Heinrich Weinberg on Eesti moodsas ulmekirjanduses väga produktiivne tegija, kellel on napilt nelja aasta jooksul ilmunud ridamisi jutte ja lühiromaane, eelmisel aastal üks jutukogumik (“Pimesi hüpates”) ja nüüd siis täispikk romaan. Hoolimata lühikesest avaldamisperioodist, on Weinbergil juba ette näidata kõrged kohad nii 2013. aasta kirjastus “Fantaasia” ulmejutuvõistlusel (II koht) kui ka Stalkerite jagamisel (I koht eesti autori lühiromaani kategoorias 2015. aastal). Seega ainest heaks ulmekirjanduseks on enam kui küll ja lugeja ootus heale ulmele üsnagi kõrge.
Käesolev romaan koosneb tegelikult kolmest osast, millest igaüks sisaldab mõnes mõttes iseseisvat lugu. Neid ühendav peamine teema on: käes on 34. sajand ja ühel inimestele tuntud kosmoseruumi päramises urkas asuval planeedil töötaval teadlasel – Teckland Leathercordil – keerab elu korraga täiesti p… põhja, kui ta leiab end kohtupingist süüdistatuna oma naise mõrvas. Näib, et tegemist on paratamatu ahelaga – kuritöö, kohtumõistmine ning karmi karistuse kandmine. Kuid selgub, et mitmetel teistel isikutel on antud härra elukäigu kulgemisse oma sõna sekka öelda. Seega tuleb Leathercordi kahtlaste ja vähem kahtlaste seltskondadega pööraseid seiklusi läbi elada, kuhu on segatud kosmosepiraadid, suurkorporatsiooni palgatud pearahakütid, lumeinimesed, tulnukad, kloonid, tehisintellekt ja jumal teab, kes/mis kõik veel. Pikkamisi avatakse lugejale peategelase tausta, mis paneb küsima, kas mees on kõike seda vaeva üldse väärt ja mis ta enda agendaks on.
Weinbergil on oma kirjutamisstiil. Kui püüda seda kuidagi kirjeldada, siis minu arvates on see veidi sõbramehelik ja heas mõttes üleoleva kõrvaltvaataja oma. Esmatutvuse ajal autori varasemate lugudega oli veidi harjumatu, et dialoogiväline tekst kõlas sarnaselt tegelaste omavahelise vestlusega. Elik kirjeldused ja tasutainfo anti lugejale edasi sama stiiliga, milles tegelased rääkisid. Kui sellega harjuda (võib-olla vajab see vastavat peakuju), läheb lugemine väga ladusalt ja mõnuga. Veel kumab Weinbergi lugudes välja helgus – kuigi olukorrad on rasked ja tehakse roppe tegusid, on alati taust ning tegelaste suhtumine positiivne. Võib ju sedastada, et olen eranditult Weinbergi lugusid lugenud siis, kui väljas särab Päike, aga see pole kindlasti ainus põhjus. Mulle meenutab autor stiililiselt mõneti Head Doktorit.
Weinberg võtab aega joonistada meile seikluse pöörasuse vahel pildikesi olustikust ja see on hea. Vahel oli küll tunda, et tegemist oleks nagu kolme lühiloo liitmisega, sest mõnda asja seletati uuesti liiga detailselt üle, mahus, mis oleks olnud eraldi juttudes täiesti omal kohal. Samas vastupidiselt eelnenud väitele on romaani osade lõpetamisega veidi kiireks läinud ja mõned paigad, seigad või vidinad jäävad ebaselgeks. On selleks siis pättide veidi absurdne julmus lihtsate küsimuste lahendamisel, iidse tulnukate tehnosüsteemi liiglihtne häkkimine või muud sellist. Aga kellel olekski mahti enam pikalt mõtisklema või toppama jääda, kui laval olevad püssid juba kuklas pauguvad ja tegelased hukust pääseteed leida püüavad. On vaja edasi kapata, sest tulemas on veelgi rohkem!
Võib ju aasida, et Weinbergi lemmikuks on mingid kindlad märksõnad – vandesõna Saast!, ohjeldamatu kohvi fetiš või elu mõnusalt võtvad peategelased, kuigi hing paelaga kaelas ja pale tombuks taotud. See kõik on teisejärguline, sest käesolev romaan on minu meelest puhas seiklus ja nii seda võtta tulekski. Meeldib, et eesti ulme uued autorid peavad põnevat faabulat au sees. Weinbergi on võrreldud kadunud Bergi või Tarlapiga. Pakun, et kui eesti autoritest kedagi kõrvale panna, siis pigem Harglat. Välismaistest kirjanikest näiteks Murray Leinsters oma Kolooniate Inspektsiooni juttudega ning sinna sekka õrna briisina McDevitti muhedat loo vestmist.
Kokkuvõtteks, Weinberg on kirjutanud kergesti loetava ulmeseikluse, mis võiks igal kohalikul fännil riiulil seista küll. Lõpp annab lootust uuteks lugudeks ja arvustajale teadaolevalt kohtume mõnede tegelastega nii mitmeski teises jutus veel. Sipelgalõvi-maailm sai antud romaaniga ühe soliidse tahu juurde.
