksul (sest täpselt nii palju sõnu tuleb kokku kirjutada, et Nanowrimo ametlikuks võitjaks saada) romaani ka valmis saavad, aga enamus teeb vaid hea alguse ja jätkab järgnevatel kuudel. On ka mässajaid – mõni ei kirjuta romaani, vaid miskit muud, mõni jätkab varem alustatut (ma olen ise aastaid selles kambas olnud), mõni tegeleb romaani tõlkimisega (mina sel aastal) jne.

Mis selles novembris erilist on olnud? Esiteks on see esimene aasta, mil Eesti on ametlik Nano-regioon oma regioonijuhiga. Kui keset suve oli taaskord see aeg, mil sai vabatahtlikuks regioonijuhiks saamiseks ankeeti täita, siis võtsin ja käisin sellest kadalipust läbi. Edukalt, nagu selgus. Oleme seega natuke rohkem infot saanud, ja ka inspireerivat nänni kaugelt Ameerikamaa peakontorist. Ja selle teadmise, et me oleme olemas. Ametlikult. Eile ole mingi koht kuskil Elsewhere (Kusagil Mujal).

Hästi palju on olnud kooskirjutamisi, nii põhja pool Tallinnas kui siinsamas Tartus. Vähemalt korra nädalas ja kõige tihemini vist lausa neli korda nädalas. Korra käisime ka iganädalasi ulmekirjutajaid kimbutamas ja oli väga lahe. Kindlasti teeme ka seda veel.

Oli lahe pisike öine kirjutamine Tallinnas. Oli ühine "Tähtedevahelise" vaatamine. Olid afterparty'd. Tuleb veelgi, sest mitu kooskirjutamist on veel ees ja lõpupeod samuti tulekul. Mõni tubli on juba üle 50 000 künnise saanud, teised rabelevad veel. Küünarnukitunne on kõva.

Kõigele lisaks oli meil veel väga särtakas kirjaneitsi Chicago kandist, kes miski müstilise õpilasvahetuse vms tulemusena Eestisse sattus, siin meid üles otsis ja mitmel üritusel käis.

Ulme ja fantastika on aga sel aastal ka wrimode (ehk siis Nanowrimost osavõtjate) romaanide põhiliseks žanriks. Nii palju ulmet ja fantastikat pole minu kõrv veel kuulnud ega silm näinud, ja mul läheb Nanowrimo lipu all juba seitsmes või kaheksas aasta. Lugeda tahaks neid kõiki, sest selle vähesegi põhjal, mis ma olen kooskirjutamistel kellegi süžeest või tegelastest kuulnud, tekitab hirmsat uudishimu ja põnevust. Õnneks ma olen vist mitme inimese beetalugeja, nii et...

Igastahes, aitab nüüd regioonijuhi muljetamisest ja las inimesed räägivad ise enda eest. Enne Nanowrimo algust sai üks intervjuu osavõtjatega tehtud, siin on nüüd siis teine:

Mitmes aasta läheb?

Ene: Teine aasta

Eccioe: Läheb juba teine aasta.

Tuuli: Neljas aasta, kui ma ei eksi.

Maarika: Kolmas.

Triin: Esimene.

Blahane: Kolmas.

Natasha: This is my fourth year participating!

Tartu nanomaskott on sündinud

Mis sel aastal teistmoodi on?

Ene: Ma kirjutan fantaasiat (st üritan), tegime öö läbi kirjutamist, olen reklaaminud NaNot hästi palju.

Eccioe: Ma arvan, et sel aastal on elu kuidagi keerulisem, kui eelmisel aastal ja siis on kuidagi raskem kirjutada. Kuid samas... inspiratsiooni on tunduvalt rohkem ja igal pool, kuhu vaatan, näen ideid.

Tuuli: Hmm.. võib- olla see, et ma ei kavatse lugu novembriga valmis saada, vaid võtan seda kui väga head võimalust romaani alustamiseks. Ja see ka, et mul on nüüd lugu mitme tegelase vaatepunktist.

