„Käsk tappa” on eellugu James Dashneri noorteseiklus-triloogiale, mis algas „Labürindijooksjaga”. Eellugudele mõnevõrra tüüpiliselt tabab lugejat esialgu segadus: kes need tegelased on, kuidas nad asjasse puutuvad? Kuigi küsimus niipea vastust ei saa, haarab tüüpiliselt kiire jutustamislaad huvilise peagi sündmuste voolu ja segadus muutub teisejärguliseks. Voolu lõhuvad (või takistavad liiga staatiliseks muutumast, sõltuvalt lugeja maitsest) peategelase igaunesed tagasipõiked veidi varasemasse aega – vaatluse all oleva tegelastekamba kokkukasvamisse. Ka varasemas liinis on tegevust ja traagikat täiesti piisavalt selgitamaks tegelaste üksjagu erinevate loomuste kokkusepistumist.

Tegelased ise on üsna tüüpilised – karm, ent muhe sõjaväekaru; tavaline noor äärelinnast; tema sõbranna/silmarõõm; kange sõjaväelise taustaga naisterahvas kõigi asjassepuutuvate isiklike kompleksidega...

Üks asi, mis mulle terve triloogia, eriti aga eelloo juures lugedes hirmsasti ette jäi, on autori löömakirjeldused. Võibolla on tegemist Hollywoodi mõjudega – esimesest raamatust sai film jupp aega enne eelloo ilmumist – aga raamatust detailselt lugeda, kes kellele vasaksirge virutas ja keda milliste ribide vahele jalalöök tabas, muutub õige pea äärmiselt tülikaks. Ühest küljest võib sellest aru saada – (vara)teismelise noormehe jaoks võib olla oluline ja huvitav, kuidas tegelased täpselt kaklesid; samuti aitab detailne kirjeldus ehk võimalikul stsenaristil paremini hinnata, milliseid kaskadööritrikke ühel või teisel puhul vaja läheb... aga vähemalt minu jaoks muutusid need õige kiiresti nürideks löökide ja võtete loeteludeks.

Vähemalt ei saa peategelasele ette heita ei harilikku kangelas-haavamatust (korralik kakelung väsitab ja teeb haiget!) ega lõppude lõpuks ka peategelase tüüpilist immuunsust. Riskides võimalikule lugejale liiga palju ette öelda peab tunnistama, et kangelane ise kõiki oma seiklusi üle küll ei ela, aga raamatu lõpuks selgub ka seos teoste vahel.

Miks seda raamatut lugeda? Kui teos juba kätte sattunud on, polegi nagu otsest põhjust seda kiiremas korras nurka visata, aga samas on keeruline välja tuua, miks valida teiste seast just see. Näival sihtrühmal on võimalik selle teksti peale aja kulutamise asemel valida ka vähemalt mitme muu, kirjanduslikult väärtuslikuma loo vahel, mis lugeja sujuvamalt klassikalisema ulme poole juhataksid. Kui seista raamatukokku, kasvõi Lastekirjanduse Teabekeskusesse ulmeriiuli juurde ja sealt pimesi midagi haarata, on tõenäosus saada kätte midagi paremat umbes 50/50. Kuigi, nii võib kätte juhtuda ka midagi sootuks halvemat.

Kooliõpetaja kokkuvõte: istu, kolm.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)