Tundub, nagu oleks see justkui eile, kui ma „Süvahavva“ telesarja teise hooaja ning esimese raamatu esitluselt koju tuigerdasin, trükivärske raamat kaenlas. HÕFFi raames, 25. aprillil, toimus kohvikus Raamat aga juba teise romaani esitlus, kust ka Reaktor ühe eksemplari omastas.

Teine raamat algab aastakese hiljem hetkest, kus esimene pidama sai. