„Raamatutes on rohkem või vähem kahtlasi asju. Nii leidub ka rohkem või vähem keelatud raamatuid. Kahtlane on kõik see, mis kirjeldab Linna ja sealset eluviisi. Neil teemadel on lubatud ainult ametlikud trükised ja käsiraamatud. Osa sõnu on nii rangelt keelatud, et see, mida nad tähistavad, kaob viimaks ära – mitte ainult Tasandikult, vaid isegi Linnast. Kui asjad kaovad, peavad kaduma ka inimesed, kes need on teinud.“ (Kalda, 2017: 97)

“Maa, kus puudel pole varju” on Eesti juurtega prantsuse kirjaniku Katrina Kalda kolmas romaan ja seejuures naise esimene ulmeromaan. Avaldatud Prantsusmaal aastal 2016, eesti keeles ilmus 2017. aasta detsembris Anti Saare tõlkes.

Kauni helesinise kaanekujunduse taga peitub üsna rusuv düstoopia, mis sõtkub mööda vanu ja tuttavaid, sedasorti kirjanduse armastajale juba armsaks saanud radu – märksõnadeks on autoritaarne politseiriik, peategelaste ahtakese maailma ängistav piiratus, aimatav kliimakatastroof, range autoritaarne (tarbimis?)ühiskond, moodsa aja orjandus, defitsiit ja talongid, lakkamatu ajupesu. Teos on sünge nagu vabrikusuits, alternatiivsete pealkirjadena oleks autor võinud kaaluda ka „Tuhk, tusk ja trööstitus“ või „Lootus sureb näljasurma“.

Kohe hakatuseks võiks märkida, et tegu on düstoopilise olustikuromaaniga, mis tähendab, et hoogsat, sisutihedat tegevust, plahvatusi või muidu actionit on raamatus vaid näpuotsaga, ja põhirõhk on mõtisklustel, mälestustel, vaatlustel, igapäevasel ellujäämisvõitlusel. Raamat ei koosne muidugi ainult olustiku- ja olmekirjeldustest, aga meenutab selles osas suuresti näiteks Cormac McCarthy The Road’i: kulgemine läbi masendavalt halli ja mõttetu maailma lootusetuna tunduva homse poole. Mulle on selline kirjandus sümpatiseeriv, aga oletan, et küllaltki paljudele inimestele võib selline lähenemine igavana tunduda.

Peategelasi on raamatus kokku kolm – vanaema Sabine, ema Astrid ja tütar Marie. Teadlane, unistaja, kohaneja. Minevik, olevik, tulevik. Eit, ema, tütarlaps. Sümboolika on ilmne, aga jääb oma ilmsuses siiski tagasihoidlikuks ega muutu kunagi liiga pealetükkivaks. Teoses vahelduvad vanaema lakoonilised ja lühidad päevikusissekanded (paber on defitsiit!) tütre melanhoolsete minevikuheietuste ning tütretütre küünilise, ent nooruslikult optimistlike ja vastuhakkavate mõtisklustega. Kõik kolm jutustajat vahendavad lugejale maailma läbi esimese isiku. Just nii, nagu nad seda näevad või näha tahavad.