Maarika: Lisandus töö ja ülikool (ma mõtisklen pidevalt kui palju kofeiini võib inimest ära tappa)

Triin: Ma kirjutan ja ei tee üldse koolitööd. Ainepunktis sellel semestril jäävad vist kogumata.

Blahane: See aasta mul üldse ei suju. Ma ei tea, kuhu jutuga minna, ma siiani ei tea, kus mu tegevus toimub (Küla Mille Nime Ma Ikka Veel Ei Tea on muidugi suht hea sõnadekasvataja...) ja üldse olen kuidagi jännis.

Natasha: There is a lot special about this year. First, it is the first time that I've actively worked on a Sci-Fi novel (Usually am a fantasy girl). Second, this is the first year I am not doing this while also studying for finals, or writing a massive report for school... What am I forgetting, OH YES!!! I'm an American Wrimo, and this year I'm spending my entire NaNoWriMo experience in Estonia, wrapping up a six month adventure through Europe.

Tartu kooskirjutamine

Kuidas seni kulgenud on? Kilka ja kurda :)

Ene: Kilkan: 35 000 sõna! Ei olegi väga jube ja ideid veel jagub. Kurdan: okei, see on ikka päris raske korraliku maailma ehitamine. Ja ma tean, et selle loo puhul pole lootuski, et aasta pärast kuskile esitada saab. Räägime viie aasta pärast.

Eccioe: Kuu algul läks väga hästi. Tuhisesin soovitatavatest päevastest sõnade arbust pidevalt mööda ja kõik muud jutud, kuid nüüd novembri keskel on kirjutamine veidi raskendatud. Kuid samas iga nädalavahetus annab võimaluse kõik tasa teha. Ja kuna ideid on ning tekst läheb kuidagi ise edasi, ei olegi väga raske sel aastal toime tulla.

Tuuli: Kulgenud on kahtlaselt hästi. Ehk sõnade arvud on alati olnud täis ja alguses olid isegi üle. Muidugi mida lõpu poole, seda enam ma väsima hakkan. Ja siis peab veel kooli/tööga ka tegelema...

Maarika: Sõnade arvus kõvasti maas, nädal aega jäänud ja kaks eksamit tulevad... sõnasõjad ja kohv on mu parimad sõbrad.

Triin: Sõnade arvust maas aga kogun juurde. 50K ei ole tõesti minu tugevaim külg.

Blahane: Raske. Jube raske. Pole seda armastust ja vajadust oma juttu kirjutada, mis eelmistel aastatel olnud on. Aga ma olen ometi nii väga uhke, et nii kaugele jõudnud olen!

Natasha: Oh, great. Very great. Finished halfway through the month. Decided I didn't want to stop and now I'm the engine that could. I think I can, I think I can, I think I can make it to over 100k!


Jäätis friikartulitega, normaalne.

Mis žanris kirjutad? Aga miks just see? (Raske küsimus, teadagi)

Ene: Fantaasia, sest ma pole kunagi fantaasiat kirjutanud ja tahtsin proovida, kuidas on.

Eccioe: Fantaasia/ulme, kuigi sel aastal kipub see olema rohkem tavaline fantaasia. Et mind huvitab lugeda justnimelt maagiat rohkem kui näiteks teismeliste probleemidest, siis püüan ka ise endale meeldivas žanris kirjutada.

Tuuli: Fantaasia, kuna see on mulle kohati reaalsem kui tegelik elu.

Maarika: Ulmemaailm, mis tahab Fantaasiamaailma luua. (Tulevikus soovivad inimesed ennast teaduse abil fantaasia tegelasteks muundada, sest miks mitte? :D)

Triin: Heehueuehueheu fantaasiat. Mida siis veel.

Blahane: Komöödia/satiir/lol. Sest jutt nõuab seda. Keeruline. :D

Natasha: Normally, I'm a fantasy player. Swords, magic, shapeshifters. It's fun. This year, I'm doing Sci-fi. Why? Well... there is a funny story as to why this particular story came about, but to keep things short: I'm writing this one this year because the main character is very demanding and really wants her story to be told. Also, I love science fiction.


Plotilooma tuleb ju sööta.

