Harry Dresdeni lood, teine raamat

Võlur Harry Dresden, Chicagos tegutsev eradetektiiv ja politsei konsultant, on silmitsi hirmsate mõrvadega, mille toimepanijaks võiks olla libahunt. Tema sõber tarkusevaim Bob räägib talle libahuntide erinevatest liikidest, kellest kõige hullem on loup-garou. Sedasorti libahunt tekib siis, kui pahatahtlik võlur õnnetu inimese ära neab, nii et too muutub täiskuu aegu mõrvalike kalduvustega elajaks, keda enamasti ei pea kinni ei seinad ega kuulid. Too õnnetu inimene on Harley MacFinn, kelle politsei on mõrvas kahtlustatuna kongi kinni pannud, teadmata, et öö tulekul on terve jaoskond eesotsas Harry sõbra Murphyga hirmsas hädaohus. Kahjuks on Murphy ka Harry Dresdeni enda pahameelehoos tagaotsitavaks kuulutanud, nii et Harry on sunnitud politseijaoskonda minekuks võlujooki jooma, mis peaks inimesed tema suhtes ükskõikseks muutma, kui tal veab. Jaoskonnas aga selgub, et ta on veidi hiljaks jäänud.

___________________________________________

„Aita mul see uks kinni panna või me oleme mõlemad surnud,“ urisesin ma, surudes viimase kui jõuraasuga, mida suutsin esile manada. Teisel pool ust kogus loup-garou oma massi kokku ja viskus uuesti vastu ust just siis, kui valvur mulle appi tormas.

Uks plahvatas sissepoole, heites mu tagasi kui nuku, mööda valvurist, kes koperdas uuesti läbi ukse, mis viis leti taha, kus ta istunud oli, ja langes põrandale. Mu ülaselg tabas riivistatud ust, mis viis välja koridori, kutsudes kohe esile põletava valusähvaku mu haavatud õlas.

Kostis lõrin ja olend, kes oli olnud Harley MacFinn, tuli läbi ukseava. Loup-garou oli hunt, samamoodi nagu velotsiraptor on lind – sama põhikonstruktsioon, ülimalt erinev tulemus. Kühmus õlgadeni mõõdetult pidi ta olema viie või viie ja poole jala pikkune. Ta oli laiem kui hunt, nagu oleks hunt viie- või kuuesaja naela lisalihastega maadligi vajutatud. Ta kasukas oli pulstunud, süsimust ja matt, välja arvatud seal, kus värske veri selle läikima pani. Kõrvad olid sagris, kikkis, ettepoole keeratud. Tal oli koon, mis oli liiga lai, et kuuluda mis tahes loomulikule olendile, lõuatäis hambaid ja MacFinni leegitsevad silmad, joonistatuna ühevärviliselt halltoonides. Kõik see oli täis vereplekke, mis sulandumisjoogi mõju all paistsid mustana. Ta jäsemed olid ebaproportsionaalsed, ehkki ma ei osanud öelda, kas need näevad välja liiga pikad või liiga lühikesed – lihtsalt valed. Kõik ta juures oli vale, kisendas õelusest ja vihkamisest ja vihast, ja üle tema oli üleloomulik vägi, mis pani mu hambad valutama ja juuksed püsti tõusma.

Loup-garou tuli läbi ukse, laskis oma pilgul minust üle käia ning keeras siis kuratliku graatsiaga vasakule ja viskus valvurile kallale.

Mehel vedas. Ta vaatas üles ja nägi elukat parajasti siis, kui hakkas jalule saama, ja reageeris vaatepildile sellest kihvadega jubedusest krampliku raplemisega. See reaktsioon viskas ta mõne tolli jagu loup-garou tee pealt kõrvale. Ta sibas tagasi leti varju ja minu vaateväljast ära.

Loup-garou pöördus, et valvurile leti taha järele minna, aeglasemalt, sest ta pidi seina ja leti vahelt läbi trügima, pannes leti väljapoole kõverduma. Valvur ajas end jalule, relv käes, võttis kiiduväärse laskeasendi ning tühjendas püstolisalve ehk kolme sekundiga loup-garou kolba pihta, täites väikese ooteruumi piksemürinaga ja summutades vangide karjed tagumise koridori kongides.

