Mart Sander ei ole Eesti ulmelugejale küll tuntud nimi, kuid igale vähegi kultuuriga kursisolevale inimesele (või vähemalt kellelegi, kes loeb ajalehti ning -kirju ja/või vaatab telesaateid) peaks vähemalt tema nägu tuttav olema. Lisaks antud romaanile on tema sulest ilmunud 2 kogumikku (üks neist vaid inglise keeles), 2 näidendit ning 2 romaani. “Lux gravis” ilmus esmakordselt aastal 2008. Alles nüüd – 9 aastat hiljem – võib seda lugeda Silver Sära tõlkes ka eesti keeles.

Romaani tegevus leiab aset neljas erinevas ajas aastatel 383, 1037, 1691 ning 2345 Britannia saarel, Londonist (või Londiniumist, kui esimesest dateeringust lähtuda) paari päeva ratsutamise kaugusel - täpsemalt seda ei määrata. Neid kõiki ajaga eraldatud tegevuspaiku ühendab tume kivi, mis kiirgab nn. rasket valgust, mille läbi saab suhelda nii mineviku kui tulevikuga 654 aasta kaugusel (seega tehniliselt toimuvad kõigi ajaliinide tegevused samal ajal, kuigi mõiste “aeg” on selles kontekstis kole suhteline).

Läbivaks probleemiks raamatus on tulevikust tulevate sõnumite katkemine aastal 1691, millest aastal 2345 elavad tegelased valulikult teadlikud on (raamatu algul on nn. nullpäev vaid 3 päeva kaugusel), kuid 1691 aasta tegelased veel midagi ei tea. Hüpoteese, mis seda põhjustada võisid on mitmeid, kuid üldlevinud seisukoht on, et maailm lakkas eksisteerimast. Seda anomaaliat on uuritud 6 ja pool sajandit, kuid ühtegi asjalikku seletust leitud ei ole.

Tulevikuühiskonda (kui seda nii nimetada saab – välisilma kirjeldatakse raamatus võrdlemisi vähe) on Mart Sander kirjeldanud kui utoopiat (või düstoopiat), kust on empaatiakupli abil elimineeritud kõik sõjad ning kuritegevus, kuid kust sellest hoolimata ilmuvad välja eelmise (viimase) sõja käigus rajatud titaankoopad, kuhu empaatiamajakad ei ulatu. Kirjeldamatu pildi (jah, seda otseselt ei kirjeldata) loob autor isikutest, kes empaatiamaatriksist väljudes satuvad kokku kogu hinges allasurutud pimedusega. Leiutatud on ka ajuporteerumine, mis laseb teadvusel rännata selleks ettevalmistatud surrogaatkehasse, jättes vana keha hulpima läbipaistvasse liimitaolisse substantsi. Loomulikult käib sellise ühiskonna juurde ka teatav tsensuur, mis tähendab, et kõik sobimatu kunst ning kirjandus (peamiselt sõda puudutav) on hävitatud.

Varasematest aegadest loob autor romantiseeritud pildi kloostrist, kus peamiselt tegeletakse kivist tulevate sõnumite vastuvõtmise ning saatmisega. Üldjoontes ollakse väga traditsioonide külge klammerdunud, kuid see ei tähenda, et ei leiduks tegelasi, kes ilmselgelt ajavad oma joont. On tunda, et autor tunneb end ajaloolise kirjanduse juures tunduvalt kodusemalt. Karakterid on paremini välja joonistunud (võimalik, et siin mängib rolli asjaolu, et enamus neist on ka ajaloolised tegelased) ning kogu tegevus võtab lõppeks müsteeriumeid täis kriminulli mõõtme. Kusjuures on ilmselge (ja seda isegi mainitakse), et minevikutegelased on saanud tehnoloogia-killukesi tulevikust, kuid selle ulatusele on keeruline näppu peale panna - juba 1691. aastal on kloostril ümber mingisugune kaitsekilp ning uurimustöödeks kasutatakse ajast ees olevaid sensoreid.

Peamised nõrkused romaanil leiduvad just aastas 2345. Peategelane Trebor tundub olevat tõsine töllakas, kelle lojaalsus käib siia-sinna justkui tuulelipp. Kõike, mida talle räägitakse, paistab ta võtvat puhta kullana. Autor suudab kasutamata jätta nii empaatiamajakate kui titaankoobaste algselt välja toodud lennukad ulmelised ideed ning neid ei mainita loo arenedes enam kordagi. Kas need olid midagi, mis tundus ägedana, kuid hilisemal kirjutamisel jäid tähelepanuta, või otsustas Mart lihtsalt süžeeliini ümber kujundada neid elemente eemaldamata? Samuti jäetakse palju tegelasi lõpliku seletuseta. Nowlan saab küll grand finales oma loo ära rääkida, kuid renegaatagent Nitrami, kes titaankoobaste uurimisel surma sai (või siis ei saanud), ajendid jäävad täiesti müstiliseks.

Raamatu “Lux gravis ehk raske valgus” näol on tegemist läbi mitme ajavao kulgeva põnevate tegevusliinidega teosega, mille edenedes koorub lahti mitmeid keerukaid vandenõusid, mis ka põhjalikult kokku võetakse. Samas ei saa öelda, et autor kõigile küsimustele vastaks - võimalik, et olen ise loll ja vastused jäid lihtsalt minu eest peitu. Osadele (minu jaoks) olulistele küsimustele antakse vastused nii möödaminnes, et minul jäi tunne, nagu ma oleks lihtsalt petta saanud. Võin südametunnistusepiinadeta öelda, et halb see raamat ei olnud... kohutavalt hea samuti mitte.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)