Hiljuti oli uudis, et Jaapan kavatseb 2020. aasta olümpiatule süüdata hõljukautoga. Ei tea, kas see on minu, kui ulmelugeja kretinism, aga see ei tundunudki eriti ulmeline uudis. Üldse on huvitav see, et kui raamatust lugeda igasuguseid tehnovidinaid, siis tunduvad need jubedalt ägedad. Kui see sama asi aga suudetakse päriselt luua ja oled juba näinud ja käes hoidnud ise säärast asja – kaasaskantav võrgus olev sideseade (mobiiltelefon), hõljukrobot (droon), laserid USA sõjalaevadel ja nüüd siis hõljukauto – ei tundugi see enam nii ulmeline. Sellest on ju lausa kahju :D Niiviisi ei saagi tekkida tunnet, et elad tulevikuühiskonnas. Alles siis, kui istud maha ja mõtled pikalt ja põhjalikult, et näe, minu vanaisa noorusajal oli raadio haruldus, minu isa noorusajal ei olnud televiisorit, minul polnud noorusajal ei arvutit, mobiiltelefoni ega droone – alles siis saad aru, et tegelikult elangi ma võrreldes oma lapsepõlveajaga juba tulevikuühiskonnas.
Kosmosereisid teistele taevakehadele on veel ulmelise auraga, kuid mitte enam täielik ulme. Marss on asustatud robotitega, robotid on jõudnud ka asteroidile, erakompaniid lennutavad kosmoselaevu. Loodetavasti juba minu eluajal ei ole see enam ulme, vaid hakkab kõlama tavalisena, et inimestel on Kuul ja Marsil baasid. Siis võib küll vist surres panna käed rahuliku südamega rinnale risti ja mõelda – ma olen elanud ulmelises maailmas, nüüd võin rahus lahkuda.
Seetõttu ei saa aga taas kord jätta märkimata, et kõike ülaltoodut arvestades on imelik lugeda tänapäeva autorite ja eriti näitaksin ma siinkohal eesti ulmeautorite poole, kelle tulevikulugudes poleks nagu mobiiltelefone olemaski, kirjutatakse pliiatsiga, relvadeks on tavalised püssid – ning seda kõike ilma mingi erilise põhjuse või seletuseta, miks on tulevikumaailm algelisem, kui meie tänapäev? Osaliselt on mul jäänud tunne, et seletuseks võib olla järgmine – kuna autorid on lugenud peamiselt minevikus kirjutatud ulmet, siis seal selliseid vidinaid ei olnudki või olid tehnika viimane sõna. Oma lugusid kirjutavad nad aga just nende vanade lugude mõju all, unustades ennast igapäevaselt ümbritseva ulme. Ega siin ei ole midagi muud soovitada, kui – tuleb vahel lugeda ka kaasaegset ulmet ja vaadata enda ümber lahtisemate silmadega, et mitte elada minevikumaailmas, kui meie ümber on juba tulevik.
