Käesoleva antoloogia näol on tegu üsna ainulaadse projektiga Eesti ulme ajaloos - 12 alternatiivajaloolist (või mingitpidi alternatiivajalooga seostuvat või seostuda soovivat) lugu Eesti autoritelt. Lugude tegevus toimub väga erinevatel aegadel, vase-kiviajast (Mahkra) kuni lähitulevikuni (Krafinna) ja tegevusajast lähtuvalt on need lood ka antoloogias paigutatud.
Üks asi, mis antoloogia lugude puhul silma torkas: n-ö. poliitilise alternatiivajaloo ("Mis saanuks siis, kui üks või teine asi ajaloos läinuks teisiti?") kõrval on õige mitmeid jutte, milles on oluliseks fantasy- või õuduselement, mis kohati isegi domineerib "reaalsuse piirides" ajalooga mängimise üle (Friedenthal, Laurik, Loper, Sander). Eriti torkab see silma vanemat ajalugu käsitlevate lugude puhul. Samas muudab see asjaolu ilmselt antoloogia paljudele ajaloost mitte niiväga huvituvatele ulmelugejatele põnevamaks ja loetavamaks. Ja antoloogia lõpulugu, Krafinna "Elu jõudu", ei suuda ma mingist otsast alternatiivajalooliseks pidada, ehkki selle temaatika antoloogia omaga omal moel hästi kattub.

Mainiks ehk veel ära, et kohalike alternatiivajaloo-autorite eriliseks vihaobjektiks näib olevat tsaar Peeter I - tema jaoks on koguni kahes erinevas loos verine alternatiivne surm välja mõeldud.

Jaagup Mahkra "Tarvaste tulek"

Vase-kiviaegses Eestis toimuva loo peategelaseks on erakust tark nimega Rahomeel, kellel on omalaadne nägemus Eesti alal elavate küttide-korilaste eluviisi radikaalseks muutmiseks.
Loo tegevus arenes küllalt aeglaselt ja tekst paistis algul pigem tavalise eelajaloo-teemalise seiklusjutuna, ent lõpuosa ning puänt päästsid selle loo minu jaoks, kergitades hinde maksimumi peale.
Enne loo lõppu õnnestus mul ka ära arvata, mis jõgi ja küngas need täpselt olid, mille vahel Rahomeel elas.

Indrek Hargla "Clemens Fellinus, Rex Estonicum"

Loo minategelaseks on 13. sajandi alguses Põhja-Saksamaal Ratzeburgi kloostris elav Saaremaa päritolu tsistertslasest munk Petrus Lymandus, kes on üheaegselt tuntud oma tarkuse ja laiskuse poolest. Petrus jääkski heameelega Ratzeburgi kloostrisse vegeteerima, ent ühel päeval saabub kloostrisse vaimulikust kroonik Henrik ja teatab, et Petrus peab tulema talle tõlgi ning keeleõpetajana appi ristisõjast haaratud Liivimaale...
Eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.
Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos.

Heinrich Weinbergi "Vabavalla kaotamine"

Lühiromaan "Vabavalla kaotamine" põhineb 2014. aasta oktoobris Reaktoris ilmunus samanimelisel laastul. Teksti tegevus toimub alternatiivajaloolises 13. sajandi alguse Eestis ja seda võiks liigitada soft-alternatiivajalooks - tegevusmaailma loomisel pole ajalooline usutavus autori jaoks ilmselt kõige olulisem olnud, küll aga on lühiromaanis rohkelt kirjanduslikke ning mütoloogilisi vihjeid. Sisuks siis see, et erinevalt reaalsest ajaloost on eestlastel õnnestunud 13. sajandi alguses endale mingi riiklik moodustis tekitada. Nimeks on sellel Vabavald ja selle eesotsas on Virumaa vanem Uku Kalevipoeg, kes püüab Vabavalla valitsemisel ka vähemtähtsate vanemate soovidega arvestada. Ka ristiusk on vabatahtlikult vastuvõetud ja seega ristisõja sihtmärgiks sattumist välditud. Paraku heidab Uku liitlane, saarlaste vanem (kelles võib hoolimata skandinaaviapärasemast nimekujust kergesti ära tunda Suure Tõllu) silma nii Uku noorele naisele kui ka võimule Vabavalla üle...
"Vabavalla kaotamisest" jääb mulje kui teosest, mida autor pole väga tõsisena mõelnud. Juba tegelaste nimed ja neis peituvad kirjanduslikud ning folkloorsed vihjed muudavad lühiromaani ülemäära tõsiselt võtmise raskeks, sama käib pidevalt ö-tähtedega rääkivate saarlaste kohta (vahel lipsab nende juttu küll kogemata ka mõni "õ" sisse). Tuleks veel mainida, et lühiromaani lõpp jätab teose kuidagi poolikuks ja tekitab küsimuse, et kas selle näol pole tegu omakorda osaga mingist veel pikemast tulevasest teosest.