Süžee ja jutu raamistik millegi väga originaalsega silma ei torka, tegelikult võiks pisut küüniliselt väita, et raamatus pole vist mitte ainsatki algupärast ideed. Raamatus on Linn ja on Tasandik. Peategelased elavad Tasandikul, mis on suur väljaheidetute-küüditatute koloonia. Seal rügatakse armutult tööd teha, saades vastutasuks Linnalt koha, kus magada, ning pisut süüa ja esmatarbekaupu. Tasandikuelanikud elavad viletsuses, reostuses, näljas ja vaesuses ning tegelevad põhiliselt Linna prügi, ülejääkide ja jäätmete sorteerimise ja taaskäitlemisega. Linn ja Tasandik moodustavad binaarse süsteemi, kus Tasandik tiirleb planeedina ümber Linna ning Tasandikul omakorda on veel kaks väikest kuud – Ääremaa ja Toksiline tsoon. Esimesse satuvad need, kes ei leia tööd või on vaimust nõrgad või vigased – kerjused ja hütielanikud. Teine on põhimõtteliselt surmaotsus neile, kes Tasandikul reegleid rikuvad. Umbes teose keskel tekib emal ja tütrel absurdsevõitu idee Tasandikult põgeneda ja Linna tagasi minna (justkui neid seal keegi avasüli ootaks!), sekundaarne liin on Sabine’i katse Tasandikul iseseisvaks ja Linnast sõltumatumaks muutuda ning leida viis, kuidas ilmselt ökoloogise katastroofi läbi elanud maal ise toitu kasvatada. Aga düstoopilise olustikuromaani juures polegi vast niiväga oluline see, millest kirjutatakse, vaid kuidas kirjutatakse. Selge see, et „tugev murrab nõrgema“-tüüpi ühiskonnas vägistatakse noor tütarlaps, keda meile ilusana kirjeldatud on, mingil hetkel ära (seda võiks lausa Tšehhovi tütarlapseks nimetada düstoopiates), ja inimestel on unistused üksnes selleks, et nende abil vähemalt oma peas kuskile paremasse paika põgeneda ja et need jõhkralt puruneda saaks. Mida muud ühelt düstoopialt siis õieti tahtagi? See ongi asja võlu, kui see kõik vaid on sidusalt ja hästi kirja pandud. Kalda on õnneks hea kirjanik ja Anti Saar on hea tõlkija, nii et teose üle kolmesajale leheküljele kirjapandu ei hakka oma vaikses voolamises igavana tunduma. Peale läbilugemist tahaks end muidugi põhjalikult pesta ja väriseva käega suitsu teha, pilk klaasistunult kaugusesse suunatud.

Mõni sõna tegelastest ja raamatu maailmast lähemalt. Vanaema Sabine on metoodilise, loogilise ja pragmaatilise mõtlemisega inimene. Raamatu kontekstis üsna selgelt mineviku igand – mõtleja, analüüsija, tegutseja, otsija. Botaanik ja teadlane nagu ka tema isa, kellest õieti midagi teada ei saa. Too oli hinnatud teadlane, jõukas mees, kes võis elada heas linnarajoonis, kuniks ta uurimisvaldkond kuulutatakse riigivastaseks, kahtlaseks. Siis – kadus. Nagu kõik kahtlased asjad. Oletatavasti saadeti ta Linnast kaugele eemale Tasandikule koos muu rämpsuga. Astrid on Sabine’i tütar, sündinud, kohanenud ja kasvanud Linnas. Kunstniku- ja poeedihingega neurasteeniline, eluvõõras noor naine, sinisilmne armastaja ja abielumehe armuke. Saab peale oma ülemusest rasedaksjäämist loodetud suure armastuse asemel üheotsapileti Tasandikule koos oma emaga. Seal sünnib Marie, tütar, kes muud peale Tasandiku ei tunne ega teagi. Teose läbivaks motiiviks on kolme täiesti erineva inimese ja erineva sugupõlve võimetus kohaneda muutuva maailmaga, võimetus üksteist mõista või isegi soovida üksteist mõista.

Linnast saame väga vähe teada. Mõned üksikud seigad Astridi minevikumälestustest ning see vähene, milleni Marie kustumatu teadmistejanu viib. Elad seal, kus kästakse, sööd seda, mida parasjagu kätte saad, laulad sellel viisil, mis ette antakse, hüppad läbi rõngaste, naeratad laialt ülemustele ja loodad, et sul õnnestub võrdlemisi nähtamatuks jääda. Detaile ja üksikasju antakse lugejale napilt. Ühenda punktid ja vaata, mis ridade vahelt paistma hakkab. Linnaelus võib aimata nuhke, repressioone, pealekaebuseid, taevassekerkivaid halle paneelmaju, tuima käsuseadust ning külma ja hingetut bürokraatiat. Siiski, Linnas nähtavasti saavad vähemalt mõned inimesed üsna mugavalt elada – on elektrit, sööki, riideid, privaatsustki. Jäätist ja pudelipiima. Juurvilju, mis pole mädanenud. Raamatuid, mis pole veel keelatud. Muusikat, mis on heaks kiidetud. Parke. Muidugi tuleb alati meeles pidada, et me pääseme Linna ligi üksnes läbi kellegi teise silmade, mälestuste ja unistuste, nii et jääb lugeja enda otsustada, kui usaldusväärseks ta sellesisulisi mõtisklusi peab. Siit-sealt pudeneb vihjeid, et Linna elu pole Tasandikuelust kuigivõrd parem ja Marie unistustes eksisteeriv mütoloogiline Linn on üksnes kujutelm. Jääb üsna tugev mulje, et Linna ja Tasandiku erinevused on kosmeetilised ja kuigi elu Tasandikul rikub rängalt tervist ja on vilets, siis see on kõvasti vähem neurootiline.

