„Mõne aja pärast veetsid Kylie ja Antonia enamiku ajast aias, kus maavits ja digitaalised on alati kasvanud piparmündi kõrval ja tädide palavalt armastatud kassid – kaasa arvatud kaks närust elukat Sally lapsepõlvest, Harakas ja Kaaren, kes lihtsalt on keeldunud suremast – kraabivad endiselt kompostihunnikust kalapäid ja konte.
Alati tuleb aeg, kui Sally teab, et nad peavad lahkuma. Igal augustikuul saabub öö, mil ta ärkab sügavast unest, ja kui ta läheb akna juurde, näeb ta, et tütred on üksinda väljas kuuvalgel. Kapsaste ja pruudisõlgede vahel on kärnkonnad. Rohelised röövikud mugivad lehti, valmistudes muutuma valgeteks ööliblikateks, kes sööstavad vastu võrguga aknaklaasi ja tagaukse kõrval põlevaid eredaid tulisd. Tara külge on naelutatud seesama hobuse pealuu, nüüdseks valgeks pleekinud ja põrmuks lagunev, aga siiski enam kui küll, et hoida inimesi eemal.“ (A. Hoffman)


Aastal 1998 ilmus eesti keeles, „Varraku ajaviiteraamatu“ sarjas, Alice Hoffmani 1995. aastal USA-s välja antud raamat „Practical Magic“ eestikeelse pealkirjaga „Igapäevane nõiakunst“.
Hoolimata naeruväärsest sarjast, milles ta ilmus (aga tõsi on, et seal ilmus teisigi teoseid, mis minu meelest sinna kuidagi ei sobinud – mitte et ma neid, mis mu meelest sobisid, kunagi lugenud oleksin) või tõsiasjast, et ma soovitasin seda raamatut kunagi aastaid tagasi Krafinnale, kes leidis, et Hollywoodi film teosest oli väga hea, aga raamatus ääretult pettus, on tegu ühe mu lemmikraamatuga läbi aegade.
Mitte nüüd igal aastal, aga kindlasti enam kui pooltel alates aastast 1998 võtan ma augustikuus ta raamatukogust, loen üle ja tunnen, kuidas mööda nahka jooksevad korraga külmavärinad ning higi, maailma värvid ja lõhnad tõmbuvad nii intensiivseteks, nii käegakatsutavateks ja üliküpseteks, et neid võiks suruda meeltesse nagu õunachutneyt purki, ning see raamat, see augustikuine kaunis ja karm nauding on miski, mida ma olen valmis kaitsma iga kirjanduselitaari ees, kes julgeb öelda, et tegu on tühise ajaviitekirjandusega.
See on hea raamat. Läbinägelik, aus ja targalt muigvel, jõuline ja aistinguline. Räägib kolmest põlvkonnast naistest, keda nende ameerika väikelinnakeses peetakse nõidadeks – ning sellest, kuidas on olla inimene, kuidas on olla naine, kuidas on olla laps ja mida tegelikult tähendavad sõnad „elada“, „armuda“,„olla enda vastu aus“.

Aastal 2013 ilmus eesti kirjanikul nimega Reeli Reinaus raamat, millele ta üsna ilmselgelt tolle eelmise raamatu eeskujul pani pealkirjaks „Praktiline nõiakunst“.
Tõtt-öelda oli mul Reinausi kui autori suhtes ühtaegu negatiivne ja positiivne eelhäälestus, sest püüdsin eelmisel aastal läbi lugeda ja „Reaktori“ jaoks arvustada tema teost „Nõidkapteni needus“, ent avastasin, et ei ole selleks lihtsalt suuteline. Ei ole suuteline läbilugemiseks siis, arvustamisest rääkimata.
Anekdoodid „Nõidkapteni“ loogikavigadest täitsid siiski sageli mu vestlusi tuttavate kirjandusest huvituvate inimestega ning tasapisi hakkas piinlik: ise pole ainustki raamatut autorilt läbi saanud, aga mõnitab selja taga mõnuga? Nii ei ole ilus.
Niisiis, kui selgus, et „Reaktor“ vajaks arvustust raamatu „Praktiline nõiakunst“ kohta, võtsin tuld ja rõõmustasin võimaluse üle anda autorile uus võimalus. Vandusin endamisi pühalikult, et kui raamatus midagigi positiivset on, ma leian selle üles, ning kuna Postimehes ilmus ka üpris soosiv arvustus, olid mu lootused küllaltki kõrged.