Meelis Friedenthali "Kasuksepp"

Lugu põhineb ühel suhteliselt vähetuntud Eesti ajaloo sündmusel. 1520. aastatel levis Liivimaa linnades tasapisi luterlik reformatsioon, kusjuures oma roll oli ka radikaalsetel reformaatoritel anabaptistidel, kellest Luther ise hiljem lahti ütles. Aastatel 1524-26 tegutses Tartus siia Saksamaalt rännanud anabaptistist kasuksepp Melchior Hoffmann, kelle tegevus viis veriste usuliste rahvarahutusteni, mille käigus muuhulgas rüüstati ka tänapäeval varemetes seisev Tartu Toomkirik.
Friedenthali lugu võib alternatiivajalooks nimetada küll, ehkki teoloogilise taustaga üleloomulik õudus on "Kasuksepas" vast olulisem. Loo tegevusmaailmas on kuradid ja deemonid vägagi reaalsed ning keskaja katoliku kirikus levinud arusaamal puhastustulest on hoopis teine ning märksa süngem tähendus...
Lool pole väga viga, samas ootasin loost rohkem põnevaid alternatiivajaloolisi ideid, mitte kuraditesse ja deemonitesse puutuvat üleloomulikku õudust.

Mairi Lauriku "Jumala armulikkus"

Fantasylugu räägiks justkui Liivi sõjast, ent seda üsna kummalises tegevusmaailmas - ristiusu asemel on võõrvallutajad toonud Eestisse Kreeka-Rooma usundi, Setumaal labürindis elav Paan valvab, et venelased üle idapiiri sisse ei tungiks jne...
Väga see lugu mind ei kõnetanud, samas tegevusmaailm oma mütoloogiliste vihjetega oli kohati ikka päris pöörane ja jabur.

Mann Loperi "See linn on meile kalliks maksma läinud"

Alternatiivajalooline fantasylugu tugineb Tartu ajaloo kõige kurvemale sündmusteahelale - linna vallutamisele Vene vägede poolt Põhjasõjas 1704. aastal, millele mõned aastad hiljem järgnes Tartu peaaegu täielik õhkulaskmine ja linnaelanike küüditamine. Loo peategelaseks on Luke mõisa lähedalt pärit noor talupoeg Madis, kes ka mõnevõrra nõidusega kursis on. Põhjasõja puhkedes mobiliseeritakse Madis Rootsi maakaitseväkke ja saadetakse Tartu kaitsele...
Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et loo temaatika on mulle südamelähedane - kodulinna minevik on minus alati suurt huvi tekitanud. Põhjasõja-aegse Tartu kirjeldused on igati põnevad, nagu ka loo ulmeline osa.

Mart Sanderi "Saatan Robert"

Loo pealkiri vihjab Giacomo Meyerbeeri samanimelisele ooperile ja selle tegevus toimub 1850. aastatel Tallinnas... mõnevõrra teistsuguses maailmas. Kohalikule baltisaksa ooperiteatrile on määratud Transilvaaniast pärit direktor, kellega ei paista kõik just päris korras olevat ja kellesse konservatiivselt meelestatud teatritrupp üsnagi kahtlustavalt suhtub...
Lugu võib alternatiivajalooks liigitada küll, ehkki ma ise eelistaksin sellest mõelda kui alternatiivses tegevusmaailmas toimuva sündmustikuga gootilikust õudusloost. Autor on loos üsna põhjalikult kirjeldanud 19. sajandi keskpaiga Tallinna, seda nii üldisesse linnaruumi kui ka kohalikesse baltisaksa aadlisuguvõsadesse puutuva osas, samuti leiavad iroonilist ja anakronistlikku äraspidist äramärkimist ka mõningad viimastel aastatel Eesti ühiskonda lõhestanud (pseudo)probleemid.
Pärast romaani "Lux Gravis" ja käesoleva loo lugemist võib öelda, et M. Sander ei kirjuta ulmet küll tihti, aga kui kirjutab, siis väga heal tasemel.

Maniakkide Tänava "Kolmanda Reichi triumf!"