Koletis tuli edasi. Kuulid ei häirinud teda rohkem kui laupa rammiv kärbes profimaadlejat. Ta tõusis püsti ja valvur kisendas: „Ei, ei, ei, eieieieieieieiei!“ Ja siis kargas ta mehele kallale, küünised ja kihvad sähvimas. Valvur üritas ümber pöörata, joosta paigas, kus polnud enam kuhugi joosta, ning olevus pööras pead ja vajutas lõuad mehe nimmekohta, vallandades verepritsmete joa. Valvur karjus ja haaras meeletuna puldi järele, aga loup-garou raputas ägedalt pead vasakult paremale, kiskus mehe puldi küljest ja heitis ta leti taha põrandale.

Ma ei näinud, kuidas valvur suri. Aga ma nägin, kuidas üle loup-garou pahklike kumaras õlgade lendas verd, mustriks seintele ja lakke. Tundsin vaikset tänutunnet, kui kõveraks kooldunud pleksiklaasist seinad helepunasest läbipaistmatuks muutusid.

Millalgi üsna selle hetke paiku, kui mu õlga kõrvetas halvav piin ja hirmunud vangid kisendasid ja hüüdsid, et jumal või Allah neid päästma tuleks, märkasin, et lärmi oli lisandunud uus müra. Puldi juures rüseledes oli valvur alarmi sisse lülitanud ja see tuututas innukalt. Varsti tulevad võmmid jooksuga kohale ja Murphy on üks esimestest.

Loup-garou väntsutas ikka veel vangivahi keha ja mehe enese pärast lootsin, et ta pole enam elus. Mu parim võimalus oleks olnud lipsata kongiplokki, sulgeda enda järel turvauks ja loota, et elukas läheb mujale maja peale. Kongiplokis oleks mul aega panna püsti tõrjesein, miski, mis hoiab koletist läbi ukse või seinte tulemast, et mind ja seal sees olevaid vange kätte saada. Võiksin end seal kindlustada, hommiku ära oodata ja öö üle elada, peaaegu kindlasti. Nii oli tark teha. Nii tehes jääks ellu.

Selle asemel pöörasin end oma saua poole väikese ruumi teises seinas ja sirutasin käe välja. „Vento servitas,“ sisistasin ma, surudes välja kitsalt koondatud tahet ja äkiline õhuvool viskas samaaegselt saua minu juurde ning lõi kinni kongide juurde viiva ukse, andes lõksus olevatele vangidele selle vähese kaitse, mida too pakkus. Püüdsin saua väljasirutatud kätte ja pöördusin trellitatud värava poole, mis hoidis mind koos loup-garou'ga ooteruumi suletuna.

Torkasin saua trellide vahele ja surusin sellele, nagu tahaksin trellid laiali kangutada. Oleks tegu olnud ainult lihaste ja puiduga, võinuksin vana saarepuu pooleks murda. Aga võluri sau on tööriist, mis aitab tal kasutada jõudusid, neid käsitseda ja oma tahte järgi liikuma panna. Seega surusin ühtaegu nii oma tahte ja sauale keskendumisega kui ka kehaga ning püüdsin mitmekordistada jõu, mida terasvarbadele rakendasin.

Forzare,“ sisistasin ma. „Forzare.“ Metall hakkas pingulduma ja koolduma.

Minu selja taga hakkas loup-garou ringi rähklema. Kuulsin pleksiklaasi purunemist ja viskasin pilgu üle õla. Võlujoogi pakutud kasin kaitse varises kokku, mu vaatevälja tulvasid värvid. Looma koonu must soojenes seal sarlakpunasega määritud tumepruuniks, peal märjad helepunased plekid. Ta kihvad olid elevandiluuvalged ja karmiinpunased. Ta silmad muutusid erkroheliseks. Ta raevunud pilk lõikas sulandumisjoogist läbi ja keskendus minule sellise jõuga, mis pani iga vaistu mu kehas karjuma, et surm on kohal, et see kavatseb mulle kõrri karata ja mul sisikonna välja kiskuda.

Forzare!“ hüüdsin ma, surudes saua iga jõuraasuga, mis mul oli. Trellid paindusid keskelt, moodustades lahknedes ava, võib-olla ühe jala laiuse ja kaks korda nii pika. Lett lendas tükkideks väljapoole, kui loup-garou läbi selle tuli, külvates mind üle prahi ja tillukeste valusate lõikehaavadega.

Sukeldusin läbi avause, õlast hoolimata, teadlik üksnes üha lähemale jõudvast elajast. Mu keha sai sellega hakkama graatsilisemalt, kui oleksin vähem paanilises olukorras suutnud, peaaegu nagu oleks ründava eluka ees liikuv õhk aidanud mind läbi tõsta. Ja siis haaras miski mu vasakust jalast ja ma lihtsalt ei tundnud seda enam üldse.

