Määrisin just šampooni pähe, kui välgusähvatused väljas muutusid hullemaks, kõuemürin valjemaks, vihm tugevamaks. Tormi haripunkt tabas vana maja, ja tabas seda kõvasti. Vägevad elektrilaengud olid peaaegu silmaga nähtavad. Üsna võimatu oli kuulda midagi muud peale kõue. Siiski tabasin silmanurgast liikumisvälgatuse, ühe varju, mis libises üle vannitoa poolenisti maa alla jääva akna. Keegi liikus mu korterisse laskuva trepi poole.
Kas mainisin juba, et mul pole naiste juures mäesuurust edu? Sellised juhtumid on põhjuseks, mispärast. Sattusin kõvasti paanikasse. Hüppasin duši alt välja, pea üleni vahune, keerasin käterätiku ümber piha ja suundusin tuppa.
Kiirustasin magamistoast ümber nurga esikusse ja nägin Susani kätt uksenupu poole sirutamas. Välk sähvatas jälle ja kõu ei lasknud mul kuulda uksenupu klõpsatust. Siiski kuulsin midagi muud, lõrisevat, turtsuvat heli, ja nägin kass Misterit nüüd jalul, selg kaarena küürus ja kõik karvad püsti, üldse mitte uniste silmade pilk kindlalt uksele suunatud.
Kui Susan ukse lahti paiskas, kärgatas kõu. Nägin tema nägu profiilis. Üks käsi oli puusas ning kenal suul mängles väike ohtlik lõbustatud naeratus.
Kui uks avanes, tajusin ma energiapilve, mis saadab vaimolendit, kui too surelikku maailma tuleb, ja mis siiani oli varjatud tormi taustamüraga. Ukselävel seisis üks üsna jässakas kogu, vähem kui viis jalga pikk, seljas tavaline pruun vihmamantel, ja teda valgustas pea kohal sinine välk. Selles kujus oli midagi valesti – midagi, mis lihtsalt ei olnud osake vanast heast Emakesest Maast. Tema „pea“ pöördus mulle otsa vaatama ja äkki süttisid selles kaksikleegid, sama sinised kui ülal tantsiv välguvalgus, ning lahvatasid eredaks, valgustades ebainimlikke nahkjaid jooni näos, mis kõige rohkem meenutas suurt tüükalist kärnkonna.
Susanil avanes deemoni silmadele ja näole kahe jala kauguselt hea vaade ja ta pistis kriiskama.
„Susan!“ röögatasin, juba sohva poole liikudes. „Mine eest ära!“ Viskusin sohva taha pikali, maandudes kõvale põrandale mürtsuga, mis põrutas mu ribisid.
Deemoni lõuad avanesid vaikse sisinaga ja kõri tõmbus imelikult kokku, kui ma sohva taha kadusin. Kostis suhisev heli ja südamesuurune osa sohvast lihtsalt lahustus udupilveks ja halvaks haisuks. Vedelikutilgad pladisesid minu lähedal põrandale ja seal, kus nad millegi vastu puutusid, tekkisid kahe sekundiga tillukesed augukesed. Veeretasin ennast sohvast ja deemoni happest eemale.
„Susan!“ karjusin. „Jookse köögi poole! Ära jää tema ja minu vahele!“
„Mis see on?“ kiljus ta mulle vastuseks.
„Üks paha tegelane.“ Tõstsin pead ja piilusin läbi suitseva augu sohvas, valmis hetkega jälle varju pugema. Deemon, jässakas ja inimesest kogukam, seisis ukseavas, mõlemad pikasõrmelised, tömbiotsaliste näppudega käed korteri sisemuse poole tõstetud. See peatus, nagu toetuks vastu kerget vaheseina.
„Miks ta sisse ei tule?“ küsis Susan kaugeimast nurgast ukse juurest. Tema selg oli vastu seina surutud, silmad pärani ja hirmunud. Jumal hoidku, mõtlesin, ära mul siin ainult minesta, Susan.
„Kodukorra eeskirjad,“ vastasin. „See ei ole surelik olend. Ta peab energiat koguma, et maja ümbritsevast barjäärist läbi murda.“
„Kas ta pääseb sisse?“ küsis Susan. Tema hääl habises. Ta esitas küsimusi, kogus infot ja andmeid, langedes tagasi ajakirjaniku elukutselisse käitumisse – sellepärast, et tema mõistuspärased ajuühendused olid lühisesse läinud, ma kahtlustasin. Nii juhtub inimestega, kes saavad deemonile esimest korda korralikult otsa vaadata.
