Kui kunagi panid Ain Raitviiru kogumik “Lilled Algernonile”, Horisondis ilmunud jutud ja Mirabilias ilmunud ulmeromaanid tervet põlvkonda ennekõike teaduslikku fantastikat armastama, on uue millenniumi lapsed kasvanud üles pigem fantaasiakirjandusega. J. K. Rowling, Terry Pratchett, Christopher Paolini ja George R. R. Martin on nimed, mis sellega seoses kohe meenuvad, kuid on ka palju teisi. Millegipärast on nii, et noored loevad ikka seda, mis on uus, äsja ilmunud. Sajandi algus oli aeg, kus noortele suunatud kirjanduses domineeris just nimelt fantasy (ma ei väida, et see aeg oleks läbi, kuid ehk on too hoog pisut raugenud) ning tahes-tahtmata mõjutas see suurt osa uuest põlvkonnast. Isaac Asimov on kirjutanud ühes oma arvukatest esseedest, et alati on kellegi jaoks kuldaeg. Julgeksin öelda, et tegemist oli ühe kuldajaga, kuna välja anti palju väärt lektüüri. Ehkki mina keskendun siinkohal kirjandusele, on ka teistsuguseid mõjutajaid. Palju tehti just teadusliku fantastika kallakuga filme, parimateks näideteks võib-olla “Avatar” (2009) ning “WALL-E” (2008). Ka arvutimängudes kasutati ohtralt erinevat science fictioniga seonduvat temaatikat, näiteks võiks tuua Portali saaga ja Deus Ex-i frantsiisi uuemad mängud.

Tegelikult on minu põlvkonnale ulme väga tuttav, seda on noorte ümber puistatud igalt poolt nõnda palju, et see näib igasuguse noortekultuuri osana väga loomulik. Tsiteerides Raul Sulbit: “Ulme on ülemaailmse reklaamitööstuse tõttu muudetud kasvava põlvkonna igapäevaseks põhitoiduseks.” Kuid tegemist on žanriga, mis on alati teenimatult kannatanud tõsiseltvõetamatuse all ning sellise olukorra jätkumine on pisut kurb. See-eest võib noortekultuuri ulmestumine olla ulmekirjanduse ja “päris” kirjanduse vaheliste viimaste lõhede kaotajaks: pealekasvavad põlvkonnad võtavad (loodetavasti) ulmet kui täiesti normaalset ja võrdväärset kultuuri osa.

Et rääkida praeguste noorte ulmemaitsest, tuleb esiteks heita valgust veel mõnele aspektile. Ei saa mööda vaadata hiljutisest tehnikarevolutsioonist, mis tõi meile eeskätt nutitelefonid, ent ka e-raamatud, kiire interneti, voogedastusteenused ja 3D-kino. Ühesõnaga on maailm muutunud mitu korda kiiremaks, pealiskaudsemaks, kirevamaks, valjemaks ning seda juba enne vanameister Bradbury lahkumist. Selline muutus toob endaga kaasa muuhulgas noore põlvkonna aina taanduva lugemisharjumuse, mis tähendab, et ka ulmesõpru leidub minu põlvkonnas tõenäoliselt vähem kui varasemates põlvkondades. Loomulikult oleks liialdus öelda, et ükski noor inimene ei loe enam raamatuid, kuid teatav dekatents on siiski aset leidnud.

Ent meiega igal pool kaasas käiv internet pole tegelikult põhjustanud mitte ainult taandarengut, vaid ka üksjagu positiivset: väga paljud noored omandavad varakult inglise keele oskuse (mitmed isegi nii hästi, et see hakkab emakeele üle domineerima), raamatute ja autorite kohta on kergelt võimalik vettpidavat infot otsida ning samuti on tohutu hulk kirjandust suhteliselt vähese vaeva ja suhteliselt väheste ressurssidega kättesaadav.
Ulmesõbrast noore lugemiseelistusi on tänapäeva avatud ja globaliseerunud maailma pakutavate valikute valguses väga keeruline ette ennustada. Selles määratus võimaluste hulgas näib ainsa konstandina lapsepõlv, aeg, mil loeti vaid eesti keeles. Mis toob mu järelduseni, et nüüdisaja keskmise Eesti noore ulmelugeja (vanusevahemikus ~15–25) kirjandusliku maitse ainus kindel tahk on fantaasiakirjandus. Ta kas armastab sagedasti lugeda haldjatest, lohedest ning päkapikkude kaevandustest või vähemasti on tal südames nende jaoks soe koht ning aeg-ajalt naaseb nende juurde. Eelnev käib ka minu kohta.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)