sulpsKäesoleva kirjatöö eesmärgiks on juhtida tähelepanu lähiminevikus Stalkeri-küsitlustel ette tulnud vigadele teoste määratlemisel ja seeläbi ehk vältida nende kordumist tulevikus.

Stalkeri-auhindade kategooriad on meil algusest peale olnud žanrikesksed – omavahel kandideerivad romaanid, teises kategoorias antoloogiad ja autorikogud, eraldi pikad jutud ja lühikesed lood. Ehk et kui näiteks ilmuks täna mõni omaaegse «Põneviku» sarja ulmeraamat, ütleme, et Clifford D. Simaki «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala», siis romaanikategoorias kandideeriks auhinnale kumbki romaan eraldi ja see terviklik Simaki raamat kandideeriks kogumiku kategoorias, kuna see on kahest tekstist koosnev kogumik.

Tõsi, mõnel harval aastal, kui on ilmunud väga vähe kogumikke või romaane, on näiteks eksisteerinud erandlik kategooria «parim algupärane ulmeraamat» või «parim tõlkeraamat», kus on loobutud žanritest (romaan, antoloogia) ning omavahel on konkureerinud terviklikud trükiühikud ehk raamatud.

Samuti on Stalkeri-küsitlustel olnud kindel reegel, et kui mõni tõlkeromaan on ilmunud kahes köites (George R. R. Martini, Patrick Rothfussi, Robin Hobbi, Justin Cronini jmt) ja näiteks erinevatel aastatel, siis kuulub teos hindamisele alles sel aastal, kui romaan on terviklikult eesti keeles ilmunud. Ei ole mõeldav, et Martini «Vareste pidusöögi» omaette köitena ilmunud esimene pool kandideeriks parima tõlkeromaani kategoorias. Paraku pole sellest reeglist kinni peetud algupäraste romaanide puhul ning poolikult ilmunud romaanid ehk romaanide esimesed pooled või kolmandikud on visatud võistlustulle konkureerima tervikteostega.


Lahkulöömise magus valu

Kõige markantsem vastav näide on 2011./2012. aastast, kui Siim Veskimees avaldas oma Kuu Ordu tsüklisse kuuluva romaani kahes köites. Tõsi, Veskimees ise tegi sellest arusaamise bibliograafide jaoks erakordselt keeruliseks, kuna köidete kaanel ega tiitellehel ei rõhutata romaani pealkirja – küll aga on rõhutatud romaani kummagi köite pealkirju («Ennesõjaaegne kullakarva» ja «Lahkulöömislahingud»). Lisaks avaldas autor ühe temaatilise tüki sellest romaanist Täheajas ning ühe tegelasega seotud tegevusliini omaette tekstina Algernonis. Segadust kui palju (aga Veskimees, kes oma raamatud ise välja andis, on üldse bibliograafiliselt hästi lohakas kirjastaja). Kogu see segadus ei tohiks ikkagi varjutada tõsiasja, et tegu on klassikalise juhtumiga, kus mahukas romaan – olgu selle pealkiri siis «Kuu Ordu 2061», «2061. aasta sõda» või «Kuu Ordu 2061. aasta sõda» (kõik need variandid on esikaane ja tiitellehe põhjal võimalikud) – on avaldatud kahes köites.

Nagu eesti keeles on kahes köites ilmunud George R. R. Martini «Troonide mäng» ja kõik järgnevad «Jää ja Tule laulu» sarja romaanid või minu pärast kasvõi Alexandre Dumas` «Krahv Monte-Cristo». Ometi ei tuleks kellelegi mõttesse hinnata «Krahv Monte-Cristo» esimest köidet, esimest raamatut omaette tervikteosena, nagu ei tuleks kellelegi pähe panna poolt Martini, Rothfussi või Hobbi romaanist kandideerima Stalkerile. Eesti autori romaaniga tehti nii aga silmagi pilgutamata. Kuigi piisab Veskimehe romaani lugemisest, veendumaks, et need köited ei ole eraldi romaanid, vaid kokku üks romaan: esimene köide lõpeb kõige kibedama actioni keskelt praktiliselt poolelt sõnalt ja jätkub täpselt samast kohast järgmise köite alguses. Nagu «Troonide mäng» või «Krahv Monte-Cristo».

Ning lõppeks on ju avalikult teada, et Veskimees lammutas oma romaani kaheks köiteks puhtalt teose mahu tõttu ja soovimatusest anda välja ühte telliskivi mõõtu hirmkallist köidet. Sellega ei taha ma sugugi väita, et romaanile nõnda liiga tehes röövis Stalkeri-komitee teoselt võimaliku Stalkeri, aga on üsna selge, et kui vaadelda seda teksti ühe 655 leheküljelise mahuka action-ulme romaanina, on mulje temast märksa toekam ja mastaapsem, kui neid kahte poolikut juppi eraldi vaadates. Ning samuti ei saa selles eksimuses kogu süüd panna Stalkeri-nimekirjade koostajaile: ka kirjanik ise pidanuks siin asja selgitama; kuigi igaüks, kes romaani esimese poole läbi luges, pidanuks aru saama, et see pole omaette tervikteos.


