Richard Donner ei ole ehk selline nimi, keda hoobilt ulmežanriga seostaks. Gibsoni ja Gloveriga Surmarelvad on pigem esimesed, mis temaga seoses pähe tulevad. 24. aprillil tähistas aga sünnitunnistuse järgi Richard Donald Schwartzberg vägagi austusväärset 86. sünnipäeva. Ja lähtudes sellest, et Batman vs Superman on suuremat raharoobitsemist lõpetamas ning Kapten Ameerika ja X-Mehed alustamas, on vägagi paslik Richardi panust žanrisse meelde tuletada.

Ehk mõni süvitsi mehe käekirja ja filmograafiaga kursis filmisõber vaidleb vastu, aga Donner ei ole just sellist tüüpi lavastaja, kellele innovaatilisus ja esmapilgul äratuntav filmikeel kuulsust on toonud. Ta on eeskätt turvaline valik, kelle kätte võib raha usaldada ja olla seejuures suhteliselt kindel, et ta etteantud projekti mingi kunstipunnitamisega ära ei riku. Mis on vägagi kiiduväärt anne.



Alustame aga ikka algusest. Telest. Kõiki telesarju, mille juures Donner suuremal või vähemal määral tegev on olnud ma siin ruumipuudusele viidates üles lugema ei asu. Meie jaoks on tähtsad Twilight Zone (1959 – 1964) ja Tales from the Crypt (1989 – 1996). Esimest lavastas mees kuus episoodi ja teist kolm. Nende sarjade tähtsusest ja olulisusest saab, võib ja kindlasti on kirjutatud pikemalt. Richardi panusele keskendudes on kuulsaim tema lavastatud osadest Nightmare at 20,000 Feet - lennukitiival askeldavast kollist, keda ainult peategelane näeb. Huvitavad ja youtube's vabalt vaadatavad on ka „kas masin suudab asendada inimest“ temaatikal The Brain Center at Whipple's ning mürinaga pihta hakkav Sounds and Silences. Krüptilugudest (mis samuti kõik kolmekesi vabalt vaadatavad) on minu isiklik lemmik Miike Imprintiga mõnusa seose loonud The Ventriloquist's Dummy.

Filmidest rääkides alustame aga valest otsast. 1998. aastast alates on mees sisuliselt lavastanud vaid kaks filmi. Produtsendina on ta aga abikaasaga kahasse omatud ettevõtte läbi seotud vististi kõigi X-meeste filmidega, ka spinoffidega (kõvasti kiita saanud Deadpool on samuti Donnerite rahaga valminud). Perefirma on tegutsev lausa 70. aastate lõpust, tõelise kullasoone aga avastasid nüüd uuel millenniumil. Vastutab Richard selle superkangelaste uputuse eest aga veelgi otsesemalt ja laiemalt kui ainult X-meeste rahastamise läbi. 1978. aastal lavastas ta filmi Superman. Tõeline megaprojekt, väidetavalt oma aja kalleim film, stsenaariumi kallal nokitsesid teiste seas ka Alfred Bester ja Mario Puzo, Jor-Elina astus üles Marlon Brando, Lex Luthorina Gene Hackman ja raha tuli sisse nagu muda. Ning kuigi teemast tulenevalt on paratamatu, et selline film ei saa olla padutõsine, siis suuresti Donneri teeneks peetakse seda, et filmist ei tulnud pow-bam-slam tüüpi campfestivali (kuulsaim selline näide ilmselt Adam Westi Batman). Julgemad seosteloojad võivad siit isegi tuletada, et ilma Donnerita poleks Burtoni Batmani filme (millest oleks tuline kahju).



Subjektiivse arvamuse kohaselt aga kõige tähtsama ja erilise tänu ära teeninud lavastajatööga sai Richard hakkama kohe esimesel katsel. 1976. aasta ja The Omen. Nooremas koolieas jäi selle filmi vaatamine mul esimesel katsel lihtsalt katki. Nii hirmus oli. Praegu mäluvärskenduseks vaadates – Gaimani&Pratchetti Head Ended loovad küll mitut puhku seoseid, mis muigama ajavad, film tervikuna on aga endiselt kõhe ja pingeline vaatamine (koduseks ülesandeks jätan huvilistele välja uurida, kas Kubrick oli Hiilgust filmides Halbu Endeid näinud või mitte). Lapsehoidja „sünnipäevakingitus “ on ikka sama efektne kui kõik need aastad tagasi. Ja õudusfilmi puhul olen ma vägagi kindlal veendumusel, et siin lavastaja silma ja stiilitunnetust alahinnata ei saa. Siin ei piisa lihtsalt heast käsitöölisest. Omen on suurepärane film tänu Richard Donnerile ja ainuüksi selle lavastamise eest on ta sünnipäevaõnnitlused ära teeninud. Nii et veelkord, palju õnne!