Tuuli Tolmovi debüütromaanis „Aristarkhovi meetod“ käsitletakse igiammust probleemi: mis toimub inimesega magades? Miks on mõnikord nii raske ärgata ja millest on põhjustatud luupainajad? Kas magaja unenägusid on kuidagi võimalik vaadata ka teistel inimestel?
Eluloodraamana algav lugu kogub edenedes üha rohkem põnevust ja lisandub ulmevaldkonda kuuluvaid teemasid. Näiteks üritatakse luua unenägude lindistamise masinat. Kas see ka õnnestub, jäägu juba lugejale avastada.
Varasemalt lühijutte avaldanud ja Tartu ulmekirjutamise töötubades aktiivselt osalenud Tuuli Tolmov võitis käesoleva raamatu käsikirjaga 2016. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.

Peategelane, psühhiaater nimega Aleksandr Aristarkhov, on Afganistani pagulaspere järeltulija, kuid hoolimata eestlaste eelarvamustest ja vaenulikkusest võõramaalaste suhtes on tal õnnestunud omandada kõrgharidus ja asuda tööle ülikoolis. Patsientide aktiivsele vastuvõtmisele eelistab doktor üliõpilastele loengute pidamist, artiklite kirjutamist ja kodus oma uurimistöö kallal nokitsemist. Kuid niisama lugemisest ja teadmiste kogumisest ilma praktikata jääb väheseks. Tarvis on teha katseid. Kui Aleksandri juurde tulevad abi otsima uneparalüüsi all kannatavad noored inimesed, näeb doktor hiilgavat võimalust oma peas keerelnud unistuste täideviimiseks.
Kirjanik on oskuslikult kujutanud õhkõrna piiri fanatismi ja sadismi vahel. Ühest küljest on Aleksandr tavaline inimene, kellel on emotsioonid ja väärtushinnangud, kuid teadlasena kaovad tunded koos väärtusega tahaplaanile ja esile tuleb sihikindlus. Oma uurimistöö nimel on ta valmis kõigeks. Inimelud ei oma enam tähtsust. Otsides haigusele ravi katsetab doktor patsientide taluvuspiire ning hirmutab nad sõna otseses mõttes surnuks.
Saatuse keerdkäigud viivad peategelase Venemaale, kus kehtivad teised seadused ja teistsugused käitumisnormid. Nautides ootamatult sülle kukkunud rikkust ja tegutsemisvabadust, läheneb Aleksandr iga hetkega oma uurimistöö lõpetamisele, kuid enda teadmata on ta kaevanud iseendale sügava lõksu. Venelased endaga juba nii lihtsalt mängida ei lase, isegi mitte teaduse nimel.
Psühhiaatri elulugu on jäädvustatud päevikusse, mis leitakse kahetuhande kolmekümne seitsmendal aastal sõjast laastatud Jekaterinburgist varemete keskelt. Kuigi tegemist tundub olevat ulatusliku sõjaga, ei ole täpsemalt kirjeldatud, miks lahing algas ja kes selle võitis. Futuristlik maailm on ainult taust. Põhitegevus toimub ikkagi kahetuhandendate aastate esimesel kümnendil.

Ulme vähesus ei muuda romaani sugugi halvemaks. Pigem häirib raamatu lõpuosas järsk otsade kokkutõmbamine. Mitu tegevus- ja suhteliini jäävadki lahtiseks ning tundub, nagu oleks romaanivõistluse tähtaeg autorit tagant kiirustanud. Põhjalikult väljajoonistatud karakterid ja põnev sündmustik kisuvad lugejat kaasa ning ootamatu lõpp mõjub kui ämbritäis külma vett. Oleks tahtnud veel teada saada, veel lugeda. Samas on raamat esikromaani kohta väga hästi õnnestunud ja oma kohta igati väärt. Loodetavasti ilmub sama autori sulest peagi veel sama huvitava sisuga teoseid.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0074)