Hispaania kirjaniku Eduardo Mendoza romaan „Gurbilt teateid ei ole” oleks tagakaane teksti järgi justkui ulmeromaan, kuid reaalselt hiilib kusagil hämarulme piirimail. Tegelasteks on tõesti kaks tulnukat, kelle olemus on meile sama võõras kui õunad hernestele, kuid sellega ka kogu ulmeline element piirdub.

Nagu mainitud maandub kaks tulnukat maal, eesmärgiga seda uurida, mille käigus läheb esimese seitsme tunni jooksul üks neist (kelle nimi juhtub olema Gurb) kaotsi. Kogu ülejäänud romaan räägib sellest, milliseid samme teine tema leidmiseks ette võtab.

Raamat on kirjutatud logiraamatu stiilis, mis on kohati pisut häiriv, kuid läheb suures osas temaatikaga kokku. Tulnukaid endid kirjeldatakse kui puhta intellekti kujul eksisteerivat superorganismi (mis kohati kaalub 3,8 kilogrammi), mille võimete hulgas on (sealhulgas) füüsilise kuju võtmine (sealjuures mitte vaid bioloogilise), vabas kohas materialiseerumine, enda ühendamine kohalikku telefonivõrku, puhta intellekti kujul pidžaama kandmine, häbist tahmatult füüsilise välimuse vahetamine, tööstuslikes kogustes alkoholi joomine ning seepeale purju jäämine ja üleüldiselt tohutus koguses lolluste tegemine.

See raamat on tõesti jabur, nagu autor isegi sõnab, kuid kahjuks ei ole see sealjuures kuigivõrd naljakas. Pärast üht kohta raamatu keskel, kus ma tõsiselt naerma purtsatasin, otsustasin, et võin seda soovitada, kui veel üks selline koht ette juhtub. Seda ma ootama jäingi. Peategelase totakus on küll kohati lõbustav, kuid see on täis ebaloogilisusi, mis samas ei pruugi ehk mõnda teist lugejat häiridagi.

„Lihased on kangeks jäänud ning lihapingele lisandub pidev ponnistus, et õhku sisse tõmmata ja välja lasta. Ükskord, kui see mul rohkem kui viieks minutiks meelest läks, tõmbus mu nägu lillaks, silmad hüppasid koobastest välja ja pidin need autorataste alt üles korjama.”

Jättes antud stseeni kõik ülejäänud füsioloogilised jaburused kõrvale, leiame me paar päeva hiljem peategelase meie elukeskkonnast magamas. Kuidas see hingamine tal ikkagi iseeneslikult („Niisugune iseeneslikkus, mis äratab igas tsiviliseeritud olendis vastikust...”) nõnda ladusalt välja tuli?

On hämmastav, kuidas puhas intellekt suudab laelambi küljes kõlkudes muuta naabrinaise mastifi kiire ja lihtsa nipiga neljaks pekingi paleekoeraks, sedasi et hamstrijagu ainet jääb veel ülegi, kuid ei tule selle peale, et üht vananevat sõpra natukenegi aidata. Selle asemel püüab ta vallalist naabrinaist väga kohmakalt ahistada. Kuna pahameelsed need tulnukad ei paista, siis kasutaks ma nende puhul küll pigem terminit „puhas lihtsameelne lollus”.

Kui lugejat ei peaks häirima peategelase (ja lõppeks ka Gurbi) lauslollus, millest hoolimata järgis ta suurepäraselt ühiskonna osasid moraalinorme ning oli isegi pühendunud katoliiklane, ulmelise taustelemendi puudumine (1992. a Barcelona) ja/või ulmeliste elementide täielik seostumatus, jaburus ning liialdus, siis tõesti, see raamat võib olla meelelahutuslik.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)