„Kolm tilka verd – Andrele tuli tahtmatult muie suule. Kas nad annavad nüüd siis tõesti oma hinge korporatsiooni meelevalda? Igaveseks. Kas nad annavad siin praegu kolm tilka verd kuradile? Või kas Ameerikas üldse teatakse midagi sellest uskumusest?
Jah, ta teadis, et nii see oli. Ent kas nad pidid sellest karikast ka lõpuks jooma? Ta ei tundnud neid inimesi. Ta ei teadnud, mis haigusi neil võis olla. See ei saanud võimalik olla!
See ei olnudki. Kui ring sai täis, võttis rituaali läbiviija karikast näpuga verd ja tegi neile kõigile kriipsud põsele ja ninale. Kolm kriipsu, mis sümboliseerisid lojaalsust, julgust ja tarkust.“ (R. Reinaus)


Lugesin raamatut lõõskavas juulis oma vanemate maamajas ja panin sellega kohutavalt kannatama oma perekonna, sest iga natukese aja tagant sööstis õuest päikese käest tuppa maruvihane Triinu, vehkides raamatuga ja karjudes: „Ma ei küsi isegi, kuidas niimoodi kirjutada saab! Ma küsin, kuidas saab niimoodi mõelda?! Kas tõesti on võimalik, et sel inimesel puudub absoluutselt igasugune loogiline mõtlemine?!“

Et oleks selge – mul ei ole mingit probleemi ideega, et selles raamatus on nõiad, nõiakunst ja dimensioonide vahel rähklemine reaalsus. Mul ei ole mitte midagi suurte tunnete vastu tegelaste vahel, vastupidi, ma armastan suuri tundeid, eriti just kui need hõlmavad ka sõprust, mitte ainult romantilist-erootilist laadi armastust.
Need ei ole mõisted, mis minu jaoks seisaksid väljaspool loogikat või usutavust. Vabalt võivad olla. Ongi. Kõik oleneb vaatenurgast.
Hei, kas ma mainisin, et armastan raamatut „Practical magic“?

Seal armastatakse nii, et oksendatakse ihast köögivalamusse ja nutetakse verepisaraid. Linoleum tõmbub mulliliseks ja või sulab külmkapis, sest tunded on nii tulised. Naine kaotab oma abikaasa, ei räägi pärast seda terve aasta sõnagi ning kaotab igaveseks võime näha üht spetsiifilist oranži värvi tooni (aga õnneks see polnudki ta lemmikvärv, huh).
Ja ühte kuuluvad naised seisvad koos silmitsi surma, hulluse ja tigedate mälestuste, purjus ameerika osside ja terve linnatäie põlastusega, ning kuigi nad mõnikord teist ei talu, tunnevad lausa toorest verilihal vihkamist ja valu, ei jäta nad üksteist maha.
Terve linna naised käivad videvikus, kui varjud peidavad näo, tädide juures, kes äraläinud kallimaid tagasi nõiuvad, ihaldatud mehi naise poole pöörduma panevad ning kui keegi tahab teha liiga nende õetütardele, siis...
Nojah, aga ma ei kavatse neile, kes seda raamatut lugenud pole, teost ära rikkuda, on ju? Piisab tõdemusest, et nõiakunst on ka selles raamatus üsna mõjuv meetod probleemidega tegelemiseks.

