Kuidas haarata haaramatut, ilmselt ei kuidagi, aga kusagilt peab ju alustama...

Tunnistan, ulmeajakirjad on mulle olulised. On vähe elamusi, mis on võrreldavad sellega, kui su kätte satub seninägemata ulmeajakirja number. Ei loomulikult, hea jutu või romaani lugemine on samuti elamus, aga ajakirjas on lisaks kirjanduslikele tekstidele ka artiklid, arvustused, intervjuud ning sageli ka pildid.

Ilmselt ei pea ma seletama, et hea jutukogu või antoloogia ei ole lihtsalt tekstide keskmine hinne, vaid et oluline on ka tekstide omavaheline sobivus ja kokkukõla. Jah, paljud lugejad seda muidugi ei taipa ja sageli ei pea ka koostajad seda teadmist millekski, aga see teadmatus ei muuda selliseid nõudeid olematuks. Tekstide valik ja sobivus on ka ajakirja puhul oluline, aga kuna ajakiri on siiski osa protsessist, siis arukam on taolisi asju vaadata pikemas plaanis, näiteks aastakäigu ulatuses või selle või teise toimetaja ajajärguna. Kui ajakiri muidugi aasta vastu peab, sest sageli jääb juba esimene number ka viimaseks.


Ilmselt pole suur saladus, et ulmekirjanduse sünnimaa on teisel pool suurt vett, Ameerika Ühendriikides. Jah, oli prantslane Jules Verne, oli inglane H. G. Wells ja olid veel paljud, aga ulme kui žanr kujunes välja just Ühendriikides. 1926. aasta aprill ja ajakiri „Amazing Stories“ on see hetk ja väljaanne, kust sai alguse ulmeajakirjandus ja žanriulme üldisemalt.


Ega „Amazing Stories“ päris tühjalt kohalt ei alustanud, sest kõikvõimalikke jutuajakirju, kus ulmel oli suur või veel suurem osa kanda, ilmus omajagu. Ulmet avaldasid ka populaarteadulikud ajakirjad. Ilmus ka ajakirju, mis kaanest kaaneni olid täidetud fantastilise proosa ja sellega seonduvate materjalidega. Ajakirja „Amazing Stories“ esmakordsus seisnes aga suuresti selles, et ajakirja reklaamiti just kui uuele kirjandussuunale keskendunud väljaannet, ajakirjas ilmuvates artiklites püüti mõtestada ulmekirjanduse olemust. Kirjanurgas said omi mõtteid väljendada lugejad, kellest aja jooksul kristalliseerusid välja ka esimesed ulmefännid.


Eks see skeem töötab suuresti ka tänapäeval, kuigi kinonduse, televisiooni ja mängutööstuse arenguga on tekkinud hulgaliselt ulmeajakirju, kus kirjanduse osa minimaalne või puudub sootuks. Kirjanduslikud ulmeajakirjad pole kuhugi kadunud. Tõsi, tänapäeval neil üldiselt nii hästi ei lähe, aga selleks on mitmeid põhjuseid ning neist ehk kunagi edasipidi.

Omal ajal olid just ulmeajakirjad need, mille ümber koondusid ulmefännid. Ulmeajakirjades ilmusid kõik olulised ulmetekstid, sest raamatuid ilmus vähe ning kui raamatuturg isegi Teise ilmasõja järel kosuma hakkas, siis ei tähendanud see ajakirjade tähtsuse vähenemist. Ulmeajakirjad olid ikkagi see polügoon, kus noored ja algajad esimesed kirjanduslikud ristsed said ja kus tuule tiibadesse kogusid.


Teise ilmasõja järel läks ulmeajakirjade buum Ameerika vastavate ajakirjade eeskujul ka maailma laiali. Ulmeajakirju hakkas ilmuma Inglismaal ja Argentiinas, Prantsusmaal ja Saksamaal, Jaapanis ja Rootsis. Nõukogude Liidus ulmeajakirju polnud ning jutud venekeelsest ulmeajakirjast olid kuulusid pigem kurva huumori valdkonda.


Sotsialismileeri riikidest olid ulmeajakirjad vaid Rumeenias, Ungaris, Jugoslaavias ja Poolas, sealjuures oli rumeenlaste väljaanne pigem sinna meie "Loomingu Raamatukogu" kanti, ungarlaste ajakiri oli pigem almanahh (ehk antoloogiate sari), Jugoslaavias ja Poolas olid vaid ajakirjad selle kõige täpsemas tähenduses.


Nõukogude Eestis polnud samuti ulmeajakirja, olude lahedamaks muutumisel ilmusid 1991. aastal ajakirjade Täheaeg ja Mardus esimesed numbrid. Täheaeg pidas vastu vaid kaks numbrit, Mardus tegi kolmeteistkümne aasta jooksul läbi aga hulga muutusi ajakirjalikust öölehest antoloogiate sarjani. 1998. aasta lõpus hakkas ilmuma wõrguajakiri Algernon ja 2011. aasta lõpus wõrguajakiri Reaktor. Siia nimekirja tuleks lisada ka 2002. aastast ilmuv almanahh „Täheaeg“, mis on ju ka perioodiline väljaanne ning pole sugugi vähem „ajakiri“ kui Mardus oma viimastel ilmumisaastatel.


Käesoleva kirjatüki, mis on esimene omataoliste seas, ajendiks sai tõsiasi, et kohalikud ulmefännid muu maailma ajakirju eriti ei tunne. Ega ei peagi tundma, aga võiks ju! Kuna minul ulmeajakirjade lembeline hobi juba on, siis arvasin, et neist võiks ometi ju ka kirjutada, neid maakeeles populariseerida. Alguses oli plaan seda oma blogis teha, aga siis mõtlesin, et ulmeajakiri oleks selleks märksa paslikum paik. Ajakirja Reaktor toimetus polnud ka vastu...

Seekord siis selline üldsõnaline, aga hädavajalik sissejuhatus, järgmine kuu teen juba konkreetsemalt ja põhjalikumalt juttu ühest ingliskeelsest ajakirjast, ülejärgmine kuu aga ühest mitteingliskeelsest, siis jälle ingliskeelsest jne.