Mõtlesin sel kuul vahelduseks midagi teistmoodi teha, muidu ainult näitlejad ja lavastajad, sekka mõni stsenarist. Selliselt jääks aga katmata filmid, mille tegijatel rohkem kokkupuudet žanriga ei olegi.
Lavastaja Jean-Luc Godard on sündinud 3.detsembril ja põhiliselt tuntud kui üks tähtsamatest Prantsuse Uue Laine esindajatest (Claude Chabrol ja Francois Truffaut minu jaoks kaks teist äratuntavamat nime). Minu teadmised sellest liikumisest aga suures osas nende paari nimega ka piirduvad, mõne filmi oskan ka vast nimetada, paari olen isegi kogemata kombel vaatamata sattunud, aga ei ole neist ükski piisavalt kõnetanud, et sellesse lainesse sügavamalt sukelduda tahaksin. Nii et las Jean-Luc ja tema pärandi uurimine jäägu akadeemilisemate huvidega filmisõbrale.
Nopime sellest pärandist välja ainult kuupäeva 05.05.1965 ja filmi „Alphaville, une etrange adventure de Lemmy Caution“. Ainuke ulmefilm mille Jean-Luc lavastanud on ja minu arvates väärt rubriigis „Palju õnne, ...“ äramärkimist.

Arheotüüpiline film-noir’i detektiiv Lemmy Caution, kaabu ja ülestõstetud kraega vihmamantlis, saabub kuskilt väljastpoolt, millele viidatakse kui Outland-ile, linna Alphaville, missiooniga leida (ja päästa) kadunud võitluskaaslane, leida (ja tappa) professor kes on Alphaville’i looja ning leida (ja hävitada) Alpha 60, omnipotentne eneseteadlik arvuti, kes kontrollib Alphaville’i elanike elu-olu.



Teada tuntud narratiiv – kõige tõenäolisemalt detektiiv täidab oma ülesanded ja lisaks päästab ka ühe pattu langenud naisterahva, kellega siis võib-olla / võib-olla mitte linnast tagasi vaatamata lahkuda (düstoopilise tulevikulinna Alphaville’i pähe näidatakse meile muide lihtsalt Pariisi, ainult et veidi teise nurga alt kui tüüpiliselt Pariisi filmides näidatakse, ei Eiffeli torni, ei Triumfikaart).

Alphaville’i võlu peitub detailides. Nende märkamine ning seoste loomine jäetakse aga suures osas vaataja hooleks. Kuidas näiteks muusika vaheldub – filmis on kaks korduvalt kasutatavat motiivi üks vinguvate keelpillidega ettevaatusele manitsev, kui kaadris on detektiiv üksi ja teine õrnalt lendlev, kui kaadrisse siseneb 3. taseme võrgutaja.
Või see kuidas tuppa sisenedes kohalik elanik asub kohe piiblit otsima, mis ei olegi tegelikult päris piibel, rohkem hoopis nagu sõnaraamatu moodi piibel. Ja sõnu jäi seal kogu aeg järjest vähemaks, nii nagu Alpha 60 parasjagu otsustas. Näiteks weeping ja autumn light, sest et maailmas, kus nutmise eest läheb tee mahalaskmiskomando ette, ei tohi selliseid emotsionaalsusest nõretavaid sõnu ju ometi tarvitada. Vaataja saab selle piibli olemasolust teada aga kuskil filmi keskpaigas, mis asetab filmi alguses toimunud vestluse kahe peategelase vahel hoopis teise valgusesse. Mis esmalt tundus lihtsalt kahe erineva inimese üksteisest möödarääkimisena osutus tagasivaateliselt situatsioonist kus lihtsalt ei saadudki üksteisest aru, sest Lemmy poolt kasutatud sõnad olid keelatud.



Või see sama viidatud mahalaskmiskomando ja neid abistav laibakoristusnaiskond.
Või siis need lõputud keerutavad koridorid mis minu mõtted Overlook hotellile viisid.
Ning loomulikult filmi üldine tonaalsus, mis pani mind guugeldama, mis aastal on kirjutatud „Do Androids Dream of Electric Sheep?“ 1968.
Ja loomulikult filmi keskpaigas asetleidev Lemmy Caution’i ülekuulamine Alpha 60 poolt, mis on iseenesestki nauditav sõnademäng, aga osutub hiljem finaali soojenduseks.

Ning enne kui keegi jõuab väga kõvasti pahandama hakata, et ma suure osa filmist ära spoilerdan, siis mina vaatasin esmalt filmi ühe korra läbi, siis lugesin natuke juurde ja siis vaatsin ühe korra veel. Selleks et väikseid detaile märgata ja mõtestada jäi mulle ühest korrast ilmselgelt väheks. Ja siin ongi põhjus miks seekordse õnnesoovi on ära teeninud 52 aastat tagasi linastunud film. Alphaville ei ole lihtne „elu ilma emotsioonideta on paha, sellepärast et“ film, vaid veidi pühendumist nõudev „miks sa arvad et veidi emotsiooni peab ikka elus olema“ film.