Eelnevast peaks loodetavasti olema selge, et ma ei sööstnud „Praktilise nõiakunsti“ lugemise vahel karjudes ja needes oma perekonna kallale mitte seepärast, et oleksin suutmatu leppima hingestatud stseenide, meeleheitest hullumajja sattuvate armunute või sõprusega, mida ei lõpeta isegi omavaheline verine võitlus.
Ei, see kõik täiesti okei.
Ka ei teinud ma seda häirituna teose aja- ja ruumihüpetest, sellest, et üsna suvaliselt vaheldusid mina- ja tema-tegelased, džungel, ameerikamaine ja eestimaine argireaalsus – ka see kõik oli täiesti okei.
Et mõningatel inimestel on maagilised võimed ning neid on võimalik endas arendada, et nad muudavad inimsaatusi ja ühtaegu nii kurnavad kui ülendavad hinge, ei pane mind raamatu kohal kaugeltki nutma ja oigama. „Igapäevases nõiakunstis“ on samamoodi. Nii et asi polnud selleski, ka see oli okei.
Proleem oli hoopis selles, et kuigi need tunded ja tegevuspaigad Reinausi raamatus ideeliselt täiesti vastuvõetavad tundusid, olid nad teostatud kohutavalt halvasti.

„Siis leidsin ajalehest kuulutuse, et peetakse šamanistliku elutunnetuse kursusi. Ma ei mõelnud hetkegi. Need toimusid nädalalõppudel ja kestsid peaaegu hommikust õhtuni, kuid ma ei tundnud sekundikski väsimus, kuigi ma polnud enam loengutes istumisega harjunud. Ma olin ergas. Ma kuulasin ja talletasin mällu iga lause, iga viimase kui ühe sõna. Iga lõhna, tunde ja meeleolu. Ma olin kui üks suur käsn, mis imes kõike otse õhust.
See, mida meile lubati, oli rohkem, kui ma eales oleks osanud arvata. Eriti erutas mind mõte võimalusest jõuda sellisele tasemele, et süüvida inimese põhiolemusse, mõista tema isiksuse ehitust ja kujunemise seaduspärasusi. Ja aktiveerida oma kujutlusvõimet, et selle abil oma unelmad ja püüdlused ellu viia.“ (R. Reinaus)


Näiteks esinevad loos kaks Eesti päritolu poissi, kes õpivad ühes ja samas, ühes kõige mainekamas USA ülikoolis. Nad ei tunne üksteist ega tea ka teineteise olemasolust (kaks eestlasest vahetustudengit, üks ja sama üliprestiižne ülikool, ning neil pole üksteisest aimugi? Olgu, see on siiski võimalik – kuigi kaheldav).
Ülikoolis teavad see-eest kõik(!), et seal on üks eriti vinge ja salajane korporatsioon, mille liikmeks ei saa kandideerida, vaid „nemad“ valivad ise endale liikmeid, kellelt ühtlasi eeldatakse täielikku pühendumist ja lojaalsust.
Üks teose meeskangelasi magab niisiis rahulikult, kui tulevad mingid tüübid, annavad talle minuti riietumiseks, seovad silmad kinni ja viivad ta kuskile koopasse. Kui silmad lahti seotakse, näeb noormees punti mustades kapuutsides tüüpe, tõrvikuid jms värki. Ta teab kõlakate järgi, et sellesse ühingusse kuulutakse kuni surmani ja sealne tegevus toimub paaridena. Ning ennäe, uued poisid jagataksegi (uuesti kinniseotud silmadega) paaridesse ning teatatakse, et tollest teisest vennast, kellega kokku satutakse, saab nüüd esimese parim sõber, neil ei ole saladusi, nad kuuluvad kokku, jagavad kõike jne. Nii on, sest nii öeldi.
Siis näeb meie noormees nr 1 seda oma paarilist esimest korda ja „Ta teadis kohe, esimesest silmapilgust peale, et sellest poisist saab ta parim sõber“.
Keegi ei küsi, kas nad üldiselt on sellest värgist huvitatud, ükski noor liikmekandidaat ka ei ütle, et kuulge, minge puu taha, mul on muudki teha, kui siin keset ööd mingit kolli mängida.
Edasi selgub, et see korporatsioon on midagi vabamüürlaste-taolist, poliitika- ja rahaeliiti hõlmav ositi otse kuritegelik, ositi pigem lihtsalt korruptiivne seltsing, kus toimuvad mingid märkide ihhu põletamised, vandumised, verega näole triipude vedamised jms veidrused.
Ma nüüd püüan sõnastada, miks see kõik on tobe, ebausutav ja vale-vale-vale.
Esiteks on mul raske ette kujutada suuremat portsu tõsiseltvõetavaid poliitika- või rahatuusasid, kes ei tunneks end ääretult idiootse ja totrana kuskil koopas, mustad kapuutsid peas, noortele poistele dramaatilist jama ajades, neile märke ihhu põletades ja verega plätserdades. Aga noh, vabamüürlaste kohta räägitakse ka igasugu lugusid. Ütleme, et see ei ole üleni võimatu – ja kui on vaja noortele lollidele muljet avaldada, võibolla polegi halvim võimalik viis.
Siis on mul ka raske uskuda, et on midagi sellist, mida tahavad kõik. Eriti kui sellest millestki pole rohkem teada, kui mõned kõlakad, mh. teemal, kuidas see peab kestma surmani ja lahkujatele on jõledad karistused. Aga jälle. Ebameeldiv on lugeda, aga suudan kuidagi leppida.