Kirjutad romaani või miskit muud? Saad 50 k valmis või läheb veel pikalt?

Ene: Mul on 35 000 valmis ning planeeritud tegevustest... No jaotame kogu plaani kaheteistkümneks kuuks. Alustasin jaanuariga, olen hetkel veebruari keskel... Läheb veel pikalt.

Eccioe: Pigem ikkagi romaani. 50K-ga valmis ei saa, kuna nagu näha, siis umber 30 000 sõna läks esimese sissejuhatava osa peale. Nüüd keskmine osa ja lõppmäng tulevad arvatavasti veel pikemad. Arvan, et läheb ikka väga pikalt ehk siis kirjutamine pärast NaNot on garanteeritud.

Tuuli: Pikalt, ikka pikalt. Pärast novembrit võtan veidi tagasi ning kirjutan vaid lehekülg päevas. Plaanin väga järjekindel selles osas olla.

Maarika: Romaani. Lugu ei lõppe iial!

Triin: Fanfictionit tegelikult. Mõnikord võtad kirjatüki kätte, loed läbi ja mõtled "Autor oli vist pilves kui selle kirjutas" aga raamatu põhimõttel on kuhjakaupa potentsiaali. Ja just seda potentsiaali ma nüüd üritangi utiliseerida. 50k kättesaamisega läheb tuliseks.

Blahane: Kirjutan romaani, mis on muutunud seotud tegelastega lühijutukogumikuks. Ei ole kaugeltki veel valmis, näis, mis 50k peal juhtuma saab.

Natasha: Novel/series. It started with just the first novel, but then I lost the plot bunny but kept going anyways, hitting the scenes I wanted to write and worrying about why they are important later. Now I'm playing in the next book idea for the characters. I've long since hit the 50k mark, so now its on to the 100k. Or more.


Afterparty

Mis kirjatüki pealkiri on? Aga esimene lause?

Ene: Pealkiri puudub, tööpealkiri on Põhjanaela saladus. Esimene lause: „Kuhu sa läheksid, kui saaksid valida?“ Cleo lamas tavamasina oranžist fiiberklaasist katusel, käed paigutatud mugavalt süsimusta juuksepahmakaga kaetud pea alla.

Eccioe: Kirjutan küll inglise keeles, kuid tõlgituna võiks pealkiri olla "Liivast kell" ja esimene lause tõlgituna "Kas surm on tõesti selline?".

Tuuli: Hetkel on selle pealkirjaks "Vabanemine". Ja minu esimene lause on väga lühike "Oli aeg, mil me olime vabad."

Maarika: Pealkiri: Verega kaetud (suure tõenäosusega ma muudan seda kunagi). Esimene lause: Toimub 100 aastat tulevikus, kus teaduse ja fantaasia mõisted on muutunud häguseks. (sel hetkel proovisin ma mingi aluse anda kirjutamiseks. Päris kindlasti muudan ma selle ära)

Triin: Eesti keelde tõlgituna oleks pealkiri Raevuteod I: Külalised kaosest. Esimene lause on modifitseeritud klišee: It was a dark and stormy night. Tegelikult on loos küll pärastlõuna aga on väga pilvine nii et tundub, et on öö.

Blahane: See aasta on mul tõesti pealkiri olemas, jee! "Ratsa rikkaks"! Esimene lause: „KAS TE JUBA LIIGUTATE!” möirgas Valdek.

Natasha: Black Hyena Tango: Rebel's Reward (BHT for short). The first line in the nano series is:
No.
But I like to think that the first real line for the story is this lovely thing: “It was a dark and stormy night. Ha, just kidding. It was just dark. Not stormy, just dark.”
(It goes on, there's lots of laughs and sass, people get shot; it's a party)


Nanoläppar ja plotijänes

Kui valmis saab, mis edasi saab? Koht, kus jagada oma pööraseid ja vähempööraseid unistusi.

Ene: See ei saa NaNo lõpuga kindlasti valmis. Kui aga ükskord tulevikus see juhtub, asun beeta-lugejaid piinama ning seejärel võiks mõni kirjastus sellesse ära armuda jne.

