Jutukogu esikaane siseküljel tutvustatakse Mercat kui näitlejat, kirjanikku ja endist punkarit. Raamatuesitlusel rääkis autor pikalt unenägudest ja seentest, millega neid esile kutsuda saab. Just unenäoliseks võibki nimetada kogumikku „Jututulbad“, mis olevat nime saanud väikeste infotahvlikeste järgi, mida looduskaunites paikades leida võib. Jutt on peal, aga liiga pisike, et teadetetahvliks nimetada. Raamatus on ainult viis juttu ja neid on liiga vähe, et kogumikku novellikoguks nimetada saaks. Mahu suurendamiseks on kõik jutud inglise keelde tõlgitud ja samade kaante vahele lisatud. Väga palju annavad raamatule juurde illustratsioonid, mis erinevalt juttudest ei kordu ja selle pärast tasub kogumik lõpuni sirvida ka neil, kes inglise keelt ei oska või samu jutte teises keeles üle lugeda ei taha. Pildid on vaatamist väärt.

Kuna jutukesed on nii omanäolised ja erinevad üksteisest nii stiili kui sisu poolest, tasub igaüht neist eraldi analüüsida. Alustaksin sellest, mis mulle kõige rohkem meeldis ja jätkaksin isiklike eelistuste järgi kahanevas järjekorras.
Jutt „Kelle uni see on?“ läheb hästi kokku pühendusega, mille autor minu äsjaomandatud eksemplari esilehele kirjutas: „Nähke und ja saagu neid palju!“ Lugu algab nii, nagu paljud painavad unenäod – kõigepealt läheb midagi väga valesti ja siis selgub, et kogu maailm on valeks pööranud. Kuid siin selgub kohutav tõde: tegemist polegi unenäoga ja kõik on tõepoolest hulluks läinud. Peategelane, kelleks on Merca ise, jääb loo alguses etenduse ajal lavale minekuga hiljaks ja avastab siis, et kogu teatri on vallutanud joodikud ning inimesed käituvad arutute zombidena. Tal õnnestub leida üks enam-vähem mõistuse juurde jäänud naine, kellega koos linnas ringi ekselda ja Joodikute Merd otsida. Linnas kohtuvad nad kummalise pimeda mehega, kellel on valikuline sisselülitatav nägemine, seiklevad koos edasi, leiavad noore neiu, kelle nad samuti kampa võtavad ning Joodikute Merigi ei jää leidmata. Lisaks vedrutab kaosest haaratud tänavail ringi kummits – ussilaadne lapsehoidmisloom, selgub, et hikukesi ei tohi süüa ja leitakse üles küünekrokodill.

Kuid sellega lugu ei piirdu. Jutt võtab jubedad pöörded, kui ilmuvad välja inimestelt nägusid rebivad Mol´od. Tõelised seiklused siis alles algavad ja lugeja ei pea ootamatut lõppu oodates pettuma.
Teine südamelähedane lugu kannab pealkirja „Las mõtleb keegi muu“. Siin tunnevad kindlasti äratundmisrõõmu kõik need Tartu ulmekirjutajad, kes juhtusid selle loo valmimise ajal kirjutustoas viibima. Minagi olin seal ja kuulsin jutu algupärast mustandiversiooni. Raamatus on näha, et loo kallal on tööd tehtud, kirjeldusi juurde lisatud ja taustsüsteem läbi mõeldud. Tegevus toimub Klapagosel, sondeerimiskapslis. Peategelane on kosmoplanetaar, kes vestleb oma Varjuga. Selle jutu maailmas kasutavad inimesed varje ohtlike tööde tegemiseks, sest variolendid ei sure ega saa viga. Nendega saab vestelda ja isegi koos juua. Kui alguses võib lugejal tekkida väike kahtlus, et peategelane on üksindusest hulluks läinud ja oma varjuga rääkima hakanud, siis peagi loksub kõik ilusti paika ning selgub, et Vari on vägagi tõeline isiksus, kellel on oma soovid ja isegi nimi.
Kogumiku viimane lugu „Manadus“ mõnitab peenelt rahvajutte ja loob seoseid omaaegse kultusnäidendiga „Armastus kolme apelsini vastu“, milles hüpohondriat põdev prints hakkas heietama algriimilisi värsse. Loo peategelasteks on linnast tulnud joodik Päike, külaparm Jänes ja viinalembene elektriline muruniiduk Käru, kellel juhe alailma ripakile jääb. Nagu rahvajuttudes ikka, hakkavad kolm imelooma koos kuhugi minema. Lähevad teadmamehe juurde külla, et Päikesele imeasju näidata. See, mis toimuma hakkab, ületab kõigi unenägude ja deliiriumide piirid. Kuu hüppab järve ja näkid nõuavad nii hõbedat kui nokusid, laip lendab õhupallina, õllekastid süles ja minielevant sööb maasikaid. Lisaks lippavad karmud sauna taha, et laibaga palli mängima hakata ning teadmamehe läpatus ehk seeneleotis tekitab kõigis suuri muutusi. Loo sisse on mahutatud rahvajutt jänesest, kes kohtu ette läks ja lõpuks uue elu sai.
„Manadusest“ jääb kõlama üllas tõde: Turbotigu on selline loom, kes pudelitäie Turbodiisli õlut hinge alla kulistab ja siis nõnda minema pühib, et limarada järel.

„Suur nagu pakuk-lind“ tekitas minus pärast läbilugemist „möh“- tunde. Lugu justkui oli ja ulmeline pealegi, aga lõpplahendus tundus kuidagi kummalisena. Igatahes avastab planeedil nimega Lldoon ringi seiklev teadlaste grupp ootamatult ühe päratusuure linnu, keda varasemate uuringute ajal keegi näinud pole. Elukas ristitakse pakuk-linnuks. Hirmunud teadlased võtavad klõmaka piiritust, et ehmatusest üle saada ja lõpuks õnnestub peategelasel linnuga päriselt silmitsi seista. Mis temast saab, jäägu lugejale avastada.

Nimilugu „Jututulbad“ jäi mulle paljuski arusaamatuks. Kui alguses keerleb tegevus vahetuskaubanduse ja silmakivide ümber, siis keskpaigas tulevad pühamehed, kes teevad palju pahandust ning järsku hakatakse jutustama hoopis kummalisest väädist, kõrvaltvaatajalik jutustamisstiil läheb üle minavormiks ja silmakivid jäävadki unustusse. Tekib tunne, et autor unustas keset kirjutamist ära, millest jutustama hakkas, sest tal tuli järsku ülihea mõte hakata kirjutama väädist ja selle ümber toimuvast. Kogu lugu on kirja pandud omapärases mõistukõnes ja tekitab järjekorras esimesena asudes lugejas hirmu, et kõik järgnevad jutud ka samasugused tulevad. Õnneks ei tulnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raamatut tasus lugeda ja loen kindlasti veel. Soovitan neil, kes murdekeelsest mõistukõnest või vene keelest aru ei saa, lugeda ingliskeelset varianti, sest seal on keerulised laused joonealuste märkustena inglise keelde ümber tõlgitud. Lisaks sisaldavad mõlemad versioonid seletavat sõnastikku, mis võiks olla paigutatud ettepoole, mitte juttude järele, sest mis mul neist seletustest enam kasu, kui jutud juba läbi loetud. Nii et kes pole veel lugenud, heitke kõigepealt sõnastikule pilk peale. Saate teada, kes on hüürlase, milleks kasutatakse kasevihtu, kes on jänes ja mis asjad on karupunnid ning palju muudki.
Head lugemist!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0031)