Aga üks noor mees näeb teist ja teab kohe, esimesest silmapilgust, et sellest saab tema parim sõber? Nagu mida?!
Ei, see on miski, mis kuulub juba rangelt ulmevaldkonda, ja paraku mitte heas mõttes. Ulme võiks siiski ilmneda meile praeguses reaalsuses+ajas võimatutes tegevustes või kokku kirjutatud maailmates, mitte tegelaste usutavuses ja käitumisloogikas.

Edasi juhtub see, et meie noorukitele antakse erinevaid, natuke vähem ja natuke rohkem kriminaalseid ülesandeid, mille nad täidavad ilma igasuguste oskusteta, lihtsalt hea õnne ja keskpärase blufi abil, ja saavad väga korralikult tasustatud, kuna Organisatsioon on nii rikas ja mõjuvõimas, et hirmus. Kahesaja-aastased veinid jms. Ise on poisid samas veendunud, et nende edu tuleneb sellest, et nad on erilised – valiti nad ju lõpuks erilisse organisatsiooni? Vot, järelikult ongi erilised ja seepärast edukad. Raudne loogika, kas pole?
Kõik see nende erilisus kulmineerub sellega, et suured bossud (mh. kohalik linnapea) kutsuvad nad kohale, on üleni sabinas, pakuvad neile kohvi, võdisevad, tudisevad, hädisevad, närvitsevad ja viimaks paluvad neil, kahel täiesti suvalisel poisil, kelle ainus reaalne lojaalsusavaldus seni on olnud verega mätserdamine, endale märgi õlalepõletada laskmine ja dramaatiline vandumine tõrvikute valgel, sooritada poliitilise mõrva.

„Nagu hetkeks kõheldes tõusis linnapea viimaks püsti.
„Mulle öeldi, et te olete parimad ja usaldusväärsed. Te ju mõistate, see on peamine.“ Ta vaatas ikka veel nagu kahtlustava pilguga poisse, kuid hakkas siis rääkima, järk-järgult enesekindlamaks muutudes.“ (R. Reinaus)


Ja see on hetk, kus kogu mu perekond saab taas kuulda, kui õudne on, et inimene niimoodi mõelda saab. Kuidas, kuidas, kuidas on võimalik, et üldse saab niimoodi mõelda?!
Kuidas on võimalik isegi kujutleda, et keegi, kes on nii loll, lapsik, aju- ja loogikavaba, et võtab kaks suhteliselt võõrast tattnokka, kes pole üldse mingeid vägivaldseid töid enne ei teinud ega näinud, ja annab neile siis isiklikult, oma nägu näidates ja nime nimetades, ülesande sooritada poliitmõrva – kuidas keegi selline saab linnapeaks?
Ime on, kui ta üldse midagi tehtud saab, enne kui 15-aastaselt noortevanglasse kukub, sest tal puudub ju igasugune mõistus, arusaam turvalisusest, planeerimissoskus ja tundub, et ka vähegi kõlbulikud nõuandjad!
Lisaks need kõvad mehed, kes parasjagu mõrva tellivad, pabistavad seejuures. Sabistavad ja värisevad otse nende väikeste nagade silme ees, kellele nad varem mustade kapuutside jms. jamaga muljet püüdsid avaldada ja kellelt nad nagu tahaks, et nad usuks, et nende organisatsioon on väga tõsine, väga karm ja väga jõuline ettevõtmine, mida ei tasu reeta, kui elada tahad.
Oo jumalad! Kuidas niimoodi saab?!

