Kõmu on linna peal lahti pääsenud! Raamatupoodidesse olevat jõudnud meie oma "Da Vinci kood"! Sama kaasahaarav, sama närvekõditav. Eesti ulmekirjanduse uut tähtteost "Atlantise väravad" tutvustati isegi rahvusringhäälingu ühes populaarsemas telesaates. Sellise au osaliseks ikka iga uus ulmeromaan ei saa.
Mulle kingiti I.R. Tagariani "Atlantise väravad" sünnipäevaks sõnadega: "
Kuulsin, et pidi olema hea raamat! Ja sulle meeldib ju ulmet lugeda.". Kui ma järgmine nädal teost loengute vahel ajaviiteks lugesin tuli üks mu lennukaaslastest kohe küsima: "
Kuidas on? Ma kuulsin, et pidi hea olema.". Mina ei osanud kippu ega kõppu kosta, sest olin alles lõpetamas kolmandat peatükki ja lõplikku otsust teose kvaliteedi osas polnud ma veel jõudnud teha. Kahjuks ei tulnud mul kohe pähe küsida, kus ta sellist kiitust kuulis. Ühtegi arvustust polnud ju selleks hetkeks teose kohta veel ilmunud. Mõtlesin, et võsaraadio üürgab ikka vist eriti valjusti üle Eesti. Hakkasin kohe suurema huviga edasi lugema. Las ikka tekst ise tõestab oma headust!
Nüüdseks on kõik peatükid loetud ja tekst on oma põhiseadusest tuleneva sõnaõiguse saanud. Ütlen alustuseks, et minu seekordset lugemiselamust mõjutas väga Elara "Hingede mäng", mille olin lõpetanud just enne "Atlantise väravaid". Nimelt näitas
kontrastiefekt taas oma võimu. Peale "Hingede mängu" tundub vist iga raamat maailmakirjanduse tippteosena. Samasse kategooriasse tahtsin ka "Atlantise väravad" alguses liigitada, kuid peagi kaotas illusoorsus oma mõju ning mu tajumeeled said taas parlanksi.
Minu peamine etteheide "Atlantise väravatele" on see, et teos pole
piisavalt filmilik. "Atlantise väravates" jooksid kõik kaadrid otsekui aegluubis. Kordagi ei tekkinud tunnet, et peategelaste või nende "püha ettevõttega" võiks midagi halvasti minna. Natuke nende suunas tulistati ja paar pommi plahvatas, aga ma teadsin juba enne päästikule vajutamist, et tegemist on paukpadrunitega. Tegelikult ei tekkinud mul kordagi tunnet, et see seiklus isegi peategelastele eriti korda läheb. Valdavaks jäi siiski suhtumine: "
Kui keegi teine maailma päästma ei söösta, siis eks me tee selle ise ära.".
Autor on kõvasti šnitti võtnud Dan Browni stiilist: lühikesed peatükid, pidev keskkonna vaheldumine, magnetiliselt üksteise poole tõmbuv uurijatepaar, salaorganisatsioonid, vandenõuteooriad ja muidugi on maailmalõpuni jäänud loetud päevad. Aga romaan võtab end kõige selle keskel liiga tõsisena ja püüab mulle kogu seda lugu alternatiivajaloolise tõena pähe määrida. Romaan on paksult täis (alternatiiv)ajaloo- ja arheoloogiaalaseid hüpoteese ja "tõestatud fakte". Tegevuse kulgedes muutuvad need aina enam ballastiks ja pidurdavad pidevalt faabula kulgu. Keegi ei vaidle neile ju nagunii vastu, mis sa neist nii tulihingeliselt tõestad. Selleks on teised raamatud!
Lõpetuseks küsiksin palju meil neid "valguse neitsisid" eesti kirjanduses nüüd juba on? Kas iga maailma päästev isik peab ikka olema eesti sugu? Huvitav, kas lätlastel on oma romaanides alati maailma saatust enda käes hoidev isik lätlane või äkki hoopis serblanna. Kõik rahvad ei saa ju nõnda enesekesksed olla?! Aga eestlased ongi ju üks äravalitud rahvas ja kogu maailma saatus sõltub ainult meie viitsimisest. Vähemalt meie raamatud on sellist soovmõtlemist täis.
PS: Vigu nagu sigu! Keeletoimetaja teenigu oma palganumber ikka ausalt välja!