Eccioe: Kui kuidagi veidi organiseerida, siis püüdleksin selle teose avaldamise poole. Eelmise aasta kirjutis oli justkui väike harjutus, sissejuhatus NaNosse. Sel aastal aga on juba tõsisem ja keerulisem teema ning... kui inimestele meeldib, siis võiks ju kuidagiviisi avaldada proovida. Kui ei meeldi, siis ega erilist vahet ei ole. Peaasi, et sain millegagi hakkama.

Tuuli: No mis seal ikka. Siis hakkab kõvemat sorti toimetamistöö peale ja äkki järgmine aasta saab romaanivõistlusele saata. Kui sellest midagi head välja tuleb, muidugi.

Maarika: Ei julge veel nii kaugele unistada, aga suurema tõenäosusega saadan romaanivõistlusele, siis vaatab edasi.

Triin: Ma tahan saada maailmakuulsaks kirjanikuks ja miljonäriks. Natuke reaalsemalt mõeldes meeldiks mulle, et inimestele lihtsalt minu kirjatükid meeldiksid.

Blahane: Kunagi, kui see lugu mu peas selgemaks saab, siis kirjutan ta ümber. Ja siis otseloomulikult otse NYT bestsellerite esikohale. ;)

Natasha: When I finish: Go back and find the plot bunny. He's hiding there somewhere... Then go on to the companion novel to try and play with another side of the story. Also finish some other novels.


Plotiloomad ja kirjutamisöö ägedused

Mingi lahe seik, mis on juhtunud Su kirjatükis?
Ene: Mulle väga meeldis rahvajutt Erdeanast ja sellest, kuidas Päike tema juuste peale kadedaks muutus ja kõik ära kõrvetas. Hea viis selgitada meteoriidisadu.

Eccioe: Kõige lahedam on küll see, kuidas mu tekst ise otsustab asju ümber, samas muutes teost kvaliteetsemaks ja rikkamaks (loo poolest). Kuid kõige lahedam seik sündmustikust... ma arvan, et see, kuidas mu peategelased (kes olid parimad sõbrad) paisati ühe väikese intsidendi tõttu mööda maailma laiali, et põgeneda antagonistide eest. Kogu keskmine osa peaks tulema selle põgenemise kohta. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult polnud mul sellist põgenemist planeeritudki - tegemist oli lihtsalt mu teksti eneseparandusoskusega.

Tuuli: Seni olen nautinud hinge vabanemise stseenide kirjutamist, kuna need on nii emotsionaalsed ja massiivsed. Aga üks lahe hetk on ees, kui üks peategelastest avastab, et tema hing rändas lohe sisse.

Maarika: 17-aastane kergesti ärrituv plika ja iseseisev inimsööv lohe üritavad ühes kehas elada.. See ei tule neil eriti hästi välja.

Triin: ???????????lohed??????

Blahane: Mnjaa. Ühel pühapäeval kirjutasin 3000 sõna ulatuses psühholoogia konspekti, ise metsikult word countist maas, ja siis soovitati mul see asi juttu sisse töötada, nii et just seda ma tegin. See kukkus päris lõbus välja. :D

Natasha: "A soft humming fills the ship as the engines prepare for flight. I do not bother to take off my armor. Waste of time. Instead, I drag Nik onto the bridge and shove him in the co-pilot's seat. All the better to see him with.
"Take us out," I order, staring out the window display.
At my orders, the ship rises off the surface of the planet, then skims low and fast along the ground. Slowly, the slim nose starts to point towards the ashy yellow-grey sky. A pale grey engulfs the ship and we are in jumpspace. Like before, the jump lasts for only a few moments before we came out several light-hours away from Wind Rose, facing the devastated planet and the warships surrounding it. Just in time to watch the bombs raining down onto the surface. I hold my breath, watching the real-time display. At first, nothing happens. Or, at least, nothing seems to happen. The bombs, briefly glowing brilliant white as they enter the atmosphere, vanish into the ash clouds. The ash seems to swirl. Bend. The planet shrinks--like a beast taking a deep breath--before exploding.
Astroids flew from the planet, right into the warships hovering nearby. Blasts of light engulf the fleet as, one by one, the ships erupt. My display dims, and I can no longer see what is happening.
After a few moments, the display adjusts.
"Oh... God," I hear Nik whisper. Or was that me? It doesn't matter. We stare at the display, at the empty space.
Nothing was left. No ship, no planet. Only rocks and debris.
Wind Rose was gone.
Ashes to ashes, dust to dust...


