9789949953202Pean tunnistama, et võtsin selle raamatu kätte ääretu eelarvamuse ning ettevaatusega. Tegu ei ole minu eelistusega tõsiteaduslikust ulmest ning jutt triivib häguselt isegi fantaasiakirjanduse piiridel. Tagakaane tekst kiidab „Tripathi „Shiva triloogiat“ kui India „Sõrmuste isandat“ – Hindustan Times“, ei ärata samuti suuremat usaldust – kui midagi võrreldakse „Sõrmuste isandaga“, siis enamasti on tegu vaid odava turustamisnipiga, mis küll näitab tihtipeale raamatu sisu kvaliteeti, kuid ei illustreeri seda väite paikapidavuse seisukohalt. Olgu öeldud, et raamatul on tugevad seosed India mütoloogiaga ning ma olen selles osas täielik võhik - suurem osa minu sellealastest teadmistes pärineb Zelazny raamatust „Valguse isand“, mille ma aastakümme tagasi suurema õhinata läbi lugesin.

India ulme või siis täpsemalt India fantaasiakirjandus? Tuleb tunnistada, et Eesti kirjandusruumis on see täiesti uus nähe, millest viimati kuulsime alles saja rahva lugude sarjas (ja ma ei lasku arutlusse, kas muinasjutud siiski on ulme!). Selline imeelukas tuleb ju ometi avalikkuse ette tirida ning raha eest seda rahvale näidata… Nii alustasin siis selle raamatu lugemist.

Meluha surematud jutustab Indiast aastal 1900 e. Kr ning täpsem tegevus toimub müütilises Meluha riigis, mis laiub tänapäeva India ja Pakistani territooriumil Induse jõe orus Himaalaja mägedest Mumbaini. Peategelaseks on guna hõimu pealik Shiva, keda kohe raamatu alguses kirjeldatakse kui kurjuse hävitajat, kirglikku armastajat, kartmatut sõdalast, täiuslikku tantsijat jaa kõike muud, mida üks India kangelane olema peab.

Raamat lugejat ei hellita, visates ta kohe tundmatus kohas vette, alustades praktiliselt Shiva ja tema hõimu Tiibetist Meluhasse jõudmisega ning jättes lugeja ilma suuremast seletamisest. Esialgu oli selline tausta puudumine üpriski häiriv, kuid jutu jätkudes tekib vaikne arusaam, miks just sedasi toimiti. Kuna peategelane näeb minevikus vaid tonte, saab ka lugeja neist teada just siis, kui keegi need Shiva minevikust välja kisub.

Ootamatul kombel ilmneb, et Shiva on oluline osa väga tähtsast ettekuulutusest ning hetkega saab temast kohutavalt oluline isik. Piisavalt oluline, et isegi kõrged valitsejad teda „isandaks“ kutsuvad ning igas normaalses õukonnas talle kamaluga vaenlasi tekitaks. See aga tõukab ta Meluha riigi aadelkonna haigutamaajavatesse intriigidesse ning ajab ta tegudele, mis panevad teda kogu eelnevalt ideaalseks peetud riigikorda teise pilguga vaatama.

Kuna raamat algas võrdlemisi imelikult, olin ma võrdlemisi kindel, et selle raamatuga ma kaugele ei jõua: võrdlemisi puine keelekasutus, peategelase monoloogid tüütud ning India mütoloogiast taipasin ma sama palju kui karu lendamisest. Kuid sellest hoolimata suutis raamat päris kärmelt käima minna ning tekitada piisava huvi, et edasilugemist julgustada. Eks ta poolenisti üht jalga siiski lonkas, kuid ainuüksi juba ootus, kuidas autor suudab nõnda naiivse romaani põnevalt lõpetada, pakkus jätkamiseks piisavalt huvi.

Romaanis aset leidvad dialoogid olid niivõrd indiapärased, et nendega harjumine võttis parajalt aega. Loomulikult on võimalus, et see pole mitte indiapärasus, vaid kas kirjanik või tõlkija on kehva tööd teinud, kuid ma jääks siiski oma esialgse arvamuse juurde. Lugu ise on sirge kui laternapost ja kõrvalliine on üks ning seegi täpselt sama käänuline. Seda ei paranda ka peategelase raskendatud romanss.

Palju hädaldamist küll, kuid tuleb tunnistada, et raamat ei olnud sellest hoolimata kõige hullem. Esiteks loomulikult asjaolu, et tegu on niivõrd võõra keskkonnaga – fakt, et indialased on loomult hullud, kõik see aitab raamatu mõningatest puudujääkidest mööda vaadata. Võitlus ning lahingud saadavad kogu raamatu tegevust ning peab tunnistama, et need on kirjutatud paraja tempoga. Kindlasti on ka neid, kes Shiva keelatud armastusele kaasa elavad ning mingile osale lugejatele pakub kindlasti huvi ka raamatu Indiale omane tantsuarmastus. Veidralt mõjuva jutustamisstiiliga harjub ning isegi algul väga must-valgena mõjuv maailm saab hiljem hallika tooni – kuigi seda on näha vaid miilide kauguselt.

„Meluha surematud“ on midagi, mis tõmbab kindlasti paljude fantasyfännide tähelepanu – huvi India mütoloogia vastu tuleb vaid kasuks. Raamat pakub nii raevukaid võitlus-stseene, kirglikku armastust ning kohati ka lahendatavaid mõistatusi. Tõsisemad ulmefännid aga peavad pettuma. Selles aga ei ole midagi halba, kuna maitsed peavadki erinevad olema.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0897)