Tiit Tarlapi romaan „Roheliste lippude kaitseala“ – ehtne vanakooli ulmepõnevik. Üksik, maailmas pettunud kangelane. Paranoia. Üksikud, maailmas veel pettumata naised. Suured, meid maailmas pettuma panevad organisatsioonid. Hukkunud ja hukkumisele määratud planeedid. Ning vastukaaluks neile inimesed, kel on lootusi, inimesed kes äratavad teisteski lootusi, inimesed, kes astuvad vastu suurorganisatsioonidele. Ja headuse võit!

Raamatus on idee, on seisukoht, on maailmavaade.

Autoril on nüüd lühikese ajaga ilmunud järjest mitu romaani ja tahes tahtmata kippus kahe kangelase ja kahe romaani vahele, mida sai üsna lühikeste vahedega loetud, tekkima võrdlusmoment. Esiteks muidugi peategelased. Kuna „Tuleriitade öö“ ilmus esimesena, siis pidasin selle peategelast n.ö. isaks. Ja „Roheliste lippude kaitseala“ keskset kuju - pojaks. Kirjutamisdaatumeid vaadates on asi muidugi vastupidi, kuid minu emotsioon oli selline. Vegard, „Reservaadi“ kangelane on „Tuleriitade öö“ kangelase muserdatud vari. Põhjakäinud järeltulija. Detektiivromaanide kangelane – põhjakäinud, elus pettunud, paadunud tipsutaja. Eks tal ole ka, võrreldes „Tuleriitade öö“ peategelasest kauboiga, selleks rohkem põhjust. Maailm tema ümber on liiga suur ja keeruline. Palju keerulisem kui Metsiku Lääne üks väike linn ja selle elanikud. Mees lausa roomab enesehaletsuses, maailmavalus, pettumuses ja püüab seda uputada alkoholimerre. Esivanemate püstolikangelaste veri on tema soontes kuivanud, neis voolab veel ainult bürokraaditint. Kuid kui elu hakkab kostitama Vegardit maksahaakidega ning naised jalaga pehmesse kohta udjades tagant utsitavad, siis ärkab Vegardis viimaks kauboiveri. Temagi on mees. Ja mees teeb, mida mees peab tegema. Üks roheline maailm vajab päästmist. Püstolid paugutamist. Ja mõne lasu mees tõesti teeb.

Kauboi seevastu kakleb ja paugutab „Tuleriitade öös“ kõvasti. Ta on üldse sirgjoonelisem, julgem, osavam, kogenum. Sama muster, kuid veidi väiksemas mastaabis. Kauboi meeldis mulle tegelasena rohkem. Kuid maailm „Reservaadis“ Vegardi ümber oli paeluvam.

Võõram maailm, rohkem põnevust, suurem salapära, rohkem ulmelisust ja tugevam maailmavaateline külg. See viimane ilmselt iseloomustabki romaani kõige enam. „Reservaat“ pole lihtsalt ajaviide, see on sõnum ja see sõnum tuleb „Reservaadis“ paremini välja kui „Tuleriitades“. Kirjanikul on oma lugejaile midagi öelda ning ta ütleb seda valju häälega ja läbi terve teose.

Päris kõrgeimat hinnet ei saa aga romaanile kahjuks anda. Lugu jäi siiski veidi kuivaks ja ehk isegi kiretuks. Liiga pettunud oli peategelane maailmas. Liiga palju joomist ja vingumist. Oleksin talle veidi rohkem kaasa elanud, kui ta ise oleks rohkem hoolinud. Kibestunud ja masenduses mees, kellel läks kõik halvasti ja keda see ei üllatanud. Nagu Iiah „Karupoeg Puhhist“. Vahvad ütlemised ja terane filosoofia, ent üsna hall kuju. Rohkem isikupära poleks sugugi paha teinud. Rohkem lootusi, mis oleks nurjunud. Vähem fatalismi. Tegelaskuju poolest oli poeg isast üle. Kauboi oli etem kui detektiiv. Kauboi oli eesmärgiga inimene, juht ja tegudemees, kes suutis vajalikul hetkel haarata ohjad ja ise muuta oma saatust. Detektiiv seevastu lihtsalt sattus kampa, lohises sündmuste käiguga kaasa ning lasi teistel end juhtida. Väsinud kauboi suutis ise äratada endas sädeme, allakäinud detektiiv aga vajas anonüümsete alkohoolikute toetavat seltskonda.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0026)