Ingliskeelses alternatiivajaloolises ulmes on Hitleri võit Teises maailmasõjas ilmselt kõige levinum teema üldse - kohe meenub Dicki klassikaline "Mees kõrges lossis", samuti mitmed teised seda teemat käsitlevad romaanid. Eestis sel teemal ja kohalikku õhustikku kasutades minu teada seni alternatiivajaloolisi tekste kirjutatud pole. Eks eestlaste jaoks ole Teine maailmasõda mõistagi märksa mitmetähenduslikum ajaloosündmus ja vastaval teemal alternatiivajaloo kirjutamine mõjub nii ehk naa veidi provokatiivsemalt kui USA-s või Suurbritannias. Mandi loo tegevus algab kusagil 20. sajandi keskpaigas Jõgeva lähedal Udu (!) koonduslaagris. Võrreldes reaalse ajalooga on Mandi loodud Hitleri võidu järgses maailmas arenenud märksa kiiremini nii kosmosenautika kui ka arvutitehnika, Kuul paikneb natside robotikoloonia ja koonduslaagrivangide sunnitöö seisneb programmeerimises. Loo keskmes on Udu laagri erineva minevikutaustaga eestlastest vangid, kellest üks teab Kolmanda Reichi olulist saladust...
Lool pole väga vigagi, ehkki kohati on see rabedavõitu.
Esiteks tegevusmaailm. Kolmanda Reichi koosseisus oleva Eesti kirjeldus mõjub üsna realistlikult (kardetavasti hakkab varem või hiljem mõni natsihelbekesest lugeja ülemäära negatiivse teemakäsitluse üle virisema). Samas on kogu see maailm tehnoloogiliselt kuidagi liiga arenenud... kohati isegi arenenum kui meie reaalne maailm tänapäeval. On ka täiesti võimalik, et autor polegi kogu seda lugu ja maailma väga tõsiselt mõelnud, sest veidi meenutab loos toimuv mõnd vana Teise maailmasõja teemalist seiklusfilmi (hulljulged põgenemised koonduslaagrist, eluvõõras hull natsiteadlane oma veidrate leiutistega jne).
Teiseks, loo intriig. Arvestades seda, millega peategelane ja tema kaaslased hakkama on saanud, ei tohiks nad üldse elus olla. Ei koonduslaagris ega väljaspool seda. Kolmandaks: loo eestlastest tegelased kipuvad kogu aeg omavahel segi minema, eristudes üksteisest vaid nime järgi. Samuti paistab, et ka autoril on nad kohati omavahel segi läinud (loo alguses jääb mulje, et Arved Tamm on koonduslaagri hukkamiskomando poolt maha lastud, aga kohe pärast seda mainib autor, et tegelikult kisti ta hoopis okastraadil rippudes Reichshundide poolt pisikesteks tükkideks).

Mihkel Seederi "Ernst Meele Eesti"

Loo tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, kus 1937. aastal on Konstantin Päts rahvaülestõusuga kukutatud ja võimule tulnud vapside juht Artur Sirk. Ka Teine maailmasõda ja järgnenud Nõukogude okupatsioon on toimunud reaalsest ajaloost mõnevõrra erinevalt. Loo tegevus toimub 2004. aastal, mil tähistatakse Eesti iseseisvuse taastamises olulist rolli mänginud Ernst Meele kümnendat surma-aastapäeva...
Seederi lool on üsna läbinähtav maailmavaateline sõnum ja ilmselt leidub nii lugejaid, kellele see meeldib, kui ka neid, kellele mitte. Loo kvaliteedi osas pole mainitud sõnum siiski nii oluline, teksti peamine häda on see, et selle tegevusmaailm on lohakalt kirja pandud ja logiseb igast otsast. Teises maailmasõjas toimunu jääb kuidagi häguseks, nagu ka põhjused, miks Soome, Eesti ja Läti lõpuks ikkagi Nõukogude võimu alla sattusid. Veelgi segasemaks jääb see, et kuidas Eesti siis ikkagi tänu Sirgi diplomaatiale "eritingimustel" Nõukogude Liiduga ühendati ja mida need "eritingimused" endast kujutasid. (Massirepressioonidest vaba liiduvabariik olnuks Stalini ajal võimatu nähtus, kodumaa mahajätmist paljude eestlaste poolt saanuks ennetada aga vaid kommunistliku režiimi mittekehtestamine). Absurdne on ka Eesti taasiseseisvumise kirjeldus 1984. aastal - arvestades toonast olukorda maailmas ja Nõukogude Liidu rahvusvahelist positsiooni. Pluss see kummaline taasiseseisvunud Eesti "totalitaarse otsedemokraatia" kirjeldus.
Kokkuvõttes võib öelda, et autor on püüdnud kirjutada poliitikateemalist alternatiivajalugu, aga 20. sajandi Euroopa poliitiline ajalugu pole ilmselt ta tugevaim külg. Peale ideelise kondikava aga Seederi loost suurt muud midagi polegi - ja ka see kondikava on mõnevõrra vigaselt kirja pandud.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Piisab, kui seinale kritseldad B"

