Sellesuvine Helsingi oli eriti tore, kuna sel aastal toimus seal lausa kaks suuremat üritust. Hiljutisemast lasen ma teistel pajatada ning kõnelen natuke Ropeconist, mis selle aasta suursündmuse – Worldconi – tõttu ehk natuke rohkem tähelepanuta jäi.
Ka sel aastal ei suutnud ma end Ropeconist eemale hoida, kuigi see jäi täpselt (nädalake siia-sinna) Estconi ja Worldconi vahele.
Kes veel Ropeconist midagi ei tea, siis olgu öeldud, et see on Põhja-Euroopa suurim kasumivaba laua-, rolli- ja miniatuurimängude mess, mis kestab terve nädalavahetuse. Nagu Estcon, aga hoopis teistmoodi. Oma osa mängib selles suur
cosplayerite kontsentratsioon, mis muudab rahvasumma tunduvalt kirjumaks. Üritusel antakse välja ka “Kuldne Draakon” ning “Aasta tegu”, mille võib pälvida tegude ja saavutuste eest Soome rollimängumaastikul. Sel aastal jõudis Ropeconile u 4100 külastajat.
Selleaastane Ropecon oli eelmistest tuntavalt erinev, kuigi see toimus sel aastal juba teist korda järjest Helsingi Messukeskuses. Nimelt ei olnud sel aastal avatud saun, mis mind kui tuntud saunahullu sügavalt kurvastas. See-eest aga oli kogu ülejäänud üritus niivõrd vahva, et morjendus kadus üpris kiirelt.
Esiti sai käidud ühes paljudest töötubadest – selles nimelt sai endale valmistada vampiirihambad. Sellega oli paras hunnik pusserdamist, et need kenasti samasugused saada. Küll tuli üks liialt paks, teine kord liiga pikk. Kemmergus oma hambaid silitades tegin ilmselt mitmele hädalisele nalja. Hambad valmis, ilmnes kurb tõsiasi, et sigaretti suitsetada või õlut juua on nendega üpriski kehv. Ülejäänud reede kulus vanade tutvuste uuendamise ja uute tekitamise peale ning kogu tihe programm vajus unustuse hõlma. Selgus ka, et Astraterra tegelased ei ole ingliskeelse väljaandega kuhugi jõudnud.
Laupäeval ületasin ennast ning jõudsin muu kultuuri kõrvalt ka vahvale ettekandele, kus jutustati kurja ärikorporatsiooni loomisest. Muuhulgas sai vaadatud ka Ropeconi galat, millest ma küll midagi aru ei saanud (istusin kusagil kaugel nurgas), kuid äge oli see sellegipoolest.
Lauamängulaenutus oli sel korral grandioosne - nagu alati. Kokkulükatud laudadel oli väljas ka hiiglaslikud Ticket to Ride ning Colt Express, mida huvilised vaadata-mängida said. Proovisin ise ka ühe uue mängu ära. Sai esimest korda Battlelore’i mängitud – küll lihtsustatud reeglitega, kuid edasijõudnute reeglitega tutvumiseks ei olnud väga palju mahti.
Nagu ikka, oli väljas hea hulk miniatuure ning maastikke nendega toimetamiseks. Loomulikult sai ise miniatuure värvida – kas või kõigil kolmel päeval, kui soovi oli. Selgi aastal toimus disco-larp, kuhu ma küll korraks piiluma läksin, kuna olin eelmisel aastal sealt korraks üht head lugu kuulnud, kuid pidin ruttu eemale tõttama. Heli, mida sealt lasti, meenutas kahtteist hullunud ahvi trumme tagumas; selle müra vahele kostus mingit väikelapse kriiskamist. Ei olnud just minu teetassike. Selle asemel sai Messukeskuse ees trepil istutud, murakalikööri rüübatud ning Diega juttu aetud. Selgus ka, et Die LARP, mida ta sel aastal Ropeconil korraldas, oli laineid löönud ning ta ise asjadega väga rahul.
Pühapäevaks oli välja kuulutatud Megagame, mida tahtsin kindlasti uurima minna, kuna ammu oleks aeg ka Eestis selline eepiline üritus korraldada, kuid kahjuks oli see teadmata põhjustel ära jäetud. Tegu on LARPi ja lauamängu hübriidiga, millest võtab osa keskeltläbi 40 inimest mitmes eri fraktsioonis.
Tore oli näha, et sel aastal oli ka korralduse hulka eestlasi ära eksinud. Võib loota, et nii tore üritus meelitab lahe lõunakaldalt tuleval aastal veelgi rohkem huvilisi. Äkki saab tuleval aastal saunagi? Üksiku kurva noodina mõjus aga, et korraldajad vist jäävadki Messukeskusele lootma ega heida enam isegi pilke igatsetud Dipoli poole.
