Klassikaliselt treenitud näitleja. See kõlab erikuradi veidralt. Juuni sünnipäevalaps Robert Englund, kes 6. juunil oma 69. sünnipäeva tähistas, end aga just sedasi nimetada võiks, kui tal peaks selleks soovi olema. Jah, Robert on käinud aastaid teatrikoolis ja siis kõigi õudusfilmisõprade rõõmuks „raisanud“ end Fred Kruegerina. Ja seda kaheksa korda järjest.
Nüüd peaks tulema see koht, kus ma ütlen, et Robert on tegelikult teinud veel palju teisi tähelepanuväärseid rolle. Ma ise muidugi siiralt uskusin sellesse, et ma lihtsalt ei olegi kursis mehe teiste hiilgelrollidega. Olen nüüd aga seisus, kus tuleb tõsta käed üles ja öelda, et Fred Krueger ongi Roberti elutöö ja kui tema ülejäänud tööd ja toimetamised teil nägemata on, siis otseselt midagi katki sellest ei ole. „Phantom of the Opera“ (1989) ja „Mangler“ (1995) on kaks ehk tuntuimat filmi, kus mees peaosas on. Ja „Mangler“ on tuntud selle poolest, et tegemist on uskumatult jabura filmiga (eesti keelde panduna võiks filmi pealkiri olla „Tapja Pesupressimismasina Rünnak“).
Mis võib-olla paneb juba mõnegi lugeja mõtlema, kas siis ei võinud mõnda laiema haardega sünnipäevalast õnnitlemiseks valida? Ei võinud! Kui ma endagi reaktsiooni peale mõtlen, siis tundub tundub see pisuke pettumus veider. 19 aastat, 8 filmi ja täiesti ikooniline tegelaskuju ja siis on mul nahhaalsust küsida: „Mida sa veel oled teinud?“ Arvestades muidugi, kuidas Robertit iseloomustatakse ja mis mulje ta oma karakterivälise jutuga on jätnud, siis vast ta kohe ei tule selle küsimuse peale mulle unenägudesse kollitama. Väidetavalt on näiteks mehel kombeks õppida võtteplatsil ära kaasnäitlejate/võttemeeskonna liikmete nimed.
Ning lisaks on temas ka sellist toredat ja värskendavat ausust. „Jah, ma tean küll, et mitmegi filmi, milles osalenud olen, stsenaarium ei ole kõige hiilgavam, aga oluline on olla ekraanil ja mulle makstakse hästi.“ (Selline lühendatud kujul esitatud mõte ühest tema intervjuust). Hästi maksmisega seoses, olevat muide juba seeria teise filmi („A Nightmare on Elm Street 2: Freddy's Revenge “) kaalutud kedagi teist Freddy rolli, sest Robert küsis palka juurde, aga stuudio mõtles, et mis seal vahet saab olla, meik läheb ju peale. Õnneks tuli mõistus koju ja mida film edasi, seda rohkem Roberti peale mängitakse. Mina oma silmaga fikseerisin ära, et juba kolmandas osas („A Nightmare on Elm Street 2: Freddy's Revenge”) lastakse ta juba korraks ka ilma meigita kaamera ette. Robert ise peab muide väga oluliseks seda, et kui ametlikult alles kuuendat („Freddy's Dead: The Final Nightmare“) osa žanriliselt ka komöödiaks liigitatakse, siis tegelikult on kõik seeria filmid sellised, kus ei hekseldata tuimalt ja tõsiselt 90 minutit jutti. Lastakse hoopis Robertil paksu grimmikihi alt näitlejameisterlikkust demonstreerida ja onelineritega pinget maandada. „Welcome to primetime!“
Ja kui nüüd tulla uuesti selle teema juurde, et aga mis ta siis ikkagi veel teinud on? On selle vastuseks lugematu arvu lahedaid ja märkimisväärseid kõrvalrolle (imdb.com andmetel küll mitte üle 154). „Behind the Mask: The Rise of Leslie Vernon“ on üks, mille mees ise uhkusega esile toob. Mina lisan siia hoobilt kaks telesarja osa - „Masters of Horror: Dance of the Dead” ja „Married with Children: Damn Bundies”. Kel vähegi rohkem huvi on, siis tasub populaarse videojagamise lehekülje otsingusse toksida „The Englund Files“. Ja eriti rafineeritud maitsega filmisõbrad võivad sealsamas lehel otsingusse toksida „Mahakaal“.
Nii et palju õnne, Robert Englund! Mees, kelle karjääri ilusaimaid hetked on möödunud põlenud näoga lapsetapjana nugadega mööda metalli kribides ja teismelisi tappes ja keda selle eest palavalt armastatakse.
