Pisteti pihku selline plaat, 2001. aastal langenud Langenu esimene kauamängiv. Atüüpiliselt ilmub arvustus enam kui aasta peale albumi ilmumiskuupäeva, aga eks aeg liigubki siin Taaralinnas omamoodi… Taaralinna varemetel vähemalt, kuna plaadikujunduse järgi otsustades olen ma maha maganud üsnagi arvestatava apokalüpsise. Toidukullerite asemel liiguvad tänavail kummalised tegelased, kes kannavad pille ja jauravad veidraid laule ühiskonna kokkukukkumise järgsest sisekaemusest ja metanoolist.

Langenu nimetab end psühhedeelseks black metaliks. Teatav psühhedeelne moment on plaadil kindlasti olemas, kuid ma ei hakanud spetsiaalselt selle arvustuse tarbeks farmakoloogilisi abivahendeid sisse võtma, et kindlalt järele uurida. Tegu on küllaltki äratuntava Balti black metaliga, millel on oma kiiks. Vanasti oli popp rääkida mõjutustest, aga ma ei hakka bändile ette kirjutama, kellest nad mõjutatud peavad olema. Ütleme lihtsalt nii, et albumit kuulates meenuvad nii Poccolus kui Bestia kui veel hulk bände, mis ajaliselt ja geograafiliselt sinna vahele jäävad. Mis Langenut minu arvates eelmainitutest eristab on muusika suurem iseteadlikkus – pea igas loos on mõni koht, kus kõrv ootab senise elukogemuse põhjal ühte, aga bänd põrutab minu tunnetest hoolimata hoopis mujale. Kahtlustan, et langenute vahel on mingi teineteisemõistmine või lihtsalt psiooniline side, ja nad tajuvad oma muusikas loogilist meloodiat või rütmi, mis minul kuulmata jääb. Või siis see ongi see kuulus korrastatud kaos, millest nii palju räägitakse. Et mina olen black metali osas lootusetult konservatiivne, siis minu puhul säärane selge struktuuri puudumine päriselt ei tööta, aga eks ma harjun ära, kui lugu ootamatu pöörde võtab, ja vahel isegi naudin seda. Sest langenud on muusikaliselt küllaltki pädevad – isegi postapokalüptiline produktsioon ei varja seda ära – ja vahel ristuvad minu ja nende huumorimeele kiired täpselt õiges punktis.

Esimesel kuulamisel “Need, kes näevad imesid” mulle muljet ei avaldanud. Teisel korral juba hakkas midagi “klikkama”. Kolmandal korral… aga seda te teada ei saa, sest selleks ajaks on käesolev arvustus juba ilmunud. Mis teha, aeg pressib takka. Ma arvan, et pärast kolmandamat kuulamist võiksime me albumiga juba üksteist mõista ja pärast kümnendat usaldame sedavõrd, et võtame mõned psühhedeelikumid sisse ja vaatame, kas saame sellest kummalisest korrast luua seeditava kaose. Võibolla. Otsus: kannatab kuulata küll. Primaarne sihtgrupp on “Need, kes näevad imesid” tõenäoliselt juba ammuilma ära kuulanud. Loodame, et ülejäänutes minu jutt ka mingit huvi tekitas. Kel tekkis, siis laupäeval on Tartus kontsert, kus ilmselt saab käesoleva plaadi ka enesele soetada. Eks seal oskavad langenud juba täpsemalt seletada, mis neil arus oli.



PS: Laulu “Kiirgav ja särav” näol on bänd tahtmatult kirjutanud Reaktorile hümni.
Tunded ei läbi su meelt
Radiatsioon läbib su meelt
Alfa- ja beetaviirg
röntgen- ja valguskiirg
võtavad kinni üksteise käest
tantsivad ringi kõigest väest

6/10

Mollivihik
Encyclopaedia Metallum