Gort Ashryni Isand

Tunnistan, et Leo Kunnase «Gort Ashryniga» on märksa keerukam lugu. Siin saab mulle edukalt vastu vaielda ja seda peamiselt seetõttu, et ka autor ise ei paista olevat päris ühesel arusaamal, kas ta kirjutas kolmest romaanist koosneva triloogia või on tegu ühe suure kolmeköitelise romaaniga. Kuna ma pole ajapuudusel kõnealust mahukat teost veel lugeda jõudnud, siis ei oska ma anda sisulist, ideest, tegelastest ja süžeest tulenevat hinnangut, et kas tegu on ühe romaani või kolmega, kuid arvustustest olen justkui saanud kinnitust arvamusele, et see on pigem üks suur romaan. Aga ega ju ka J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste Isanda» puhul pole fännid, pärandihaldajad ega kirjandusteadlased päris selgeks saanud, et kas tegu on siis kolmest romaanist koosneva triloogia või ühe mahuka kolmeosalise romaaniga. Selge on, et romaani köidetele, osadele, raamatutele omaette pealkirjade panek ei tee neist veel iseseisvaid romaane.

Igatahes kinnitaks Kunnase puhul ühe romaani teooriat justkui tõik, et peatükkide arvestus käib «Gort Ashryni» kolmes köites ju läbivalt. Teine raamat algab 14. peatükiga ja kolmas 35. peatükiga. Noh, kui tegu pole just eksperimentaalset laadi kirjanduse ja vormieksperimentidega, siis ei juhtu tihti, et romaan algaks 35. peatükiga. Sama teooriat kaitsevad justkui ka esikaanetekstid, kus on suurelt rõhutatud pealkirja «Gort Ashryn» ja väiksemalt on allpool kirjas I osa «Enne viimast sõda», II osa «Sõda», III osa «Rahu». Et nagu oleks ikkagi üks suur romaan, mis lihtsalt mahulistel põhjustel kolme köitena välja antud?

Õigupoolest ainus ja üsna habras kinnitus, mis lubab seda pidada kolmest romaanist – «Enne viimast sõda», «Sõda» ja «Rahu» – koosnevaks triloogiaks, on raamatute tagakaanel kasutatav sõna „triloogia“. Aga on selle sinna otsustanud panna kirjastaja või autor? Igatahes ütleb minu kõhutunne, et see romaan oleks pidanud Stalkerile kandideerima alles kolmanda köite ilmumise järel.
stalkeri-romaanid


Lugemisoskuse minetajad

Lõppenud suvel osales Stalkeri-heitluses Peeter Helme raamat «Sofia» parima algupärase romaani kategoorias. Aga ütlesin «Peeter Helme raamat» täiesti teadlikult, kuna köite esikaanel on piisavalt suures kirjas trükitähtedega ja eesti keeles kirjutatud selle «Sofia» kohta: Romaani «Tuleviku mäletajad» esimene raamat. Et tegu on romaani esimese osaga/raamatuga/köitega, korratakse täiesti selgesõnaliselt ka tagakaanel. Ometi pole see Stalkeri-komiteed takistanud poolt (või kolmandikku) romaanist teiste, terviklikul kujul ilmunud romaanidega konkureerima panemast. Ma ei tea, minu meelest see on vale.

Mõistan täiesti, et ka moodsas angloameerika kirjastamismaailmas on see tervikteose tähendus uuemal ajal mõnevõrra hämaramaks muutunud ja tihti tekib küsimus, et mis on siis tervik, millised on tükid ja kui iseseisvad viimased on. Eriti kahetsusväärne on, et Ulmekirjanduse BAASis on lastud vohama minna pornograafial, kus romaanisarja nimi on bibliograafiliselt justkui osa iga üksikromaani pealkirjast (seepärast ma ka ei kasutanud pealkirjakuju «Gort Ashryn I: Enne viimast sõda») jne. Tegelikult selline sarjanime sisseharjutamine iga sarjaosise pealkirja osana on kaasa aidanud sellele romaani/romaanisarja omavahelise suhtesegaduse tekkele.

Kuid see selleks, kui «Gort Ashryni» puhul on see terviku ja osiste määratlemine veel võimaliku vaidluse objekt, siis Veskimehe kaheköiteline romaan pidanuks kindlasti osalema Stalkeri-küsitluses tervikuna ning Helme puhul pole siin midagi vaieldagi – kirjanik ise sedastab ja defineerib teksti raamatu kaanel ära. Sellest on aga auhinnanominentide nimekirju koostades mööda mindud. Loodan, et edaspidi enam ei minda.

Mõistan täiesti, et nii BAASi etteheite kui ka Stalkeri-nimekirjade osas lahendaks probleemi kõige lihtsamalt see, kui mõlemasse ettevõtmisse kaasata rohkem inimesi, kuna väga nappide jõududega lihtsalt ei jaksa esimesel puhul bibliograafilist rämpsu koristada ja teisel puhul kõigel silma peal hoida, kõike tähele panna. Ning et rohkem inimesi pole kusagilt kaasata, kuna keegi lihtsalt ei viitsi eriti panustada. Aga ehk siis vähemalt selles ühes konkreetses asjas paneb see minu tagantjäreletargutus edaspidi rohkem neid peeneid nüansse eristama ja võimalusel mitmeköiteliste tervikteoste puhul nende lõpuni ilmumist ära ootama.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0584)