Ma ei saanud hakkama, kukkusin põrandale ja lõin lõua ära küllalt kõvasti, et keelt veristada. Vaatasin üle õla ja nägin loup-garou'd, üks minu saabastest lõugade vahel, lai pea läbi trellide vahele tekkinud ava ja sinna kinni jäänud. Loom raputas keha edasi ja tagasi, aga käpad olid helepunase verega koos ning jalad libisesid plaatidega kaetud põrandal vasakule ja paremale. Uskumatult tugev või mitte, ta ei suutnud leida tuge, mida vajas, et trellid paberina tükkideks rebida.

Kuulsin end paanikas võideldes ja vääneldes tegemas meeleheitlikke loomahääli. Alarm ulgus nüüd kõikjal minu ümber ja ma võisin kuulda hüüdeid ning jooksusamme. Trellide ümbert langes tolmu ja võisin näha, et loup-garou kisub neid aeglaselt põranda ja lae kinnituskohtadest välja, kehvale toetuspunktile vaatamata.

Väänasin oma jalga vasakule ja paremale, läbi pea sähvimas kohutavad pildid sellest, kuidas sellest pahkluu kohalt lihtsalt ilma jään, ja siis lendasin äkitselt mitu jalga mööda põrandat edasi. Vaatasin korraks jala poole ja nägin vereplekilist sokki, enne kui jalule rabelesin ja hakkasin saua poole jooksma.

Minu selja taga ulgus loup-garou nördinult ja hakkas siia-sinna visklema. Küllap ta oli piisavalt verd käppadelt maha nühkinud, sest siis rebis ta end trellidest kahe sekundiga läbi ja sööstis minu poole.

Võtsin saua üles ja keerasin näoga eluka poole, toetades jalad kindlalt maha ja hoides saarepuud enda ees. „Tornarius!“ müristasin ma saua üles lükates ning elukas viskus jõust ja massist tõugatuna mulle kallale.

Minu eesmärk oli peegeldada loup-garou jõud ja hoog ta enda vastu tagasi, jõud võrdub mass korda kiirendus ja nii edasi, aga ma olin alahinnanud seda, kui suur selle olevuse jõud just oli. See oli üle mu piiri ja vahe jagasime pooleks. Elukas paiskus õhus vastu tahket jõuseina, mis hävitas ta hoo ja heitis ta põrandale.

Minule mõjus ligikaudu võrdväärne jõud – aga minu mass oli tõenäoliselt viiendik loup-garou omast. Mind heideti läbi õhu nagu tükikest plaksumaisi tuulehoo käes, terve tee kuni sinnani välja, kus koridor eriuuringute osakonna poole pööras. Õnneks käisin enne seina vastu põrandat, põrkasin õhku, veeresin ja matsatasin viimaks vastu seina, tänulikuna, et viimaks paigale jäin, ja üle kere valutades. Saua olin kukerpallitades kaotanud. Põrandaplaadid olid vastu põske jahedad.

Jälgisin, kuidas loup-garou toibub, põleva pilgu mulle suunab ja mööda koridori lähemale vuhiseb. Mul oli nii valus, et suutsin hinnata looma puhast ilu, seda metsikut ebamaist graatsiat ja kiirust, millega ta liikus. See oli täiuslik jahipidaja, täiuslik tapja, kiire ja tugev, järeleandmatu ja surmatoov. Polnud ime, et kaotasin nii hunnitult ohtlikule olevusele. Ma ei tahtnud surra, aga vähemalt polnud ma lüüa saanud mõnelt kärnaselt trollilt või vinguvalt, ängi täis vampiirilt. Ja mul polnud ka plaanis pilku temalt ära pöörata.

Tegin hingetõmbe, mis pidi jääma mu viimaseks, silmad pärani ja pilk lähemale sööstval loup-garou'l.

Niisiis võisin selgelt näha, kuidas Murphy vaatab minu peale alla kristallsiniste silmadega, mis nägid otse läbi võlujoogi allesjäänud mõju. Ta heitis mulle valju pilgu ja seadis end laskeasendis minu ja pealetormava koletise vahele, tõstes relva asjatuks kaitseks.

„Murphy!“ kisendasin ma.

Ja siis oli olevus meil kallal.

Jim Butcher ©2001
Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski
Kirjastus Fantaasia
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0031)