Üsna samasuguse võimsa loogilisuse tähe all kulgevad ka kõik teised liinid ja üldine tegelasloogika.

Enda jaoks esmakordselt üleloomulikkuse avastanud peategelanna viib esmakordselt koju astroloogiaõpiku ja ei suuda magamagi minna kindlas veendumuses, et kui ta nüüd oma sünnikaardi kokku saab pandud, selgub talle kohe ning täielikult tõde tema saatuse kohta. (Muuseas, netis on lademes lehekülgi, mis teevad sünnikaardi automaatselt, ilma ise õpiku tudeerimist nõudmata. Sedasorti tõde on kõigile kenasti kättesaadav, sellepärast und kaotamatagi).
Samasugune vaimustunud õhin tabab teda šamanistlike kursustega seoses, kärbseseeni proovides, taimeteesid kokku segades, päikesetõusu ajal jooksmas käies, tervendajat külastades, Gunnar Aarmat lugedes jne. Küll on elus ikka palju õigeid nõiavõimete juurde viivaid teid ja kui vähe on vaja neile pühenduda, et kohale jõuda!

Mees, kes armastab naist, aga teab, et tollega vähemalt jooksval eluperioodil ei tule midagi välja, keeldub naisele midagi selgitamast-põhjendamast ja passib traagiliselt kuskil Lõuna-Ameerika džunglis, ilmudes kohati unes ja tehes krüptilisi märkusi, mille mõte on „Kord saab kõik selgeks“ ja „Ma ei kavatsegi sulle seni midagi mõistlikku öelda“. Hiljem selgub, et ega ta ise ka millestki aru ei saanud eriti, kuigi ta on suur nõid ja vaimutasandi spetsialist.

Hästi palju ongi raamatus sellist igasugustest seletustest keeldumist ja hingestatud „Kui sa oled valmis, mõistad kõike“-suhtumist. Võimalik, et see on Castaneda pärand. Ma mäletan, et Fowles oma „Maagis“ ka armastas seda. Võib-olla on kuskil paljude inimeste loomuses peidus soov õpetaja järgi, kes kõike mõistaks, aga midagi ei seletaks? Mingi iha selle järgi, et Jumalik Plaan oleks olemas ja ühtlasi ka mõnedele inimestele nähtav, nii et nood võiks teistele otsa vahtida ja teatada asju stiilis kui sa oled valmis, mõistad kõike.
(Mis on tegelikult ju alatu demagoogia – muidugi hakkab inimene teatud elukogemuse kogunedes maailmast paremini aru saama. Aga selleks ta ju õpetaja juurde lähebki, et saada teadmine kätte veidi rutem ja otsemat teed kui ise nuputades? Pffff.)

Tegelased, kes kirjelduse järgi on erakordsed, omavad erakordseid võimeid ja suudavad erakordseid üleloomulikke asju, käituvad läbi kogu raamatu rumalalt. Lihtsalt rumalalt. Muud sõna selle kohta ei ole.

Erik uskus pimesi, mida Andre ütles, sest viimane õppis majanduspsühholoogiat. (R.Reinaus)

Üldse jääbki nende käitumist, selle otse vapustavat loogikavaesust, pidevalt heale õnnele ja „sisetundele“ lootmist ja igasuguse mõistlikkuse puudumist jälgides mulje, et nõiavõimed on teatud evolutsiooniline kark. Selline üleloomulik idiootidele mõeldud abimees, mille abil neil napilt õnnestub siiski ellu jääda ja paljuneda, sest tavainimestele kättesaadav põhjuse-tagajärje seoste mõistmise ja normaalse omavahelise suhtlemise (noh, sellise, kus kasutatakse nt mõistlikke, oma mõtteid ja tundeid peegeldavaid sõnu, mitte edevaid repliike ja seltskondlikku loba) tee pole neile kahjuks kättesaadav.

