Saladuslik Tsaar 4: Kui rumalad surid
Meie kohalikus ulmeskeenes pole just palju selliseid kirjanduslikke ühismaailmu, kuhu mitmed autorid jätkuvalt panustada soovivad ja seda juba tubli viie aasta vältel. “Saladusliku Tsaari” esimesest jutukogumikust alguse saanud nn Ippoliti maailm on seetõttu üpris haruldane nähtus. Nagu sarja peamised eestvedajad ja autorid – J.J. Metsavana ning Maniakkide Tänav – on esimese kogumiku eessõnas öelnud, sai kogu asi alguse köögist, kus viibis ka maailmaloome kolmas autor Jaagup Mahkra. Just seal tulid esimesed välgatused, ideepojukesed ja sinna sekka palju muud pahna, millest hakkasid välja kooruma arad pulstunud sulgedega jututibud. See köök on üks veider asi. Meenub ühe tuntud geeniteadlase ütlus, et mõte eestlaste geenipank luua tuli köögis istudes. Toonane peaminister pidas seda piisavalt hullumeelseks ideeks, et asi töösse anda. Aeg näitab, kas “Saladuslik Tsaar” kirjandusmaailmas taolise ampluaa saavutab, sest hullust on siin tõesti palju.
Aga nüüd asjast. “Saladuslik Tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa” ja sama autoritandemi jätkuromaan “Saladuslik Tsaar 4: Kui rumalad surid” käivad tegelikult sama jalga ja neid tuleks just sellisena lugeda. Kuigi seda pole kusagil eraldi välja toodud, on tegemist diloogiaga, mis üsna järsult kaheks lõigatud. Autorid ise on maininud, et algne lugu lihtsalt paisus liiga suureks, mistap oli vaja kaks eraldi raamatut välja anda. Kui eelmine osa keskendus peamiselt peategelaste retkega Tarbatu peale, siis antud romaanis läheb lugu põhimõtteliselt samast kohast edasi, kus eelmine lõppes, ja nüüd on siht seatud Uus-Kiievile.
Erinevalt esimesest romaanist oli siinne tihedalt tegevust täis ja mürglit jagus pea igasse peatükki. Kuid see oli mahlane ja mitte kunagi kuiv tampimine. Lugu arenes paralleelselt laante vahel aurumasinatega tammudes, Uus-Kiievi mudastel tänavatel roomates, Maa orbiidil ja virtuaalses reaalsuses kulgedes. Ei puudunud Mandilik lömastamine, robotkostüümid, mehhad, valimatu viina viskamine, kosmoselahingud ja tehisintellektide omavaheline jõukatsumine… sõnaga, siin oli kõike. Võib-olla tulebki nii välja teose negatiivne aspekt – hirmkiire sündmuste areng ja selline lai spekter tegevuskohti ei jätnud palju ruumi hingetõmbeks. Osad rassid(?) said romaanis vähe tähelepanu. Näiteks putukinimestest oleks soovinud rohkem teada saada, et mis asja nad täpsemalt ajasid ning kuidas nende areng on toimunud. Kuid autoreilt on lekkinud infokild, et plaanitavas järgmises Tsaari jutukogumikus võetakse ka need tegelased lähema vaatluse alla. Samas maoljate peatükk pärast lõpulahingut tundus olevat kuidagi liigse elundina romaanile külge augmenteeritud. Venitas asja pikemaks ja olulist infot sealt juurde ei saanud.
Kui mu mälu mind ei peta, pöörati “Kettmõõgaga mõõdetud maas” rohkem tähelepanu Kal’i tegelaskujule (selline korralik Kalvaniseerimine), kelle otseses mõttes vaimne ja füüsiline teine pool Los jättis veidi rõõmsameelselt kohtlase mulje. Seevastu antud romaanis saab viimati nimetatut tegelasest teose peakangelane ja tema sisemaailma avanedes leiame eest päris huvitava karakteri. Los’i eneseotsingud või läheduse leidmine naissoost tehisintellektiga ja romaani transhumanistlikud lõputeemad olid arvustaja jaoks teose präänikuks. Viimane peatükk pani ka muidu puise arvustaja heldima. Raamatus on huvitavaid pöördeid, kus algselt positiivne kangelane osutub reeturist salaagendiks ja samas mõni tigedam tegelane on hingelt siiski hea, nagu ühes korralikus seikluses olema peab. Mõnusat huumorit, vahedat suupruukimist ja pulle stseene jagub ka käesolevasse raamatusse, kuigi olustik on põrsiklikult sünge ja tegelaste käekäik kõike muud kui roosiline.
Raamatu kujunduse kohta on häid sõnu juba teistelt kostunud ja ei saa minagi sellest mööda minna. Stiliseeritud peatükkide alapealkirjad, Meelis Krošetskini suurepärased illustratsioonid erinevatest stseenidest ning lõppeks muidugi raamatu kaanepilt, mis annab hästi edasi Tsaari-maailma sümboliks kujunenud Ippoliti algset vaimsust – need on väga hästi õnnestunud. Tõesti-tõesti, terveid põlvkondi hirmutav satelliitkompleks on tagasi, vihasem kui kunagi varem ja lugejaid ootab ees vägev tulevärk.
Antud romaan sulgeb üsna galantselt ühe peatüki Ippoliti maailmas - Kuu Multirahvuselise Kultuuri sõjaväelase Jaan Kallose lugu saab siin otsa. Või siis teatud määral on see nii. Mitmete teistegi tegelastega jätame romaaniridadel hüvasti, kuid Ippoliti maailm ei piirdu ainult nendega. On lõputult võimalusi soovi korral uusi suundi avastada ning eri nurkade alt mahlaseid alieenilögalikke suutäisi haugata. Arvustaja jaoks oli tegu mõnusalt ladusa lugemisega ja nauditava võimalusega kainest argipäevast joviaalsesse Tsaarimaailma sukelduda.
