Ma arvan, et ma peaksin seda raamatut oma pinginaabrile soovitama,“ ütleb mu tütar kuskil „Kalmisturaamatu" neljanda peatüki kandis. „See on just selline raamat, nagu talle meeldiks.“

Mina ise olin neljanda peatüki lugemise ajaks jõudnud olla juba nii elevil ja rahul, sest Gaiman oskab hästi meeleolu luua ning ehitada esimesest kohtumisest saati mällu jäävaid tegelasi, kui ka tülpinud ja halvasti meelestatud, sest hei! Mõnes kohas muutus juba väga tugevaks tunne, et ma nagu oleksin seda raamatut juba lugenud: keegi Rudyard Kipling on selle kirjutanud.
Jaa, ma teadsin tagakaaneteksti põhjal, et seda teost iseloomustatakse kui "Džungliraamatut" kalmistuolevustega, aga ma ei osanud ette arvata, et paralleelid on nii otsesed.

Pärast edasilugemist ning viha möödumist sai mõningaid lehekülgi teist korda ülegi loetud, et olla kindel: Gaiman suutis juba tekkinud peaaegu piinlikult ilmsed paralleelid "Džungliraamatuga" elegantse randmeliigutusega tõepoolest söödavuseks vormistada, ning asi pole üldse nii paha, kui korraks tundus. Tegu on siiski sümpaatse lasteraamatuga, kus Kiplingi käekiri läbi Gaimani oma mõnes kohas ülemäära silma paistab, aga suuremalt jaolt on noorem autor siiski kirjutanud omaenda lugu.

Teose nõrgimad osad olidki niisiis need, kus Kiplingi käekiri selgelt läbi paistis - mitte et Kipling mulle ei meeldiks, aga kui ma olen "Džungliraamatu" nõukogude versiooni nimega "Mowgli" elus rohkem kui tosin korda lugenud, ei eruta sama loo ümberjutustus teiste tegelastega enam sugugi nii väga, nagu võiks.
Guulidega osa, pean tõdema, oli ikka päris halb.
Pärast neljandat peatükki aga kogus raamat korraga hoogu ja sügavust, liikus omaenda rada Mowglist eemale ning nagu ütles minu 12-aastane tütar kui lapsest testlugeja: "Ma vist siiski ei soovita seda raamatut oma pinginaabrile. Sestsaati, kui Bod kooli läks, on see rohkem selline, nagu mulle meeldib. Niisugune tõsine."

"Kalmisturaamatu" stiil kasvab koos peategelasega (v.a. päris alguses, kui vaatenurk ei ole päriselt pooleteiseaastase oma siiski), käib läbi koolieelikutele kõlavate lehekülgede, selle järel "noorema kooliea", nagu nõukogude ajal kiputi sihtrühma määratlema, ja jõuab lõpuks noortekirjandusse välja - ilma selle juurde poolkohustuslikus korras käiva armuloota, lisan juurde juhuks, kui keegi peaks seda pelgama hakkama.

Jutustamine on sujuv ja selge, kaotamata põnevust, ning lugu kokku meeldivalt mitmeharuline. Mingit väga keerukat mõistatust siiski oodata ei tasuks - tegu on hea, ka täiskasvanule loetava lasteraamatuga, kuid siiski lasteraamatuga. Elu ja värvi annavad sellele tugevad, hästi välja joonistatud tegelased ning peaaegu kogu raamatu jooksul hästi paigas püsiv tasakaal pinge ja lõbususe vahel. Lõpp on korralik, jõuline ja ei peta. 

Kui ihata loo juurde veel ka tükikest täiskasvanutele mõeldud teksti, tasub läbi lugeda teose lõppu lisatud Neil Gaimani kõne Newbery medali kättesaamisel: arvestades, et tegu on siiski kõnega, mitte romaaniga, ja tõenäoliselt ei muuda üks äratrükitud kõnetekst ühegi oma lugeja elu, on see päris mõnus tükk eluvaadet lapsevanem ja kirjanik olemise teemadel ja tasub täiesti "Kalmisturaamatu" järel magustoiduna läbi lugemist.