Mõlemad sama pealkirjaga nõiakunsti-raamatud püüavad rääkida ustavusest, armastusest, kirest, kaotusest ning intuitsioonist ja võimatuks peetu võimalikkusest, nii et ma ei imestagi, et neil on põhimõtteliselt üks ja sama pealkiri, et hilisema raamatu autor tahtis teha väikese kummarduse eelnevale.
Aga Reeli Reinaus roomab õnnetuseks „Practical Magic'u“ seatud lati alt nii madalalt läbi, et isegi matt lati all ei saanud ületatud. Tegelased, kes võinuksid tema absurdsete loogikavigadega loo vast kuidagi siiski ära kanda, on paraku nii lollid (kuigi ei saa salata, et Erikule, kes oli sama loll kui teised, ma siiski elasin omajagu kaasa küll), et nendega on pea võimatu samastuda. Erinevalt Alice Hoffmani tegelastest, kes on üleni kolmedimensioonilised ja ehedad, korraga usutavad ja kaasahaaravalt intensiivsed.

„Ta nägi jälle unes luiki; ta jälgis, kuidas nad lendu tõusevad. Üksteist aastat on ta teinud kõiki õigeid asju, ta on olnud kohusetundlik ja usaldusväärne, mõistlik ja lahke, aga see ei tähenda, et ta ei tunne ära õnnetuse väävlisarnast lõhna. See on praegugi väljas, tema ukse ees, ehe ja lahjendamata õnnetus. See kutsub teda nagu vastu uksevõrku põrkuv ööliblikas, ja ta lihtsalt ei saa seda ignoreerida.“ (A. Hoffman)

Praegu on mul Reinausi raamat süles, ma loen siit-sealt lõike üle ja vangutan endamisi pead.
Aga tõsi on ka see, et säärasel moel, lehitsedes, tundub raamat parem, kui korralikult järjest lugedes.
Mõtlen, kas see on nende päris mitme päris positiivse arvustuse, mis ajakirjanduses ilmunud on, saladus?
Sest mul on valus uskuda, et kõik need arvustajad on kas Reelile teene võlgu, kinnimakstud või siis täiesti võimetud eraldama head kirjandust piinlikust jurast.
Äkki nad lihtsalt lappasid raamatu läbi ja siis lootsid parimat? Kuidas muidu on võimalik, et keegi pole näinud (või vaevunud välja ütlema), kui absurdne ja kohmakas see teos on?!
Ma olen siin arvustuses kahest erinevast raamatust lõike tsiteerinud, üks neist Reeli Reinausi kirjutatud. Teie enda otsustada jääb, kas „vähemalt kirjutada Reinaus igatahes oskab“ on pädev hinnang.

Aga aitab kirumisest.

Kuna ma lubasin näha ka positiivset, siis head oli raamatus siiski ka.

* Kõige parem koht kogu teoses, see, kus tekkis korraga tunne, et see on päris, see on aus, see on hästi kirjutatud, on paar lehekülge, mille jooksul peategelane (see naissoost) vaatleb rongis inimesi ja mõtiskleb, kes nad võiksid olla, millest mõelda, mis on nende taga ja ootab ees.
Kui ma sellele kohale mõtlen, kahtlustan, et kuigi Reeli Reinaus on väga produktiivne autor ja tema teosed kalduvad olema väga metsiku süžeega ja eksootiliste toimumiskohtadega, ei ole tal eriti fantaasiat.
Sest hästi on kirjutatud ainult need asjad, mis võiksid olla otse tema (või igaühe) elust maha kirjutatud. Kes siis ei oleks rongis istunud ja püüdnud teistele sõitjatele lugusid taha mõelda?
See koht on hea. (Kahjuks rikub mõju ära see, et nooruke nõid avastab peagi, et suudab nende inimeste sisse tegelikult ka näha ja teabki, kes nad on ja mida mõtlevad.)

