Kaks deformeerunud välimusega inimest
Kolm ja pool amfiibinimest (ühel oli vaid kalakuju, aga mitte lõpuseid)
Üks vana maag ja üks oskamatu noor maag
Kaks härraste söögitoas kummitavat kummitust ja üks roosipõõsas sahistaja
Üks nähtamatu koll
Neli uudishimulikku teadlast-maadeuurijat
Üks seestunud telefonikeskjaam
Raul Sulbi koostatud "Hirmu ja õuduse kogumiku" puhul on tegemist raamatuga, kus leidub nii vanemaid kui ka uuemaid lugusid. Kui otsida neid omavahel ühendavaid jooni, on need kõik väga lopsakate, aeglaselt kulgevate kirjeldustega. Liialdusteta võib öelda, et paljud lood polegi muud, kui ainsa stseeni maalilaadsed kirjeldused. Näiteks lugu „Hääl koidikul” on jutt sellest, kuidas meremehed imetlevad kummalist loodusnähtust. Ja kõik. Midagi rohkemat seal ei toimu. Seejuures tuleb nii selle kui paljudele teistele lugude autoritele au anda, sest kirjeldused on tõesti meisterlikult teostatud ning lugedes tekkis silme ette mõjuv kujutluspilt.
Samas jätsid ka parimad neist kirjeldus-tekstidest (nt "Pajutorn") hinge kerge nälja. Olen pigem selle koolkonna esindaja, kes peab hea loo oluliseks osaks sündmuste arengut ning kulminatsiooni ja ilma nendeta pole mu arust lugu päris täielik. Koostaja nimetas sellist arvamust üsna tabavalt „ise jutte kirjutava arvustaja” stiiliks, kus kriitik loob vaimusilma ette mingi skeemi, kuidas jutt peaks minema, et oleks tehniliselt hea ega püüa niivõrd üritada autori otsust mõista.
Nii võttes võib tal tõesti õigus olla, kuna minu lemmikuteks osutusid just seda nn „moodsamat” või harjumuspärasemat loo jutustamise skeemi järgivad tekstid nagu „Kõrvitspea”, „Õudus telefonis” ja „Arlekiini viimane pidupäev”. Kõige vähem suutsid mind kõnetada aga tondilood nagu „Tuul roosipõõsas”, „Öö võidab” ja „Minevik”. Esimestele kahele võib ilmselt ette heita just absurdselt nappi lõpplahendust ning kolmandale sarnanemist rohkem armu- kui tondiloole. Jaburate lõppude rivi täiendab veel tekst „Mis see oli”, kus mitte keegi ei taha nähtamatut inimest näha ja peategelased peavad raipe lõpuks tagaaeda maha matma. Tõepoolest, mis see nüüd õigupoolest oli? Ma olen alati arvanud, et just vanasti armastasid inimesed igasuguseid ebardeid ja kurioosumeid märksa enam kui meie siin.
Mis puudutab kogumiku kuulsamaid autoreid, ehk Lovecrafti-Howardit, siis esimese puhul nuriseks esiteks järelsõna üle. Mu arust pole heaks tooniks, kui tutvustuses nimetatakse autorit silmakirjalikuks ja kitsarinnaliseks. (Isegi juhul, kui ta seda tõesti oli! Ma ei eita, et Lovecraft oli üks veider vend.) Teiseks ei vedanud vanameister mu arust seekord enda tekstiga välja. Howardi tekst oli märksa paremini õnnestunud, ehk isegi liiga hästi, sest kui alguses tundusid mitu juttu mulle päris kobedad, siis Howardit kohe sinna otsa lugedes ei kannatanud need tekstid enam mingit kõrvutamist. Howard suutis Lovecraftilt näpatud mütoloogiat suurepäraselt täiendada omapoolse panusega ja luua lühikese jutuga tunde selle taga olevast suurest kurjast maailmast, kasutades edukalt oma lobedat aga jõulist stiili. Mis puutub Lovecrafti, siis omamoodi humoorikas on veel see, et üks mu lemmiklugusid – „Arlekiini viimane pidupäev” – on tegelikult Thomas Ligotti kummardus vanameistrile: töötlus jutust „Vari Innsmouthi kohal”. Seega tegi õpilane õpetajal selja prügiseks.
Mõned lood on aga juba aegunud, antud teemat on mõni uuem autor märksa ammendavamalt käsitlenud, näiteks nähtamatuse teema jutus „Mis see oli”. Autor võis toona selle tõesti esmakordselt kirjutada, aga Wells raius oma jutusooned märksa tugevamini kivisse ja käsitles teemat ammendavamalt. Seega ei anna antud lugu enam midagi peale tunde, et olen nüüd läbi lugenud (nähtamatute inimeste lugude) veel eellooma eelloo.
Tulles (juttude) eessõnade juurde tagasi, siis need on küll entsüklopeediliselt põhjalikud, aga ma oleksin sagedamini oodanud ka koostaja arvamust, miks ta seda või toda teksti oluliseks peab. Näiteks peale kogumiku lugemist rääkis Raul Facebookis, et „Kõrvitspea” oli plaanitud juba aasta 2000 kogumikku „Sünged varjud” ja praegu oli tegemist ühe vana plaani teostamisega, mis on iseenesest ju põnev fakt, ent praegu aga on minule paljude juttude valimise põhjus segane. Valitud tekstid on sageli nii teemalt kui ajastult väga erinevad, kohati hüppab sisse ka kadunud maailma teemalisi õudustekste nagu „Kuristiku rahvas”. Minu arvates oleks olnud parem ja kogumiku referatiivse järelsõnaga paremini kokku klappiv, kui lood oleksid olnud pigem ühest perioodist. Kogumik oleks nii muutunud õuduskirjanduse ühele ajastule paremaks illustratsiooniks. Teos oleks sedasi paremini sobinud ka Aavikult laenatud pealkirjaga.
Kokkuvõtteks leidsin siit seitse positiivset lugu ja kümme negatiivset, mis on tegelikult hea saak, eriti arvestades, et ma pole tegelikult eriti suur vanade õudusjuttude fänn. Seega kavatsen kindlasti tuleval aastal ka järgmise kogumiku osta. Koostajale soovitaks aga rohkem enesekriitikat lugude valimisel, no ei pea ju teos nii paks olema (saaks küljenduse ka paremaks, praegu tuli raamatu selga tüütult palju murda). Kvaliteet on alati parem kui kvantiteet ja kõiki koostajale olulisi autoreid ei suuda me parimalgi tahtmisel eesti keelde panna, seega pigem valitagu parimatest parimad.