Ruttasin tema juurde ja haarasin tal käsivarrest, tirides teda laborisse viiva luugi poole. „Mine sinna alla!“ karjusin, rebisin luugi lahti ja paljastasin kokkupandava redeli.
„Seal on pime!“ protestis Susan. „Oh issand!“ Ta pilgutas silmi, vaadates mu vöökohast allapoole. „Harry? Miks sa paljas oled?“
Vaatasin allapoole. Ja punastasin. Küllap oli käterätt maha kukkunud, kui ma ringi karglesin. Alla vaatamisel hakkasid ikka veel mu juustes pesitsevad šampoonikämbud silmadesse voolama, nii et tekkis torkiv ja kõrvetav tunne. Kas see õhtu saab veel hullemaks minna?
Ukse poolt kostis käristav heli ja kärnkonn-deemon astus koperdades sammu edasi. Nüüd oli ta mu kodus. Tema taga taevas tantsis ikka veel välk ja lisaks mulle lähenevatele suurtele ümmargustele jubedatele silmadele võisin näha üksnes inetuid küürakaid piirjooni. Tema kõri tegi kergeid lainelisi liigutusi.
„Raisk!“ ütlesin. Kriisiaegadel olen ma üpris sõnaosav. Lükkasin Susanit redeli suunas ja pöördusin ise deemonile vastu, pöidlaotsad koos, sõrmed harali, peopesad olendi poole.
Deemoni suu avanes jälle ja tekitas libedat sülgavat heli.
Vento Riflittum!“ karjatasin, vormides oma hirmu ja mure käegakatsutavasse vormi, paisates selle oma kloppivast südamest õlgade ja käsivarte kaudu vaenlase suunas. Deemonihappe kera kihutas mu näo poole.
Mu õudus ja adrenaliin väljusid sõrmeotstest tuule kujul, kogudes piisavalt kiirust, et inimese peast juukseid kiskuda. See tabas happekera ja lennutas selle deemonile tagasi peente piiskadena, mis olevuse silmapilkselt peatasid ja isegi mõne jala võrra taanduma sundisid, küüniselised jalad mu siledal põrandal libisemas ja vaipadesse takerdumas.
Hape särtsus ja pritsis väikesi siniseid elektrisädemeid tema nahal, kuid see ei paistnud deemonile mingit häda tegevat. Kuid lahustas siiski silmapilguga tema vihmamantli ning rüüstas tohutult mu vaipu ja mööblit.
Deemon raputas pead, nagu üritades mõtteid koguda. Pöördusin kaugeima nurga poole ukse lähedal, sirutasin käe ja pasundasin: „Vento servitas!“ Mu heledast siledast puidust võlurisau helendas pimeduses, kui minu poole lendas, aetuna sama tuule õrnemast, peenemast puhangust. Püüdsin saua kätte ja suunasin deemoni poole, manades esile sügaval saua puidus peituvad pikad katkematud jõujooned. Sirutasin saua olendi poole, horisontaalselt nagu ust sulgevat latti, ja karjusin: „Välja! Välja! Välja! Sa pole siin teretulnud!“ Võib-olla oleks see mõnes muus olukorras natuke dramaatiline paistnud – aga kui deemon on parajasti sinu elutoas, ei tundu miski liiga ekstreemsena.
Kärnkonn-deemon tõmbas selja küüru, ajas lahmakad jalad laiali ja uratas, kui nähtamatu jõu laine mu sauast väljus ja luua kombel üle põranda pühkis. Tundsin, kuidas deemon mulle vastu pressis, pannes vastu saua väele, nagu oleksin surunud selle puidu vastu püstist terasvarba, ja üritades saua pooleks murda.
Pingutasime vaikides mitu sekundit, kuni mõistsin, et see olevus on minu jaoks lihtsalt liiga tugev. Ma ei suutnud teda nii kergesti eemale tõrjuda nagu väiksemat kuradikest või tüütut poltergeisti. Varsti oleksin kurnatud ning kui deemon on jälle liikumisvõimeline, siis ta kas lahustab mu happega või tatsab lähemale ja rebib mu lõhki. Ta oli tugevam kui mistahes surelik, põrgulikult kiirem ning ei kavatsegi peatuda enne, kui olen surnud või päike tõuseb või täitub veel hulk mõeldamatuid tingimusi.