* Teine pool raamatut on üldiselt parem kui esimene. Põnevam, erksam, ka häirivaid ebaloogilisusi oli vähem.
Kui ma loetule tagasi vaatan, tundub, et raamatu esimene pool ongi kirjutatud ainult selleks, et pärast saaks teise kirjutada – lõpupoole on mõned üsna mõjusad stseenid, mille ülesehitamisele siis nähtavasti kuluski ülinapakas esimene pool.
Hea on, et autor kirjutas seda, mida ta tõesti tahtis kirjutada – suurejoonelisi haavatud hingede eneseohverdus-stseene, süümepiinu, reetmisi ning reetmisest tagasi pöördumisi ja leppimisi. Kahju aga, et ta absoluutselt ei hoolinud sellest, kas tema ülesehitustöö nende stseenide jaoks veidikenegi usutav on.
Kirjutada sellist lugu, mida ise tahaks lugeda, on kahtlemata väga hea tee. Aga pärast seda võiks enesekriitika siiski sisse lülitada ja ausalt üle vaadata, mis välja tuli.
Salaorganisatsiooni ning selle isakesed võinuks vähem idiootsed teha, nõiatari võimed võiksid ehk pärineda siiski kuskilt mujalt kui astroloogiaõpikust ja nädalalõpu-šamaanikursusest, ökosõprade taimeteedest ja kärbseseenega eksperimenteerimisest.
Rääkimata sellest, et kogu väljaspool Eestit toimuv tegevustik (ok, romantiline jalutuskäik Doonau ääres ehk v.a.) leiab aset nii ebausutavates keskkondades, et autori ilmne teadmatus nende asjade suhtes teeb lugedes lausa haiget. Meil on olemas google ja vikipeedia, dokfilmid ja reisikirjad – andmete kogumine paikade ja rahvaste kohta, mida ise ei tunta, ei ole võimatu.

* Reinausi „Praktilise nõiakunsti“ lõpupoole on ka paar lehekülge, mis lubavad oletada, et tegelikult on kogu raamatu tegevustik seletatav vaimuhaige peategelase nägemustena ja mingit nõiavärki ei olegi tegelikult olemas.
Mul on tugev sisemine tunne, et see stseen on raamatus prestiiži pärast – noh, palju peenem on ikkagi, kui lool on Mitu Tasandit ja saab Mitmeti Tõlgendada. Minu jaoks too võimalus midagi juurde ei andnud (kõik on kokku unenägu on käik, mida ma raamatutes siiralt ei salli), aga võimalik, et kellelegi andis.
Neid lehekülgi ma ka otse hukka ei mõista.

Aga kokku... kokku ei soovitaks ma raamatut „Praktiline nõiakunst“ ikkagi mitte kellelegi ja mind ajab segadusse, et see jama üldse ilmus, paberil ja puha.
Mõtlesin tükk aega, et miks, ja arvan, et mõtlesin välja.
Arvestades Eestis levinud erinevaid uhhuu-uske ja üleüldist „Hallo, kosmos“-teemade populaarsust, on see raamat kirjastatud lootuses, et kõikvõimalikud astroloogiauskujad, castanedajüngrid, šamaanihakatised, nõid Nastja imetlejad jms seltskond ostavad seda kui vinget õnneliku lõpuga realistlikku romaani.
Ja vat selle mõtte juures hakkas mul tõsiselt õudne. Veel õudsem, kui mõeldes teosele osaks saanud positiivsele ajakajale. Veel õudsem, kui esmase šoki ajal „Kuidas on võimalik nii ebaloogiliselt mõelda ja kirjutada?!“

Kas me sellist eesti rahvast siis tahtsimegi!?

Aga noh... ma võtan taas pihku oma vana kollakalehelise sõbra; maailma, mille õrn ja humoorikas Alice Hoffmann mulle umbes viisteist aastat tagasi lõi.
Vaatan avatud aknast välja lõigatud rohu ja vihma järgi lõhnavasse sooja augustiöhe.
Ning tean, et kõik ei ole kadunud.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0037)