Tartu kooskirjutamine vol 1

Mingi lahe seik, mis on juhtunud novembris Sinu kui kirjaniku elus?

Ene: Ma võtan osa loovkirjutamise kursusest ja see on täitsa juurde andnud oskusi ja mõtteid.

Eccioe: Midagi lahedat pole justkui toimunud, kuid... Jah, ega tegelikult polegi midagi muud, kui vaid lihtsalt pöörane päriselu ja kirjutamise balansseerimine.

Tuuli: See aasta on nii palju kooskirjutamisi! Super värk.

Maarika: Night of writing dangerously Tallinnas. Ehk palju kakaod vahukommidega, palju mänge ja palju sõnasõdu :)

Triin: Külaline Chicagost ja kooskirjutamise raames "Tähtedevahelise" vaatamas käimine. Kogu Tartu NaNo kamp on võimas. *pöidlad püsti*

Blahane: Ma pole elu sees vetsus kirjutanud, ja nüüd olen seda juba kordades teinud.

Natasha: Its a dark and stormy night. No, seriously, it's snowing outside just as I'm typing this! Truthfully, I don't remember any scene as my writing life... I tend to completely zone out when writing and my focus is almost entirely whatever my character is feeling at the moment. Or trying to feel.


Tartu kooskirjutamine vol 2

Kooskirjutamistele oled jõudnud? Muljeta natuke – mis on olnud kõige ägedam, mis kõige kasulikum jne.?

Ene: Olen! Kõige vingem oli muidugi Nõmme kirjutamisöö, sest sai PIKALT kirjutada ja PALJU kirjutada ja motiplotiloomi nunnutada.

Eccioe: Kahjuks ei ole jõudnud esiteks selle pärast, et elan kõigist kooskirjutamispaikadest kaugel, kuid samas ka seetõttu, et pole eriti tihanud. Ehk järgmisel aastal?

Tuuli: Olen jõudnud vähem, kui tahaks ning üritan seda viga paranda. Kooskirjutamised on väga super, kuigi jutt kipub hoopis mujale kui kirjutamisele kalduma. Samas ei kurda ka selle üle - nii tulevad uued mõtted ja inspiratsioon. Muidugi sõnasõjad on ikka ja alati abiks.

Maarika: Jep. Üsna paljudele isegi. Parim asi on see, et saab palju uusi sõpru juurde ja seejuures sõnasõdu maha pidada ja kellelegi oma muredest rääkida (olgu need kirjutamisega seotud või mitte).

Triin: Iga jumala kooskirjutamisel olen käinud. Jah, ma tean, et mul elu ei ole.

Blahane: Olen! Ülitore on, sest kõrvaistujad ei lase viilida.

Natasha: Yes, it's one of my favorite parts of NaNo. Though I only get a few sessions with the lovely people in Tartu (too much moving between host families). It's been great getting to know fellow writers from another country (and it just goes to show that all writers are crazy).


Plotiloomaparaad ja Nanowrimo Kõige Tähtsam Raamat

Millist ulme/fantasyraamatut viimati lugesid? Nimeta mõni lemmik kah.

Ene: "Lohelaul" Anne McCaffrey ja las see olla viimase aja lemmik ka. Fantaasiast tahaks midagi haruldasemat võtta, kui Jää ja tule laulu seeria. Kas "Vennad Lõvisüdamed" on ka ju fantaasia?

Eccioe: Käsil on "Alkeemik", mille autorit kahjuks ei mäleta. Kuid... parimaiks sarjadeks pean "Lahkulööjat"... siis "Sõrmuste isanda" sarja... Häid fantaasia-/ulmeraamatuid on palju.

