Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat” hakkas mulle huvi tekitama põhjusel, mida keskmine ulmelugeja ilmselt oluliseks ei pea. Raamat kandideeris Betti Alveri debüüdipreemiale. Nominentide seas oli ka luuletaja Silvia Urgas, kelle debüütkogu oli terve hulga kultuuriinimeste aasta oodatuim teos ning paljude lugemisnimekirjade tipus. Olin kindel, et Urgas saab ja saigi – aga ootamatul kombel jäi jagama Andris Feldmanisega. Kohalikud ulmikud vahel pelgavad, et ulmel olevat kuidagi madal staatus kirjandusmaailmas – olgu pälvitud preemia üheks vastuväiteks ja tehtagu, et mitte erandiks.

Raamatu sündmused leiavad aset umbes kahesaja aasta kauguses tulevikus. See on postapokalüptiline heaoluühiskond, kus masinad on võtnud inimestelt töötegemise vajaduse ja sellega ühtlasi röövinud elult igasuguse tähenduse. Tänavad on tühjad, maju on rohkem kui inimesi ja isegi järelejäänuid kammitseb kõikjalvaritsev enesetapuiha. Näiteks ei lähe peategelane kunagi oma korteri kõige tagumisse tuppa, kuna ta teab, et seal oleks tal ainult üks väljapääs – aken. Tööd ei tehta (masinate pärast pole selleks vajadust), kunsti ja kultuuriga ei tegeleta (inimtsivilisatsiooni kõrgsaavutused ainult rõhutaks meie endi mõttetust), elu on ainult spordi ja juhuslike pidude päralt. Kõik tarvitavad antidepressante.

Peategelane on Niko, kes ühel hetkel satub ühe sõbra laenatud filmi vaatama. „Terminator 2: Judgement Day” nägemine mõjub Nikole nii, nagu veel miski pole tema senises tuimas elus mõjunud – see tekitab elamuse. Filmimaailma tegelaste kirglik sõda masinate vastu on täiesti vastupidine sellele maailmale, mis tema ümber on. Tugev meeleline elamus sunnib teda otsima uut tähendust oma elule. „Viimased tuhat aastat” suuresti jutustab neid katseid.

Feldmanise romaani puhul tahaks teha juttu kahest asjast. Esiteks tahaks vaadelda maailma, mille ta on loonud, ning arutleda selle usutavuse üle. Lõpus räägiks paari sõnaga selle stiilist ning kirjeldada mõne sõnaga, kuidas oli seda lugeda.

Ulmekirjandust võib üldjoontes luua kahest loomispõhimõttest lähtuvalt – spekulatiivselt ning ekstrapolatiivselt. Spekulatiivne lähtub küsimusest „mis saaks, kui...” („mis saaks, kui keset kosmoseruumi ilmuks üks tohutu monoliit?”, „mis saaks, kui avastataks planeet, millel oleks teadvus?”, „mis saaks, kui robotid omandaks teadvuse ja mässaksid inimeste vastu?”), ekstrapolatiivne vastab pigem küsimusele: „Kuidas oleks, kui arendada edasi nähtust A?” (näiteks Dave Eggersi „Ring” - „Mis saaks, kui Facebooki-Google'i privaatsuspõhimõtete eiramine maksimumini viia”; heaks näiteks on ka peaaegu kõik, mis on kirjutatud William Gibsoni poolt). Need ei välista teineteist, need ilmselt kohati kattuvad, aga üldjoontes võib ulmet niimoodi jaotada.



Üldiselt on robotimässud pigem olnud spekulatiivse ulme rida. Robotist saab sel juhul väga hea ebainimlik pahalane, kelle puhul ei teki küsimust, KAS teda tappa, vaid pigem, et milline oleks parim relv tema kindlaks ja pöördumatuks hävitamiseks. Ainus suhtlemisvahend on neil puhkudel pumppüss. Feldmanise teos võtab aga lähtekohaks tänapäeval eksisteerivad nähtused ja töötab nende põhjal välja üsna usutava tulevikuühiskonna. Töökohtade vähenemine kõige automatiseerumise tagajärjel on paratamatus, mille puhul tavaliselt räägitakse pigem sellest, et töötute protsent ühiskonnas suureneb (näiteks täisautomatiseeritud autod võtavad vajaduse takso- ja bussijuhtide järele, jättes miljonid tööta). Kui see protsess lõpuni viia, jääb terve inimkond töötuks. Aga kuna masinad on võimelised kogu töö ära tegema, ei pea inimkond virelema tänapäeva mõistes töötutena vaesuses, vaid saavad elada töövabas utoopias.

Aluseks on võetud tänapäeval aset leidvad muutused, ent mingil määral tekib lugedes tõrge selle maailma omaksvõtmisel. Seda väljendab ka tagakaanel olev tekstijupp Veiko Õunpuult, kes ütleb, et „sa võtad selle vastu kui mingi vastuvaidlemist mittesalliva emotsionaalse reaalsuse, nõustud sa sellega ideeliselt või mitte.” Sellele võiks vastukaaluks seada Iain M. Banksi Kultuuri-romaanid, mille ühiskond jõuab samasuguse lõpptulemuseni – masinate võidutsemiseni –, ainult et Banksi maailmas ei järgne sellele inimkonna aeglast väljasuremist. Pigem on Kultuur ikkagi rõõmsalt utoopiline tekst.