Ajas ja ruumis on toimuvat raske kuskile paigutada. Esialgu arvasin, et ehk pole raamat üldse kuidagi eriliselt planeet Maa ja selle ajalooga seotud, on lihtsalt lugu üksinda eksisteerivas universumi- või dimensioonikillus, aga siia-sinna pikitud vihjed osutavad sellele, et maailmal on meile tuttav ajalugu. Taimedel on ladinakeelsed nimetused, möödaminnes mainitakse Soodomat ja Gomorrat, Egiptust, Aleksander Suurt. Seega on tekst mitte puhtalt spekulatiivne muinasjutt, vaid üritab olemasolevast maailmast midagi lugejale ekstrapoleerida. Autor on aga üsna osavalt suutnud vältida moraliseerivat epistlipidamist ning niigi ilmsele tähelepanu juhtimisega lugeja patroniseerimist. Raamatu maailm ja ühiskond on taustaks selle loo peategelastele ja nende arengule läbi aastate, mitte pole nood oma ühedimensioonilisusega segamas autori palava loengupidamiskirge, nagu tihtipeale selles žanris olema kipub. Loomulikult on iga düstoopia põhiliseks leiva- ja tõmbenumbriks tõhus sotsioloogiline horror koos paraja annuse misantroopiaga, nii ka Kaldal, aga see on esitatud vähemalt mulle üsna vastuvõetaval kujul, ilma suurema ideoloogilise propagandata.

Ajas ja arengus paigutamine pole sugugi lihtsam – on olemas rongid, trammid, autod. Elekter. DNA. Lennukeid ei mainita. Internetti ei mainita. Arvuteid ja roboteid ei mainita, teose edenedes mainitakse möödaminnes kiipe ja kiipkaarte. Pea ainsad konkreetsed vihjed ajale annab Sabine, kes viitab Dahlgreni fülogeneesi süsteemile ja mainib, et „See on esimene taim, mille DNA tervenisti üles kirjutati; minu isagi osales selles“ (Kalda 2017: 14) . See kõik seab sündmustiku mitte varasemaks kui 1975, kui oletada, et jutustus järgib üsna täpselt meie olemasolevat, teadaolevat ajalugu. Ühiskonnakorralduses on tugevaid sarnasusi Nõukogude Liiduga, mis on autori tausta arvestades üsna mõistetav, aga ma siiski väldiks iga autoritaarse süsteemi pelgalt Liidu peegelduseks taandamist. Oletan, et ma ei tee Kaldale liiga, kui arvan, et tema loodud maailma atmosfäär ja aines on sellest mõjutatud, aga seejuures on tema loodud maailm täiesti iseseisev düstoopiline totalitarism, kus korraga on keelatud või rangelt tsenseeritud nii teadus, kunst, religioon, kirjandus kui ka teisitimõtlemine. Mis üldse lubatud on või mis on Linna ideoloogiline taust, jääb ebaselgeks.