Veidi raske on erapooletu arvustajana arvustada teksti, mille loomisega seotud arengutega oled reaalajas vahetult kursis olnud ja mille alternatiivajaloolise taustmaailma loomiseks ka autoritele nõuandeid jaganud.
"Piisab, kui seinale kritseldad B" (seda, millele see pealkiri vihjab, pole vist vaja lahti seletada) räägib alternatiivajaloolisest maailmast, kus Vene keiser Peeter I atendaadi ohvriks langes, järgnev Venemaa nõrgenemine viis aga peaaegu sajand hiljem Eesti ala langemiseni Napoleoni võimu alla. Veidi hiljem on siiski õnnestunud Vene impeerium taastada ja tsaarivõim püsib Eestis ka 21. sajandi alguses. Napoleonist on aga saanud Eesti rahvuskangelane ja tema isikust inspireerituna on siinmail tekkinud kummaline subkultuur - bonapartistid. Veidi skinheade või punkareid meenutava rühmituse liikmed austavad Napoleoni, kasutavad prantsuspäraseid hüüdnimesid, kannavad Napoleoni-aegset sõjaväeriietust, kulistavad veini, kaklevad anarhistidega ja teevad muid tempe. Mainitud subkultuuri näol on seejuures tegu äärmiselt pikaealise nähtusega, mis suudab noori ja mässumeelseid isikuid kaasa tõmmata rohkem kui 150 aasta jooksul.
Tegu on täitsa lõbusa looga ja nii mõnedki kohad sellest (nagu alternatiivse Pronksiöö kirjeldus) toovad lugedes muige suule. Belialsil ja Metsavanal tuleb kahassekirjutamine päris hästi välja (meenutagem või nende ühist tuumapungi-lugu "Kuldse päikse all me elame...", mille lõbusa stiili käesolev jutt mõnevõrra meelde tõi). Mingil põhjusel meenusid ka Tõnu Trubetsky ja tema sõprade kirjutatud kummalised raamatud Eesti punkarite tempudest... Belialsi-Metsavana ühisloo stiilis oli midagi sarnast. Samas tuleks negatiivse külje pealt mainida, et lugu tundus kuidagi fragmentaarne ja hakitud.
Ehk kirjutavad autorid sellest maailmast kunagi veel.

Siim Veskimehe "Valendab üksik prooton"

Käesolevas loos on Veskimees loonud oma ideaalse paralleelmaailma. 21. sajandi alguses on Skandinaavia riigid ühendatud 120 miljoni elanikuga Põhjamaade Konföderatsiooniks, kuhu kuulub ka Eesti ja kus valitseb monarhia (meenub, et mingist sarnasest maailmast oli ka ta romaanis "Poolel teel" juttu). Põhjamaade Konföderatsioonis valitseb ideaalne kord, saadakse hõlpsalt hakkama nii islamiterroristide kui ka pagulastega ja muuhulgas on politseil õigus teolt tabatud tõsisemaid kurjategijaid kohapeal hukata, sest "muidu on ainult mingid naisi põlema panevad või vägistavad islamivärdjad". Paraku häirivad kirjeldatud idülli mitmed asjaolud, sealhulgas kuuldused Alternatiivmustrist - paralleelmaailmast, kus Põhja-Euroopa ajalugu on läinud nii, nagu see meie maailmas täpselt läks...
Veskimehe looming tekitab minus järjest segasemaid tundeid. Käesoleva loo kohta võiks öelda - nii halb, et peaaegu hea. Loed ja saad mõistusega aru, et õudne sopakas, samas on see nii uljalt ja hoogsalt kirja pandud, et tundub päris põnev. Samuti on autor käesolevas loos loobunud mitmetest talle omistatud vigadest - pikkade ja nämmutavate dialoogide asemel on rohkem hoogsat märulit, ka erootika osakaalu on vähemaks võetud. Ühe Veskimehe loomingule omase tunnusena on selles loos küll hulk üksteisest eristamatuid ja ühesugust juttu rääkivaid peategelasi. Pluss selgelt üle võlli keeratud rassism - mis ongi ilmselgelt autori taotlus olnud.

Krafinna "Elu jõud"

Ehkki jutt on ilmunud alternatiivajaloo antoloogias "Eestid, mida ei olnud", ei oska ma seda kuidagi alternatiivajalooks pidada. Puhas tulevikuaineline SF. Lugu on üsna keerulise ülesehitusega ja pikemalt ei tahakski ma selle sisust rääkida - niivõrd lühikese ning tiheda teksti puhul on liiga suur oht midagi liigset välja lobiseda.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0028)