Tuuli: Terry Pratchettit olen viimasel ajal palju lugenud inglise keeles. Hetkel on pooleli "I Shall Wear Midnight". No minu alatine suur armastus, millest ma ei saa üle ega ümber on muidugi Harry Potter, aga uuematest raamatutest on mu lemmik Peter V. Bretti deemoni tsükli kolm raamatut.

Maarika: Hetkel pooleli Cassandra Clare'i "City of Fallen Angels" ja Bram Strockeri "Dracula". Lemmik ulme raamatud on Harry Potteri, Sõrmuste isanda ja Kettamaailma sarjade omad.

Triin: *närviline tõmblemine*

Blahane: Ma ei loe enam eriti taolist värki. Praegu loen Brave New Worldi, kas see läheb äkki ulme alla? Potter on mu igavene lemmik! 1984 on natukene uuem igavene lemmik!

Natasha: Last Sci-fi: Leviathan Wakes by James S. A. Corey. Last Fantasy: A Feast for Crows by George R.R. Martin. Favorites: Ender's Game by Orson Scott Card, Game of Thrones by Martin, Terrier by Tamora Pierce.


Külaliswrimo Natasha Chicago kandist

Su teosest tehakse film. Kes teeb ja kes mängivad peaosades?

Ene: Richard dean Anderson! Ma ei tea kellena, aga no lapsepõlve lemmiknäitleja. Ja üldse, tahaks pigem vist animatsioonina näha, Pixari poolt nt.

Eccioe: Appi, ma isegi ei julge sellele mõelda. Päris ausalt öeldes ei oskagi kellegi peale mõelda. Ja ega, nagu varem mainitud, ei julge mõelda ka.

Tuuli: Selle romaani puhul ma küll ei oska öelda. Pole mõelnud.

Maarika: Ma ei vaata eriti filme ja seega ei oska eriti pakkuda kah. Ma oleksin väga üllatunud, kui keegi sellega hakkama saaks. Mul on väga..ulmeline teos.

Triin: ????????????mina????

Blahane: Oh jeesus. Eesti sisse jäädes poleks mul midagi selle vastu, kui Ilmar Raag mu jutu peal katsetaks. Välismaale suundudes võiks Fincher seda teha. Mitte seepärast, et see jutt tema vääriline oleks, aga ma saaks siis tolle geeniusega kohtuda ja ta ees palvetada... või midagi. Näitlejad võiks olla uued näod.

Natasha: Joss Whedon. He can be whatever he wants so long as he makes the movie. Cast? Uh... that one I can't help you with but Nathan Fillion would make a great Nikolai... just saying. Sadly, he'd only appear for like one or two scenes... sad panda...


Enne “Tähtedevahelist”

Järgmisel aastal uuesti?

Ene: Absoluutselt!

Eccioe: Kindlasti.

Tuuli: Alati.

Maarika: Duh. Kuidas ma muidu oma maailmavallutusplaanid kirja saan?

Triin: Ah, mis te nalja teete, ma ikka armastan ennast. (Aga muidugi uuesti.)

Blahane: Praegu kaldun ei poole, aga kui idee rabab, siis ta rabab ja siis on vaja see endast välja kirjutada. (Okei, mul juba on idee.) Jaa! Uuesti!

Natasha: Try and stop me.


Kakao vahukommidega!

Ütle midagi kõigile neile, kes seda loevad. Mida iganes.

Ene: LUND SAJAB! SUPER! TALV TULEB!

Eccioe: Raamatu kirjutamine ja uurimistöö tegemine-kaitsmine ei sobi kokku. Kohe üldse mitte.

Tuuli: Jätke niisama unistamine ja hakake tegutsema. Unistused on toredad asjad, aga nad ei täitu iseenesest.

Maarika: Proovige kakaod vahukommidega. Proovige!

Triin: Jumala eest, ärge usaldage kedagi, kellele meeldivad väikelapsed. Nad on tõenäoliselt igavad inimesed.

Blahane: Minge õue!!! Õues on ilus ja karge! Ideed voolavad! Pärast saab teed juua!

Natasha: Hi.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0052)