Feldmanise romaanis on lähenetud asjale nii, et maailm, milles pole tööd, pole inimestel ka tähendust. Mingis mõttes mõjub see filosoofiliselt veenvalt – millega saaks inimene endale tähendust leida, kui kõiki meie tegusid teeks poole paremini ja tõhusamalt ära masin? Samas näitab see mingit maksimalistlikku hoiakut – kui inimesel pole võimalik olla parim, siis ei tahaks ta olemas ollagi. Olles ise neis asjus minimalist (ma teen tavaliselt väikseima võimaliku panuse aktsepteeritavuse piiril viimaseimal võimalikul hetkel), ei tundu see mulle üleni usutav. Kui kaob võimalus konkurentsiks – sest inimestest nii palju võimekamate masinatega konkureerimine ei ole lihtsalt võimalik –, jääb ometigi tegude sooritamise rahuldus. Banksi „Relvade kasutuses” mainiti üht tegelast, kes pühib baarilaudasid. Kui tema käest küsitakse, miks ta seda teeb, nimetab ta oma põhjuseks, et ta saab. Et kui ta lauda peseb, siis ta näeb, et laud on pestud. Maailmas, kus ei pea laudasid pühkima, jääb mõnele entusiastile ikkagi laudade pühkimise rõõm.

Teine asi, mis raamatu tuumprobleemi ebausutavaks teeb, on mänguvõimaluse puudumine. Me viibime juba ühiskonnas, milles aina rohkem inimesi ei võta vastu selle väljakutse, mille esitab tänapäeva maailm. Kolida kodust välja, lõpetada ülikool, saada tasuv töökoht, abielluda ja saada lapsi – see on klassikaline kodanlik to do nimekiri, millele aina enam inimesi keeravad selja. Sellest on kirjutanud John Dahaner, kes on üks internetifilosoof (see kõlab ehk oksüümoronina, aga annan talle selle halvustava kõlaga tiitli, sest ma ei tea tema staatust ülikoolides ega filosoofiamaailmas – ega pea seda ametlikku staatust oluliseks, sest ta lihtsalt kirjutab väga huvitavalt ja üsna veenvalt). http://philosophicaldisquisitions.blogspot.com.ee/2016/11/is-game-playing-highest-ideal-of-human.html Ta väidab, et aina rohkem inimesi on jäänud koduseks, on töötud ja vallalised. Jaapanis on selliste elust tagasi tõmbunud inimeste kohta mõiste hikikomori ja seda kasutatakse eelkõige halvustaval toonil.

Ometigi on John Dahaneri sõnul küsitlustulemused näidanud, et need inimesed kipuvad sageli oma eluga rahul olema. See pole depressiivse inimese eemaldumine maailmast – nad saavad oma elurõõmu kätte arvutimängudest ja muust virtuaalsest maailmast. Mida aeg edasi, seda vingemaks muutuvad tehnoloogilised võimalused ja seda intensiivsemaks saavad need elamused, mida on võimalik saada arvutimängudest, liitreaalsusest ja virtuaalmaailma vahenditest. Eneseteostuseks on muidki võimalusi peale töö. Ja mis sellest, et selline eneseteostusvõimalus poleks „reaalne” - eduelamus jääb ikkagi eduelamuseks. Ühes heas raamatus kujutataks sellist mängudesse suletud maailma lausa apokalüptiliselt – see oleks ju ometigi prokrastineerimismaailm, milles tegelikku tööd ei olekski; see oleks maailm, kus pikkade prokrastineerimistundide taga ei oota kedagi ükski hirmus tähtaeg –, ent mul on tunne, et ise elada sellises maailmas ei paneks pidevalt mõtlema enesetapu peale. Ja samas, kui Banks kirjutas sellisest maailmast romaanis „Mängur”, oli selle peaprobleemiks peategelase tüdimine oma mängumaailmast...

Loodan, et ma ei teinud romaanile karuteenet sellega, et alustasin raamatumaailma kritiseerimisest. Kogu selle pika jutu peale võiks justkui arvata, nagu see romaan olnuks üks igav filosoofiline tiraad, millega on raske nõustuda ja seega ebanauditav. See pole kumbagi – raamatu süžee läheb hoogsalt ja üldjuhul ka põnevalt. Info dump´imise leheküljed, milles antakse pikk ja põhjalik taust senisest ajaloost, toimuvad alguse poole. Süžee liigub üldiselt üsna haaravalt ja hea kulgemisega, stsenaristikäega kirjutatud tekstil pole ühtki takerdumiskohta, kus raamat jääks kuidagi kogemata öökapile oma järge ootama.

Mis ei tähenda samas, et see oleks seiklusliku hoogsuse ja elurõõmuga kirjutatud. Kuna tegemist on ikkagi inimkonna aeglase lõpuga, on see kirjutatud nii, et lugedes võiks sisemusse jääda üsna õõnes tunne. Tähenduse kadumine on siin stiililiselt hästi väljapeetud ja tekitab lugedes seoseid sellise biitnikuliku luuserkirjandusega, kus peategelased otsivad, mida teha, ei tea ega saagi lõpuni teada. Ei saa ka parafraseerida Galileid ja öelda rõõmsalt: „Aga nad otsivad siiski!” Need otsingud on ikkagi kurvad, head vastust ikkagi ei ole. Kujutan ette, et seepärast see raamat keskmisele Reaktori lugejale ei meeldiks – ta on lihtsalt liiga õnnetu. Ent pöörates ümber ülalmainitud tagakaane-tsitaati: nõustud sa sellega ideeliselt või mitte, sa võtad selle raamatu seisukoha vastu kui vastuvaidlemist mitte salliva emotsionaalse reaalsuse. Kui raamatule mitte pahaks panna, et ta üritab lugejais tekitada sellist emotsiooni, ning pigem hinnata, kas see ka õnnestub, siis võiks see olla päris sümpaatne lugemiselamus.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)