9789949992744Kõigepealt kõige tähtsamat ära öeldes tuleb tõdeda, et on väga tore, et eesti keeles ilmus selline paks kogumik Lovecrafti jutte. Ja veel Eesti Kultuurkapitali toetusel. Kõvade kaantega, heas köites, raamat, mis kestab, muljetavaldava kaanega, autori parimate lugudega.

Lovecraft on selles mõttes kirjastajatele kerge saak, et tema teoste autoriõigused on aegunud ning pole vaja pidada läbirääkimisi agendiga. Ta on kerge saak ka lugejale, sest väga palju materjali on võimalik leida veebist. Seega kes soovib, võib eestikeelsed tõlked ja paberil raamatud vahele jätta ning suunduda tasuta allikatesse lugusid lugema. Ja sellegipoolest, ma kordan, on väga tore, et neid jutte saab lugeda eesti keeles paberilt.

Eesti keeles saab ka kuulata ühte juttu, mis on sisse loetud sarja Tumedad Tunnid jaoks ja lugeda Reaktorist lugusid „Dagon“, „Festival“ ja „Erich Zanni muusika“.

Kindlasti tuleb tunnustada kirjastaja ideed kaante sisekülgede osas – esikaane siseküljel on näide Lovecrafti ja (teise väga hea õuduskirjaniku) Clark Ashton Smithi vahelisest kirjavahetusest. (Sealjuures on vahva tabada, et ta nimetab kirjasõpra Klarkash-toniks ja sama nimega iidne esineb jutus „Pimeduses sosistaja“; ka ise kirjutab ta kirjale alla väga huvitava nimega). Tagakaane siseküljel on näide jutu käsikirjast just nii, nagu ta kirjutas, mahakriipsutuste ja vahelekirjutamisega – pean tunnistama, et kui sõbrad aitasid teda juttude masinal ümberlöömisega, et neid kirjastajatele saata, siis olid nad väga osavad dešifreerijad.

Kiiduväärt on töö, mida Raul Sulbi teinud on raamatu lõppu lugude ja autori tutvustuse kirjutamisel. Iga loo kohta on antud taust – sa võid seda lugeda, sa võid selle lugemata jätta, sest need „sissejuhatused“ on koondatud kõik raamatu lõppu -, mõnda on väga huvitav lugeda. Samuti oli üllatavalt huvitav lugeda autori eluloo ülevaadet (60 lk!) ning saada sellest aimu, miks mõni asi oli, nagu oli, ja kuidas see kõik kujunes. Selle ülevaate on Raul Sulbi kokku pannud, arvestades viimase 16 aasta jooksul läänes tekkinud kriitilist arusaama Lovecraftist, ja ma usun tema sõna selle kohta, et see on informatiivsem kui Michel Houellebecqi "Maailma vastu, elu vastu" (LR 2016, 38–39), mis kajastab vaid ühe mehe teooriaid ja heietusi Lovecraftist (Metsavana arvustus).

Enamik kogumikus „Cthulhu kutse“ ilmunud jutte on viimase 25 aasta jooksul erinevates allikates juba eesti keeles ilmunud. Selle kogumiku jaoks on paljud jutud tõlkijate poolt uuesti üle vaadatud, kärbitud versioonist on tehtud täielikum, jne. Kuna aga raamatu peale kokku on 7 tõlkijat, on tulemus toimetaja tööst hoolimata üsna kirju. Ärritavalt hakkas näiteks silma, et ühe loo jooksul oli mõni kohanimi tõlgitud ja mõni tähenduslik nimi jäetud inglise keelde. Mario Kivistiku tõlkekeel oli selgelt äratuntav ja nii oli ka mõni teine.

Ühte kogumikku koondatuna on lugude nimed veidi probleemsed – lugeja jaoks. Nad moodustavad monotoonse nimekirja, kus pealkiri ei pruugi mitte midagi loo sisu kohta öelda, mistõttu tuleb järele vaadata, millise pealkiri taga peitub lugu, mida sa sõbrale kiita tahtsid. Oli see „Olevus ukselävel“ või „Pimeduses sosistaja“ või „Pimeduses kummitaja“? Osa minust soovib, et neile oleks pandud eesti keeles selgemalt eristuvad pealkirjad – ja teine osa minust kujutab ette, millist segadust see edaspidi põhjustaks, kui jutul oleks mitu tõlkenime.

Lugedes häiris, et jutukogus olid nö normaalse pikkusega juttude vahel lühiromaanid. Kuna kogumik on pandud kokku sooviga esitada autori paremikku, siis võib see olla paratamatu. Aga kui oled end vaimselt ette valmistanud jutu lugemiseks, tekib lühiromaani lugedes mingil hetkel tunne, et hei, see lugu on juba nii kaua kestnud, kas ta lõppema ka hakkab? „Pimeduses sosistaja“ jäigi mul pooleli, sest minu jaoks lugu aina venis.

Minu enda lemmiklugu? „Kummaline kõrge maja udus“. Täiesti teistsugune kui Lovecraft üldiselt. Paremuselt teine – „Vari Innsmouthi kohal“.

Raamatut esitleti Tallinnas ja Tartus. Tartu raamatuesitluse võttis Reaktor ka linti.

Vestluses Raul Sulbiga rääkis Mari Peegel kogumikust teemal „Lovecrafti kirjastaja: ehe õudus on kirjanduses veel nišitoode“ (artikkel on maksumüüri taga).

Arvustuse kirjutamisel on kasutatud nii kogumikku, esitlusel räägitut kui ka ajakirjanduses loetut.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0670)