Täiesti teadlikult mainisin eelmise sünnipäevaõnnitluse kirjutamisel Leonidas Frank Chaneyt (tuntud kui Lon „Tuhande näoga mees“ Chaney), täiesti juhuslikult on mehel aga 1.aprillil sünnipäev, nii et seekordse õnnitletavaga valimisega läks eriti lihtsalt.
Sündis Lon 1883. aastal kurttumma ema ja isa perre, fakt mida pigem peetakse tulevase karjääri mõistes soosivaks, pantomiimis oli Lon tugev. Alustas teatrinäitlejana, abikaasaga seotud skandaali tõttu pidi aga teatrist lahkuma ja kinoga õnne proovima. Kaotajaks jäi siinkohal teater.
Tuhande näoga mees on muidugi efektne hüüdnimi, aga filmirollide arvu arvestades veidi ülepingutatud. Väidetavalt on tema osalusel valminud filme 160 ringi, neist enamik (üle 100) tänaseks päevaks kaotsis/hävinud, ehk et isegi kui arvestada, et ekstreemsematel juhtudel on ta mänginud ühes filmis nii mõrvarit kui ka selle mõrvari käe läbi surevat ohvrit, siis tuhandest jääb ikka veidike puudu.



Olles aga tähenärimise paine nüüd hingelt ära saanud, siis selle kirjatüki tarbeks vaatasin ma ära viis Chaney filmi ja nägin viit täiesti erinevat Chaneyt. Ajal kui täiesti piisavaks grimmivõtteks loeti valevuntside ette kleepimise oskust, suutis Lon oma isikliku meigikohvri abiga luua tegelasi, keda enamik tänaseid CGI mehi uneski näha ei suuda.
Tänapäeval seostatatakse teda eelkõige ilmselt kahe filmiga - „The Hunchback of Notre Dame“ (1923) ja „The Phantom of The Opera“ (1925) mina vaatasin veel žanrimääratlusest lähtuvalt hullu teadlase komöödiat „The Monster“ (1925), ühena mitmest Loni filmist tsirkusetemaatikat puudutavat „The Unknown“ (1927) ja vampiirifilmi „London After Midnight“ (1927). Väidetavalt mehe enda üheks lemmikuks oli trillseersandi roll filmis „Tell it to the Marines“ (1927) ja tehniliselt huvitavalt on lahendatud jalutu gängsteri roll fimis „The Penalty“ (1920) (viimased kaks jäägu huvilistele endale uurmiseks, minu tummfilmi norm on kuhjaga täis).



Viiest vaadatust ühe erandiga olid nad kõik liiga pikad, liiga aeglaselt kulgevad ja liiga tummad. Õnneks oli meeles kunagi Metropolist vaadates avastatud nipp panna filmile taustaks midagi veidi kiiremat/käredamat/tänapäevasemat. Näituseks Chemical Brothers Jumalaema Kiriku piiramise taustaks oli päris mõnus kombo. Ja et piinlikult täpne olla, siis „London After Midnight“ on olemas versioonis, kus üksikuid kaadreid sisse ja välja zuumides jäetakse mulje liikuvatest piltidest. Film ise, üks mitmest Tod Browningu ja Lon Chaney ühisest tööst, on kadunud filmide üles leidmise ihaldusväärsuse nimekirjas väidetavalt esikohal.



Erandlikult heaks vaatamiseks osutus aga samuti Tod Browningu lavastatud „The Unknown“, kus Lon kehastab tsirkuseartisti Alonzot, kes naisterahva armastuse nimel on valmis ohverduseks, mis minusugusele mühakale kergelt ülepingutatuna tundus, isegi kui naisterahvaks on noor Joan Crawford. Täpselt paraja pikkusega ja Loni grimm jättis selles filmis ta näo vabaks. Et kui praegu võib olla jäänud segaseks, et mispärast ometi ma sellisest mehest kirjutan, kelle filmid tänapäeval õieti vaadata ei kõlba, siis Chaney on see mees, kes näitas mida on võimalik saavutada veidikese nööri, törtsu liimi ja oskuslikult paigutatud traadijupiga. Inimesed vaatasid, karjusid endal hinge seest ja Hollywood nägi, et see on hea. Ja sealt edasi tuli juba 1931. aastal „Frankenstein“ ja 1932. „The Mummy“.



Ning samas ei olnud ükski Loni tegelane lihtsalt kuri ja kole peale vaadata, ta ei teinud endale lihtsalt nägu pähe ja ei tulnud kaamera ette seisma. Nad olid tegelased, kel olid emotsioonid ja Lon suutis need emotsioonid mängida nii täpselt välja, et need läksid ka mulle, kes ma taustaks Spotifyd kuulasin, korda.

Kopsupõletikust tingitud tüsistused viisid kahjuks Chaney juba 1930. aastal hauda, aga enne jõudis ta näidelda ka ühes uues moenarruses – helifilmis. Erinevalt nii mõnestki teisest tummfilmide staarist ei valmistanud talle oma hääle kasutamine erilisi probleeme, hoopis vastupidi, Lon olevat allkirjastanud paberi, millega kinnitas, et filmis The Unholy Three 1930 viiele erinevale tegelasele andis tõesti tema isiklikult hääle.
Oluliselt põhjalikuma ülevaate kui siit praegu saab mehe töödest Hugh Hefneri poolt produtseeritud, Kenneth Branaghi poolt jutustatud dokumentaalist „Lon Chaney: A Thousand Faces“ (2000) kus muuhulgas võtavad sõna Lon Chaney Jr., Ray Bradbury, Boris Karloffi tütar ja Orson Welles. Mina aga lõpetan ühega Leonidase (peaaegu) tuhandest näost.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)