Võttes kätte Veiko Belialsi värske jutukogu, torkab esimese asjana silma, et autor on alustanud oma uut ja küpsemat perioodi, tema lugudest vaatab vastu uus hingamine. See eelnev lause on just see, mida autor kindlasti ei tahtnud kuulda, nagu ta jutukogu eessõnas hoiatavalt mainis. Kirjaniku elu on aga juba selline, et kui sa midagi paberile paned ja inimestele lugemiseks annad, siis hakkavad mõned kriitilisemad või irvhambulisemad, nagu näiteks allakirjutanu, sellest jalamaid kinni ja mine siis võitle tuuleveskitega. Selles osas on autor teinud julge sammu, kirjutades kogumiku igale loole saatesõnad. Mulle see meeldis. Ees- ja järelsõnad on mind nii romaanides kui jutukogudes alati veedelnud ning on kaante vahel oleva teose orgaanilised osad. Nad on kui taust, või raam millesse lugu asetada. Kui see on puudu, siis jääb kogu teos justkui kontekstist väljarebituks. Praegusel juhul seda ohtu ei olnud. Otse vastupidi, ohtrad saatesõnad annavad lugejale vajaliku tausta ja kriitikule talle nii amastatud relvad. Või vähemalt peaks andma. Minu nad, tuleb tunnistada, tegid siiski relvituks.
Lugusid on teoses kirjult, ent kõik tekstid mahuvad siiski kas tõsiteadusliku, ebateadusliku, libateadusliku või huumorteadusliku ulme alla, ehk siis kosmos ja kõik need teised sõnad. Selleski suhtes tuleb autorit kiita, ta on suutnud hoida stiili ja mitte segades kokku ulme kolme suurt vaala, ning seigeldes ringi vaid teadusliku fantastika eri soppides, jätab kogumik eriilmelistele lugudele vaatamata üsna ühtlase järelmulje. Seetõttu ongi ehk raske rääkida lähemalt konkreetsetest lugudest, sest 22-s loos joonistub küll välja teatud sarnaseid plokke, kuid hiljem meenutades sulab kõik kokku selliseks helgeks ühtlaseks palliks kuhu on kokku koondunud kogu Eestimaa ulme valgus.
Muidugi on selles kogumikus ka kehvasid lugusid, mis mind üldse ei kõnetanud või panid õlgu kehitama. Kuid vähe, paar üksikut. Selleks, et kiitusega mitte üle pingutada, tuhnisin vigu otsides nagu siga kartulipõllul ja eks mõned asjad ka leidsin, kuid mitte ühtegi neist ei tahakski välja tuua, sest lõppkokkuvõttes jäin rahule. Tuleb Ulmekirjanudse Baasis lihtsalt viis kilgates ära panna. Miski ei jäänud eriti häirima, kui just loo „Kuldse päikse all me elame“ avaosa, mis kujutab endast 6 lk joomingukirjeldust, ilma et see vähimalgi määral loo seisukohalt edasiviiv oleks. Ka tegelaste ja olukorra tutvustusena ei olenud see asjaks, sest kõik tuleb hiljem hoopis paremini esile. Vabalt oleks võinud selle lõigu ära jätta üldse ja alustada kohe teisest.
Aga muidu - lugesin huviga, eriti meeldisid „Kogu maailma valgus“, küberpungilood ja... küberpungi koha pealt ütleksingi, et just need olid eriti head, sest näitavad, et Veiko Belials ei ole jäänuk Eesti ulme algusaegadest, vaid mees suudab ajaga kaasa liikuda, julgeb proovida kätt oma žanri igasugustes imelikes urgastes ning mis seal salata - käsi on tal kindel.