„Susan!“ karjusin lõõtsutades. „Kas sa oled seal all?“
„Jaa!“ vastas ta. „Kas see läks ära?“
„Mitte päris.“ Tundsin, kuidas peopesad higiseks muutuvad, saua sile puit kippus libisema. Seebivaht silmades hakkas aina rohkem kipitama ja deemoni pilk muutus säravamaks.
„Miks sa teda põlema ei pane? Tulista! Lase see õhku!“ Tema hääles oli küsiv noot, nagu vaataks ta seal all laboris ringi.
„Ma ei saa,“ ütlesin talle. „Ma ei saa selle olendi sisse piisavalt väge pumbata, et talle viga teha, ilma et meid koos temaga õhku laseksin. Pead siit minema pääsema.“ Mu mõistus töötas tohutu kiirusega, kaaludes külmalt ja ratsionaalselt võimalusi, numbreid, energiavarusid. See asi on siin minu pärast. Kui ajan ta ühele poole, magamistuppa ja vannituppa, saaks Susan põgeneda. Teisest küljest, ta võib siin olla ka käsuga tappa mind ja kõiki tunnistajaid, ja hakkab pärast seda, kui on mulle otsa peale teinud, lihtsalt Susanit jälitama. Peab olema mingi muu viis, et Susan siit välja saada. Ja siis tuli see mulle meelde.
„Susan!“ karjusin. „Seal all mu laual on spordijoogi pudel. Joo ära, mis seal sees on, ja mõtle, et oled siit kaugel. Okei? Mõtle, et oled siit väga kaugel.“
„Leidsin!“ hõikas ta hetke pärast. „See lõhnab pahasti.“
„Kurat võtaks, see on nõiajook. See viib su siit minema. Joo ära!“
Kostsid lämbuvad helid ja hetk hiljem ütles ta: „Mis nüüd?“
Pilgutasin silmi ja vaatasin keldrisse viivat treppi. „See oleks pidanud mõjuma…“ Jäin vait, sest kärnkonnaolevus kummardus ettepoole, sirutas välja küüniselise käpa ja liikus selle pingutusega oma kolm jalga mulle lähemale. Suutsin ta hädavaevu jälle peatada, kuid ma teadsin, et juba mõne hetke pärast on ta mul kõri kallal.
„Midagi ei juhtunud,“ ütles Susan. „Kurat, Harry, me peame midagi tegema.“ Ja siis tuli ta hüpetega redelist üles, tumedad silmad hõõgumas ja minu 38.revolver käes.
„Ei!“ hüüdsin talle. „Ära tee!“ Tundsin jälle nihkumist. Deemon valmistus kõigist mu kaitsetest läbi murdma.
Värisevate kätega tõstis kahvatu Susan relva ja hakkas tulistama. A.38 Chief’s Specialis on kuus kuuli ja mina kasutan pigem keskmise kiirusega laskemoona kui soomustläbistavaid või plahvatavaid kuule või muud selletaoliselt peent. See jätab vähem võimalusi, et midagi võiks hulga võluväe läheduses viltu minna.
Püss on üpris lihtne masin. Revolver töötab väga lihtsalt. Rattakesed, hammasrattad ja lihtne kangilöök püssirohu süütamiseks. Enamasti on võluväel raske füüsikaga vägikaigast vedada.
Revolver möiratas kuus korda.
Kaks esimest lasku pidid olema mööda läinud ja midagi muud tabanud. Järgmised kaks tungisid deemoni rüüsse ja tekitasid sellesse sügavad rebendid, enne kui jätkasid metsikult oma trajektoori toas, nagu olingi kartnud, ohustades rohkem meid kui teda. Õnneks ei saanud kumbki meist rikošettidest surma ega haavata. Viies lask läks deemoni pikkade, kummalise kujuga jalgade vahelt läbi ega riivanud neid.
Kuues tabas olevust täpselt laternataoliste silmade vahele, lõi ta tasakaalust välja ja paiskas masendatud konnaliku sisina saatel pikali.
Ahmisin õhku ja haarasin Susanil randmest. „Keldrisse!“ lõõtsutasin, kui ta relva pillas. Rabelesime koos redelist alla. Ma ei vaevunud luuki enda järel kinni panema. Olevus kisub selle lihtsalt eest, kui tarvis. Praegu ma teaksin, kust ta alla võiks tulla, ilma et puuriks augu põrandasse ja mulle pähe prantsataks.
Minu tahtel hakkas saua tipp, mida ikka veel käes hoidsin, ruumi valgustades helendama.

Copyright © Jim Butcher, 2000
Tõlkinud Tatjana Peetersoo
Kirjastus Fantaasia
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0028)