Veenuse erinumber

Seekordses Täheaja numbris on kõik jutud Veenusest. Kogumikus leidub lisaks tõlkejuttudele viis kodumaiste autorite nägemust elust kuumal ja ohtlikul planeedil.
Üldjoontes ühendab enamust lugudest kaevanduste rajamise teema. Inimesed loodavad planeedi pinnasest leida väärtuslikke maavarasid. Leidus ka suurte ja ohtlike loomadega vihmametsade ja džunglite kirjeldusi. Ühes loos kasvatati Veenusele rajatud asunduses koguni sigu ja kitsi ning künti väike põllulapp, millel kartuleid ja kapsaid kasvatada. Ei pannud üldse imestama, et autori nägemuse järgi olid kosmilisteks põllumeesteks venelased.
Raamatu lõpus on Raul Sulbi koostatud põhjalik artikkel Veenusest ulmekirjanduses läbi aegade.

Juttudest lähemalt:

Keith Bennett
“Raketlastel on karvased kõrvad“

Veenusele maanduvad sõjaväelased. Nad peavad ellu jääma vihmametsas ja silmitsi seisma ohtlike põlisasukatega, kelleks on hiidämblikud, suured hõbedased linnud, hiiglaslikud liblikad ja hallid humanoidid, kes sarnanevad oma nooletuppede ja vöödega metsikutele pärismaalastele. Sõdureid langeb järjest nagu kärbseid ning see jäägu juba lugejale avastada, kas ja kui paljud neist metsikus looduses ellu jäävad.
Lugu oli kirjutatud huvitavalt ja tegevus läks kiiresti edasi. Lõpupoole sai selgeks ka see, miks raketlastel on karvased kõrvad.

Jaagup Mahkra
“Veenuse kuninganna“

Jaagup Mahkra muhedalt jutustatud seikluslikus loos on keskaegne Veneetsia Kompanii rajanud Veenusele kaevanduse ja palganud sinna töölisteks eestlased. Kaevurite juht Tarvas avastab, et planeedil elavad sõjakad amatsoonid, kellel on meessoosse väga ühekülgne suhtumine. Nõnda ei jäägi tal üle muud, kui võidelda ilusate, aga terastugevate naistega meeste au ja ellujäämise nimel.

Lavie Tidhar
“Uppunud jumalus“

Veenuslased mängivad kaarte keset soid ja džungleid asuval saarekesel Port Smith´i nimelises kõrtsis. Äkki siseneb kõrtsi maalasest mees. Ta räägib segast juttu Roogist ja templist ning sureb. Mehel lõigatakse pea maha ning seejärel minnakse otsima muda ja nõida. Sürreaalselt alanud jutt võtab veelgi jaburamaid pöördeid ning loo mõte jääb lugejale natuke ähmaseks.

Veiko Belials
“Surnud mehe käsi“

Sarkastilise alatooniga loos üritavad allilmategelased lahendada Veenuse Suurt Saladust. Nad palkavad endile appi venelasest inseneri hüüdnimega Istuv Sõnn. Koos üritatakse tõestada, et Veenusel on kunagi olnud mõistuslik elu ning otsitakse ühe peategelase naist ja tütart. Otsingud juhivad loo tegelased ootamatu avastuseni.
Soovitatav lugemisvara musta huumori austajatele.


Miikael Jekimov
“Terra Nova kuningas“

Veenuse kaevandustest kaovad töölised ja juhtumit saadetakse uurima palgasõdurid. Järgneb lehekülgede kaupa üksikasjalikke lahingukirjeldusi, mis tegevust kuigivõrd edasi ei vii. Lugu koosnebki ainult kollitapmisest, laserite sähvimisest ja vere pritsimisest. Süžee saaks mõne lausega kokku võtta, kuid tegelikkuses on see lugu kogumikus kõige pikem, andes raamatule kõvasti paksust juurde.

Paul McAuley
“Hirmu planeet“

Veenusele rajatud venelaste kaevandusjaamas hakkavad juhtuma kummalised asjad: sead köhivad, inimesed jäävad haigeks ning kalad viskuvad kaldale. Inimesed näevad hallutsinatsioone ja tapavad üksteist. Kohale saadetakse uurimismeeskond, kes peab välja selgitama juhtunu põhjuse.
Selles loos kasvatavadki venelased Veenuse pinnal kartuleid, kapsaid, kitsi ja sigu. Igal pool peab ennast ikka koduselt tundma.
Liigitaks sellegi loo jällegi huumori valdkonda, mida meie idanaabrite kulul teha harrastatakse.

Eleanor Arnason
“Varemed“

Lõbusa alatooniga jutustuses läheb National Geographic’u ajakirjanik koos oma filmirobotiga safarile Veenuse loodusesse. Sarnaselt Keith Bennett´i loole on kirjeldatud planeedil elavaid kummalisi loomi: sigade moodi amfiboide, tuliprussakaid ning sauruselaadset lemmiklooma, kes õpib sõnu ja lauseid nagu papagoi. Ajakirjaniku eesmärgiks on teha lugu Veenuse megafaunast. Loo jaoks sobivat materjali leiab ta ootuspäraselt ja enamgi veel.

Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana
“Uppunud vaakumisse“

Jätkuvad samade autorite varem ilmunud loomingust tuttavate tegelaste - teadlasest Sirtsu, häkkerist Jorsi ja kosmosepiraadist minategelase - askeldused. Seekord on nad tagaotsitavad ning neil tuleb hakkama saada Veenuse mikrobioloogia uurimisjaamas, kus tilgub verd ja soolikaid krae vahele. Algselt on minategelasel ja Sirtsul plaanis järglasi saada, kuid plaanidesse tuleb ootamatu pööre, mis paneb ohtu kõigi kolme peategelase elu. Neil tuleb võidelda marslastest kosmosepiraatidega, osaleda hullumeelsetes eksperimentides ja silmitsi seista igapäevaste inimlike probleemidega. Hoogsalt kulgevas loos leidub rohkelt musta huumorit ning põnevust jätkub ootamatu lõpuni.
Varem on samad tegelased seigelnud järgmistes raamatutes ja juttudes: „Euromant“ (jutukogu), „Mehitamata inimesed“ (romaan), „Kaelani vaakumis“ (lühijutt, ilmus kogumikus Täheaeg 11), „Valge härrasmees“ (Reaktoris ilmunud järjejutt) ja „Haualkäik“ (Reaktoris ilmunud lühijutt).

Heinrich Weinberg
“Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab“

Kosmoselaev nimega Fat Lady veab kaupa Veenuselt Marsile ja võtab salaja peale ka pagulasi. Kui üks salareisijatest sureb ja teda otsima tullakse, saab alguse jamade ahel. Nagu sellest veel ei piisaks, satub laev kosmose „ussiauku“ ja meeskond leiab ennast täiesti võõrast tähesüsteemist. Jällegi humoorikas ja huvitavalt kirjutatud loos jääb kõlama selline lause:
„Elul pole vigagi, kui kodu on kõigest miljardi kilomeetri kaugusel.“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)