Prantslasest animaator Rene Laloux sündis 13. juulil 1929. aastal. Nooruse katsetas veidi puutööga, läks siis aga ülikooli ja tudeeris seal nii kunsti kui psühholoogiat. 27 aastaselt sai tööle psühhiaatriakliinikusse. Ühe ravimeetodina katsetati selles kliinikus meeskonnatööd ning Rene juhendamisel valmisid lühifilmid „Tick-Tock“ (1957) ja „The Monkey's Teeth“ (1960). Neist see teine pälvis parasjagu niipalju tähelepanu, et Rene juhtus ühel auhinnatseremoonial kokku kunstnik Roland Toporiga.

Ning väga tulemuslikule koostööle oligi alus pandud. Kolm lühifilmi „Dead Times“ (1964), „The Snails“ (1965) ja „The Game“ (1975) (milles kolmandat ei õnnestunud netiavarustest leida) ning täispikk „Fantastic Planet“ (1973). „Dead Times“ on küllalt pessimistlikus toonis küllalt karmi visuaaliga kugu sellest, et inimkond on erakordselt tubli tapma. „The Snails“ räägib talumehest, kelle ahnus toob endaga kaasa ökokatastroofi ja kes antud kogemusest midagi ei õpi. Stefan Wuli romaanil põhinev „Fantastic Planet“ on vistitsi üks emotsionaalselt raskeima algusega filme üldse. Beebit kaitsev ema tapetakse nii muuseas. Ma vähemalt ei suuda meenutada, et isegi selle Prantsuse aastatuhande alguse uue horrori laine mõni esindaja sellise pauguga alustanuks. Neid kolme filmi vaadates lõin endale võib-olla et meelevaldse seose, et Rene on inimese põhiolemuse suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Lühifilmides (mille stsenaariumid olid Toporiga kahasse kirjutatud) näitas ära, mis inimkonnaga valesti on ja pikas filmis ähvardas tagajärjega – koopainimeste tasemel ühiskonna üle valitseb hiigelrass (nii füüsiliselt kui vaimselt).



Mingil põhjusel sai seejärel koostöö Toporiga otsa ja Rene teed ristusid järgmise kunstnikuga – Moebius (minu jaoks see eelkõige mees, kes oli tegev Jodorowski Düüni juures). Renega koostöös õnnestus neil kahel valmis saada „Time Masters“ (1982) ja lühifilm „Quality Control“ (1984) (mida leida ei õnnestunud). „Time Masters“ olevat alguses planeeritud telesarjana aga arendati siiski kinofilmiks. Jällegi Stefan Wuli romaanil põhinevas filmis ootab vaenulikult planeedil päästmist väike poiss. Veidi hansololik kapten püüab hädasignaali kinni ja võidujooks ajaga algab. Peategelasest tulenevalt on tegemist võib-olla veidi lapsesõbralikuma vaatamisega kui varasemad (ja hilisemad) tööd, aga kui siia lisada poisi vanemate vägivaldne surm, leitud sõbra vägivaldne surm ja poissi ennast ähvardav väga vägivaldne surm, siis mitte ka päris.



Oma viimased valmiskujul tööd lõi Laloux koos Philippe Cazaga, kaks lühivormi - äärmiselt poeetiline „How Wang-fo Was Saved“ (1987) ja silmale ilus, aga sisult tühjavõitu „The Captive“ (1988) ning kinofilm „Gandahar“ (1988). Minu arusaamist mööda Caza ja Rene „Gandahari“ pärast kokku saidki, Caza oli lugenud raamatut „Robots Against Gandahar“ ja käis sellega kümmekond aastat vähemalt erinevaid animaatoreid koostööle meelitamas, kuniks Rene lõpuks vedu võttis. Kunagisest esimest vaatamisest oli „Gandaharist“ jäänud mulje kui väga nõrgast tööst, põhiline mälestus oli õrnalt nilbe kujuga hiigelaju, kes juhtis hingetute robotite invasioonide rahuarmastavate looduslaste gandaharlaste vastu. Praegu ülevaadates üllatusin aga positiivselt. Tegelikult päris huvitav lugu sellest, kuidas ülbus sind tuhat aastat hiljem persest hammustama tuleb, mis läheb jälle sinna teemasse, et Rene pigem ei arva nagu oleks inimesed kõik ilusad ja head. „Gandaharist“ on muide olemas ka veidi muudetud Ameerika versioon „Light Years“, mille juures Isaac Asimov dialoogi tõlkis/kõpitses. Põhiline erinevus peaks olema selles, et joonistatud tisse ameeriklastele ei näidata.



Kahjuks saab selle üpris lühikese nimekirjaga andeka mehe lõpetatud töödele joone alla tõmmata.
Planeeritud täispikk „Eye of the Wolf“ ei saanud vajalikku raha kokku ja valmis lõpuks pooletunnise lühivormina hoopis teiste meeste käte all ning „In the Shadow of the Dragon“ jäi õieti alustamatagi peakunstniku ägenenud ja letaalselt lõppenud haiguse tõttu. Tundub, et põhiliselt sai Renele saatuslikuks finantsiliselt mitte väga hiilgavad tulemused. Prantsusmaal käisid küll inimesed küllalt hea meelega kinos, aga kombineerituna „Gandahari“ kriitikute poolse negatiivse vastuvõtu ja Ameerika versiooni tühise 400 000 $ kassaga, siis võib mõista, miks järgmine projekt kahjuks rahahätta jäi.

Kes aga veel ei ole Laloux töödega tutvunud, siis tasub kindalasti ette võtta. „Time Masters“ on kogunisti eesti keelde dubleerituna „Ajaisandate“ nime all DVD-na olemas. „Gandahar“ samamoodi – „Valgusaastate“ nime all.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0031)