mannUlmejutuvõistlus on võiduka finišini jõudnud ja seekordsed võitjad kogu pidulikkusega välja hõigatud. Nüüd jääb veel oodata temaatilise Täheaja ilmumist, et kõik ulmehuvilised lugejad saaksid rõõmsa hooga žürii valikut kritiseerima asuda.

Kuid ilma naljata, eks hindamistöö andis põhjust peeglisse vaadata küll. Leidsin end olukorrast, kus pidin hoolega sõnastama, mis mulle siis ühe ulmejutu juures meeldib ja mis teeb ühe jutu teisest subjektiivselt paremaks. On mul žanrieelistusi või loeb ikkagi kirjutise voolavus? Viimase kohta võib julgelt öelda, et jutu terviklikkus ja voolavus on olulisemad sellest, kas tegevus toimub kodukamaral või kaugel galaktikas.
Jutuvõistlust žürii poolt vaadata oli kindlasti väärt kogemus, millest ka autorina õppida. Samuti pakkus see senisest laiemat vaadet Eesti ulmemaastikule. Ikkagi hea hulk tekste laiemalt autorite ringilt kui ehk muidu lugema satuks.

Kui enne stardipauku tundus piiratud aja vältel suure hulga kirjutiste läbi lugemine natuke hirmutavgi ülesanne, siis lõppkokkuvõttes kulges protsess päris valutult. Mitte, et võistlusel ei oleks esinenud kõikvõimalikul tasemel ja viimistlusastmel jutte, ikka esines. Kuid õnneks ei ole ma lugejana enam ammu nii õrnuke, et read virtuaalpaberil võiks püsivaid kahjustusi põhjustada.

Tööprotsessist ka. Esimene hindamisvoor oli lihtne ja loogiline. Lugesin teose läbi ja määrasin punkte nullist kolmeni. Nii kogunes terve rida jutte, mis vähemalt punktikese said (37!). Võistluse saatuse osas sai pilt oluliselt selgemaks mõistagi siis, kui kõigi žüriiliikmete punktid kokku arvati ja paika sai lävend, millise summaga edasi teise vooru pääseb.

Edasi läks tõepoolest ka keerulisemaks, sest nüüd oli võimalik hinnata vaid kümmet lugu kõigi edasisaanute hulgast. Valik oli karm ja täiesti subjektiivne, sinna ei ole miskit parata. Kõige keerulisem oli mul valida esikolmikut, kus antud punktid lõpptulemust enim mõjutasid. Sisulise-žanrilise poole pealt oli erinevusi küll ja veel, aga tehniliselt osutus võistluse eesmine ots minu arvates üsna tasavägiseks.

Varasema võistlusega võrdlust tuua ei oska, sest osaleja kogemus ja žüriiliikme vaade asjale on ikka väga erinevad. Seekordse jutuvõistluse üldpilt pakkus mitmekesist lugemist – igasugust leidus. Kui eelmisest tulemuste väljakuulutamisest jäi meelde lause, et postapokalüptikat oli palju, siis seekord maailma lõppemine ei domineerinud. Eks oli neidki lugusid, kuid vältimatu hukk ei kujundanud üldist tonaalsust. Pigem jäi silma, et nii mõnigi võistlustöö oli kirjutatud läbi mõnusa huumoriprisma. See mulle täitsa meeldis. Nii et pole me, eestlased, sellised sünged ja masendunud midagi. On veel lootust.

Mõne reaga ehk sellestki, mis lugedes kõige rohkem turri ajas. Vot see, kui jutt oli sõnaliselt voolav ja sisult huvitavgi, kuid autoril oli jäänud sellele tervikuks siduv lõpp andmata. Sellised poolikud asjad olid mulle kui lugejale suurimaks pettumuseks, sest kõik finaalile eelnev lubas midagi. Tarkusetera sai siit kõrva taha panna küll – kui lubad, siis vii ka täide, pagan võtaks! Samas – lõpuni kirjutades ja viimistledes saaks nii mõnestki kirjatükist ilmselt päris kobeda jutu.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0539)