Linnas on ärikvartal, poolekilomeetrised peegelseintega pilvelõhkujad. Aga ressursse ja elektrit on napilt, nii et Linn saab elutseda ainult silma alt eemale paigutatud orjakoloonia töökäte abil. On’s tegu post-apokalüptilise teosega? Eksisteerib ka elu väljaspool Linna: põgusalt, möödaminnes märgitakse, et vanaema Sabine ja tema isa reisisid tihti. Kuhu? Teistesse Linnadesse? On olemas hotellid, seega reisitakse ehk ka Linna. Üksikute linnriikide tõus globaalse tarbimisühiskonna varemetelt? Ehk on jutustuse aluseks globaalne ökokatastroof ja ületarbimine, mis senise elu jätkamise võimatuks muutis? Või on Linn ja Tasandik hoopis anomaaliad, millele ülejäänud maailm justkui läbi sõrmede vaatab, ning keskkonna häving lokaalne?

Siinkohal muutub raamatu tugev külg - kirjanik jätab lugejale ruumi ise mõelda - tegelikult samal ajal ka nõrgaks küljeks, sest kohati on tühimikud lihtsalt liiga suured. See on üldiselt hea, kui teos viskab üles rohkem küsimusi võimalusi kui vastuseid. Üsna nüri on lugeda raamatuid, kus autor üritab igal leheküljel sulle hoolikalt pakendatud valmistooteid suhu toppida. Kaldal on suurepäraselt õnnestunud lugeja panna sarnasesse olukorda Tasandikuelanikega – elad nagu kass pimedas keldris, sa ei tea, kas väljas on öö või päev, ja oled rahul, kui nälga ei sure.

Aga kas ma lugejana peaksin soovima, et see kass siiski keldrist välja saaks, või hoopis tuliselt lootma, et teda sellest keldrist välja surema ei aeta? Kas ma peaksin Marie põgenemisunistustele kaasa elama või pead vangutama, et jälle üks rumaluke ei oska hinnata sedagi vähest, mis tal on? Kas Sabine katsed põllumajandust viljeleda on lihtsalt vana naise eskapism surevas maailmas või võti tulevikku? Kas Tasandikuelanike näiline olukorraga leppimine on märk nende üldisest nõmedusest ja mandumisest või hoopis lõplikult nälga surra kartvate inimeste alandlikkus ja hirm eksiili saatmise ees? Sedasorti passiivsust usuks kogukonnalt, kes on sajandeid isoleeritult elanud ja kelle jaoks Linn koos oma elanikega oleks midagi müütilist ja kõikvõimsat, ent teos sätestab kohe alguses, et „kaadrivoolavus“ Tasandikul on suur ja paljud inimesed on alles hiljuti Linnast saabunud, ja neid saabub terve teose jooksul üha juurde ja juurde. Tasandik ei ole otseselt vangla, see ei ole kõrgete müüride taha kängitsetud kogukond.

Mis neid inimesi seal siis kinni hoiab? Teadmata õieti mitte midagi Linna-Tasandiku ümber asuvast maailmast või isegi Linnast endast, on raske tegevusega kuidagi suhestuda, pooli valida, seisukohti võtta, kellelegi kaasa elada, aru saada olukorra tõsidusest. Teose tegelastel, tegevustel, mõtetel, unistustel, konfliktidel puudub laiem kontekst ja see on tõsine puudujääk, mida isegi Kalda poeetiline maailmatunnetus ja kirjutamisosavus lõplikult hüvitada ei suuda. Raamat töötaks ehk sarja esimese osana, aga iseseisvana jääb see kõik natuke lahjaks. Mu arvamus triloogiadest või pentaloogiateks arenevatest ulmeromaanidest on üsna neutraalne, aga see raamat lausa karjub paari-kolme järje järele, mis aitaksid suuremaid auke kinni lappida, maailma tihedamaks ehitada ning juba olemasolevat laiemalt mõtestada. Praegusel kujul loob tekst olukorra, et rahuldatud saab küll iha lugeda muserdavat ja kohati rõlgevõitu düstoopilist kirjandust, lugemisele kulutatud aeg on üsna hästi kulutatud, aga lõppkokkuvõttes on kõigist tegelastest ja nende saatusest üsna ükskõik.

Aga võib-olla see oligi teose eesmärk?
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0031)