Philip K. Dicki nimi tekitab aukartust. Sellist sorti, et teagi, kas on väga paslik kirjutada Triquetra kirjastuse vahendusel eesti keelde jõudnud "Vilistaja metsas" halvemini kui kuidagi ülivõrdes. Aga enda vastu ei saa.
Kujundusest. Kaas ja tagakaas on äärmiselt tagasihoidlikud. Iseenesest meeldib mulle väga minimalistlik stiil, aga see siin on pooles vinnas. Ühelt poolt nagu oleks, aga teiselt poolt on kuidagi pretensioonikas. Kena ju, kui inimene joonistab, veel kenam, kui on läbi mõeldud kompositsioon. Ilmselt on tegu ühe suure pildiga. Või siis kokku liidetud piltidega.
Naivismil on omad võlud, siiski, kui tegu on detailirohke pildiga (mis muuseas on raamatukujunduses alati pigem miinus kui pluss) võiks osa komponentidest esile tõusta. Siin sulavad tüdruk ja poiss (meheks ja naiseks on neid äärmiselt raske pidada) pildil lehtedega ühte. Kuidagi... pidetu? Ja kohatu. Ses suhtes, et kaane järgi otsustades paigutavad raamatupoetädid selle raamatu küll lasteosakonda, sest mitte midagi ei viita, et tegu oleks täiskasvanutele mõeldud kirjandusega. Tagakaanest rääkima ei hakka, liiga karmiks läheks.
Küljenduse ja sisekujunduse poole pealt väga ei virise. Loetav. Kuigi sisemine äär võinuks veidi suurem olla – pehmekaanelist on raske lugeda, read poevad pea nägemispiirini. See selleks.
Toimetamine on kuidagi juhuslik. Nagu kogu raamat. Nagu on ja ei oleks ka. Tõlge otseselt kehv ei ole, küll aga vajaks veidi karmi kätt.
"Vilistaja metsas" sisaldab nelja juttu. Valikukriteeriumitest oli raske aru saada. Ses suhtes, et kui Dicki eesti keeles väga palju just ilmunud pole, peaksid need neli justkui teda tutvustama. Eestikeelsele lugejale. Kui lähtuda nüüd neist neljast, siis vägisi tundub, et Dick on keskpärane kirjanik, kellel on mõned ägedad ideed. Mis on veidi segadusseajav, sest nii see päris ei ole.
Üks neist on lausa jutustuse mõõtu. Alustan sellest. "Mees võrrandis" on väga hea süžeeloomega, huvitava arendusega, ning lõppkokkuvõttes üsnagi nauditav. Aga! Ta on kohutavalt aeglane. Tempo mõttes. Ammu on juba selge, et kui rännatakse ajas, ja kui on probleem, siis ajas rändamine lahendab probleemi mingil viisil. Selle asemel, et asja 10-20 leheküljega kenasti vormistada, käib Dick nagu kass ümber palava pudru ja muudkui seletab. Et on see probleem, et on see mees, et ajas rännatakse, et ajaränduril on kuldsed näpud. Näitlikustab, et on üks halb mees, siis on hea halb mees ja lõpuks on kõik hästi, sest kuigi ei kukkunud just niimoodi välja nagu pidi, läks pareminigi. Phh. Ja seda kõike oli vaja seletada 100 lehekülje ulatuses või rohkemgi. Kirjutatud ei ole ju halvasti eksole, lihtsalt tempo on see, mis tõmbas jutu minu jaoks kõmdi maa peale. On äge mõte ja äge idee ja äge teema, ja üldse, aga miks seda nämmutada?
"Vilistaja metsas" on seevastu pisike nunnu lugu. Kuigi jällegi kuidagi liiga militaarne. Minu maitse jaoks. Aga vahet pole, lugu oli olemas, selline toredalt lüüriline. Ei midagi liiga erku ja säravat, aga täiesti ok.
"Mr Tähelaev" seevastu on veidi ägedam kui eelmised lood. Mõte sellest, et inimmõistus asub laeva juhtima, ei ole ju midagi liiga uut eksole. Sedasama ideed on päris mitmed seebisarjad ära kasutanud, esimesena meenub "Lexx". Aga tema oli nunnu. Tundub, et "Mr Tähelaev" ei ole nii nunnu, küll aga eriti üllas ja patsifistlikult meelestatud.
Parim jutt kogumikus oli aga "Teine generatsioon". See on asi, mis võinuks olla peamine lugu kogus. Idee on jällegi seesama küborgide iseseisvumine. Aga vägagi mõnusas võtmes. Sellises, mis vaatamata aeglasele tempole kuidagi mõjus. Ses suhtes, et ega muud selle jutu kohta öelda ei saagi kui et geniaalne. Lugege ise.
Niisiis on küll äärmiselt tänuväärt Dicki eestindada, küll aga tundub, et raamat on juhuslikkuse kogu. Valik, toimetamine, kujundus... On ja ei ole ka. Kas sellist Dicki me eesti keelde tahtsimegi?
