978994957856617. täheaja lood koosnevad eranditult kirjastuse Fantaasia ning Eesti Ulmeühingu korraldatud neljanda ulmejutu võistluse 11 parimast tööst. Lugusid on siin nii teadusulme kui ka fantaasia vallast. Mõnes antakse üksteisele pikema jututa pasunasse, teises korraldatakse asju kohvi tassi taga istudes. Mõnes valitseb masendus, teises jällegi suvine päikesepaiste. Mõnes loos on taevas roheline, üks toimub pea täielikult taevas. Lisaks on kogumiku lõpus Raul Sulbi koostatud ülevaade neljandast jutuvõistlusest. 11 parimat tööd tähendab seda, et hulk oma ala professionaale on lugusid lugenud, analüüsinud, arutanud ja siis neile punkte andnud. Nüüd on aeg ühe mitteprofessionaali käes. Vaatame, kuidas läheb.
Lood on ära toodud samas järjekorras, mis raamatuski.

Heinrich Weinberg, Reidar Andreson. - Päästa meid kurjast

Ühe kolkaplaneedi kosmosejaama audiitorid avastavad jaama läbivast laevast hulgaliselt lapsi, kes seal ametlikult absoluutselt olla ei tohiks. Algab uurimine ning püüd lapsi päästa, kuid ootamatult laevast jaama põgenenud lapsed muudavad olukorra segaselt keeruliseks…
Kui panna ritta asjad, mis ühes heas loos kirjas peaksid olema, võiks enamikele selle loo puhul tärnikese ette märkida, kuid seejärel kirjutada koma ning jätkata sõnaga „aga”… Lugu on tegelikult kirjutatud hästi, selle tegelased on eriilmelised ja mõni isegi vannub rämedalt, kuid kõik situatsioonid, kus lugeja ootab, et nüüd juhtuks midagi ootamatut ja põnevat sumbuvad pehmelt või jäävad liiga pinnapealseks, et kaasa haarata. Loost jäi mällu kaks pilti – laua taga peetavad tulised vaidlused ning mööda koridoride rägastikku ekslevad inimgrupid, kes samuti olukorra lahenemist ootavad. Idee ja selle kulgemine on tegelikult hea, aga lahenduste ja infokildude skeleti vahele oleks soovinud veelgi rohkem liha, mis lugu terviklikumaks puhuks.
Ja tõsi, kui seda lugu alustades kohvi isu polnud, siis pärast lugemist on. Kohvi mainitakse loos kakskümmend korda. Lugesin üle.

Maniakkide Tänav. - Tsölibaadi lõpp

Kui Marki õde Coppa kehamodifikatsioone tootva KehaKorpi serveritesse sisse häkib ja seal peituvate turvaprotokollide tõttu ise enda pähe lõksu jääb, ei jää ülejäänud pereliikmetel muud üle, kui KehaKorpi kontorisse kohale lennata, seal veidi laamendada ning õige server peretütre lahti lukustamiseks vajaliku parooliga pihta panna.
Mõnus, kiires tempos lugu. Molli saavad pea kõik, kes ette jäävad, ja seda mitte ainult lihasmäest Markilt, vaid ka tema ootamatult sõjakalt emalt, kes vapralt oma tütre mõistust päästma tormab. Hea libe lugemine, kus kõva annus huumoritki. Boonuspunktid väljendi „koodipilastus“ eest.

Dani Adler. - Juhtmevaba armastus

Peaaegu hea krimiulme, kus uurija Lan, kes planeedile saabununa kedagi kohalikest ei tunne, asub lahendama jõhkrat mõrva kohalikus tsirkuses. Lugu on selles osas tipptopp, autoril on õnnestunud suurepäraselt tekitada lugejas kohaloleku tunne. Kõik kulgeb loogiliselt ja ootamatute tegelastega, kellede seast ei puudu ka kaks flirtivat tütarlast… Jah, et miks siis peaaegu? Loo lõpp läheb kuidagi rabistades ja allamäge. Järsku tekib jutustusse mingi armastuslugu ja üks surev vanamees ning seni kaalutletult ja loogiliselt töötanud uurija teeb järsku väga äkilisi otsuseid. Ja siis on kusagil veel mingi politsei eriüksus, kes teab mille pärast ringi trambib ja asju korraldab. Kui lõpp välja arvata, siis oleks tegemist väga hea looga.

T. K. Jürgens. - Jumala hingus

Lugu sellest, kuidas raha- ja rikkusehimus ärimees rändab kaugel planeedil tsivilisatsioonist eemale jäänud suguharu juurde, kus kuulu järgi sajab teemante ja seal üsna tobedal kombel lõksu langeb.
Jutt on tegelikult vahva, ülbest ja üleolevast mehest saab tema enda rumaluse tõttu tema poolt eelnevalt alandatud suguharu teener. Kui nüüd norida. Norida otseselt millegi üle ei tahakski, ehk vaid selle üle, et kosmoselendude, rakettide ja muu modernse kõrval on jalgupidi kuhugi auku kinni jäämine veidi vanamoeline apsakas.

