Sellekuine Reaktori number on eriline. See on 36. number ehk siis käesoleva Reaktoriga saab täis kolm aastat igakuist kiirgusrõõmu. Esimest numbrit välja andes poleks osanud sellist püsivust lootagi. Lisaks ei tunne üldse, et nii palju aega on möödunud. Pigem tundub, et kulunud on maksimaalselt aasta sellest, mil sai Aguriga Saaremaalt tagasi sõites otsustatud, et hakkame ajakirja tegema.

Mis siis selles numbris uut? Jätkame endistviisi Estconi artiklite ilmutamist, Ove avaldab järjekordse Luke Crane`i ettekande, võetud on ka intervjuu ning ulmestaari juures võtame luubi alla selleaastase jutuvõistluse esimese ja teise koha võitjad. Lisaks kritiseerib Raul Sulbi stalkerite väljaandmist, (:)Kivisildnik (k)arvustab oma (endist) lemmikkirjanikku ning Taivo Risti võtab ette „Kirjad päikesele”. Ehk konstruktiivset kriitikat on seekord tavapärasest märksa rohkem.

Parafraseerides taas tuumaprohveteid: ulmekirjutamise juurutamisel on inimkonna tuleviku seisukohalt väga suur tähtsus, ja seda kuna kõik teised kirjandusallikad ammenduvad. Ainult ulmekirjandus suudab anda inimkonnale praktiliselt lõputu fantaasiaallika!

Kaanepildi autoriks Jana Raidma.