Piret Frey. - Kõik kivide pärast

Keegi naisterahvas jääb kahe paralleelmaailma vahel reisima, alguses aru saamata, miks. Paralleelmaailmas õnnestub tal pälvida kurikaelade tähelepanu, kes tema elu suhtes just kõige sõbralikumad pole… nojah, siin jääb asi katki, sest lugu lõpeb taaskord üsnagi järsult ära. Kahjuks on peategelane liiga rumal, lugu liiga segane ning lõpuks ka lühike, et seda nautida.


Maniakkide Tänav. - Meie külas nähti imet


Mõnus, vihased vanamoorid ajavad külas laamendavat ning kõigile võimalusel kõrri kargavat põrgusigitist taga. Kõik on olemas: kadunud pension, haiged luud ja liikmed, kirvega vanamoorid, öine kirik ja paar jalgratast. Hästi kirja pandud õuduslugu, mis samas oma külarahva klišeelikkusega lugeja alatasa irvitama paneb.

Triinu Meres. - Rohelistest välisseintest plastakendeni

Planeedil, mil roheline taevas, on ühiskond langenud keskaega, või sealt isegi tagasi. Kohalikule seadusele vastavalt ei või ühtegi maja, peale feodaalide oma, värvida roheliseks ehk taevakarva. Kõik muu, peale Loa mahla, mis muidugi on roheline, kulub aga vihmaga maha, nii et majad mädanevad. Pärisorjast Leila värvibki oma maja roheliseks.
Lugu kuulub kindlasti kogumiku paremiku hulka. Loo jutustamisstiil haarab endaga ning paneb elama kaasa inimestele, kes elavad seaduste järgi, mis isiklikus kontekstis väga jaburad tunduvad, ning lõpplahenduse üle on siiras rõõm. Kui, siis oleks kusagil võinud peituda vihje planeedi laiemast minevikust - kust inimesed üldse sinna said ja miks nad nüüd järsku feodalismis viibivad.

Miikael Jekimov. - Tuulerändur

Ühe silmaga Uku, kel teatavad nõiavõimed, päästab ühe külarahva küla vette sattunud tõvest. Üks seiklus noore poisi elust, täis võitlust, aga samas ka arengust. Lugu on nõnda terviklik, et hea meelega loeks loo järge, või samas maailmas, sama peategelasega juhtunut.

Aleksander D. Lannes. - Enne kui lahvatab leek

Juhan satub sõpradega süstamatkal olles teistest eraldi ning leiab end ootamatult keset üle aegruumi ja läbi mitme universumi kulgevat erioperatsiooni.
Paistab, et lõpetamata lood võiks olla antud kogumiku alapealkirjaks. Kahjuks on siin taaskord tegu looga, mis on väga hea. Mõnusalt kirjutatud, heade ideede ja kulgemisega, kaalul on tervete universumite saatus… ja siis on keegi tulnud ja poolikule loole paar lõiku otsa kirjutanud ning asja lõpetatuks lugenud. Sellest on kahju, sest see jätab tühja tunde ja ootuse, et mis siis ikkagi edasi sai?

Manfred Kalmsten. - Raske vihm

Pimeduse kupli all on linn, milles on mõned peidetud tänavad. Sleiknir asub otsima kohatud tüdrukut, kes, nagu ta avastab, ühel säärasel tänaval elab. Lisaks elukohale aga selgub tema maailma kohta mitmeid paljulubavaid asju.
Taaskord on tegu ühe tasakaalukama looga kogumikus. Nii dialooge, kirjeldusi kui ka tegevust on piisavalt. Lisaks on loos seeni nii palju, et need kasvavad igal pool, kaasa arvatud inimestel. Seentest tehakse suitsu ja isegi kohvi. Ootamatud pöörded, parajalt tagaajamist.
Ja nüüd tuleb siis see kohustuslik osa, sest see lugu lõppes ka natukene liiga äkki ära. Liiga palju asju oleks võinud edasi juhtuda.

Kaisa-Liina Näär. - Mina, Kaitsja

Ühe taevasse sattunud ingli päevikud sellest, kuidas ta maapeal elavaid inimesi kaitseb.
Kahjuks pole aga ingli, kes inimesena olles teismeeas ära tapeti, kirjastiil tema inimkehast kaasa tulnuga arenenud. Tekst on täis ebakõlasid ja lamedaid lauseid, mida on kohati lausa piinlik lugeda. Lisaks on inglil kombeks omadussõnade rõhutamiseks kasutada eesliidet „kuradi“. Tema kaitstav beebi on kuradi nunnu ja lugeja saab sellest mitmes kohas kuulda. Kui see on taotluslik, on see autoril suurepäraselt õnnestunud, kui ei, siis kahjuks on tegu tekstiga, mis jätab nii sisult kui kirjutamisstiililt palju soovida.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0574)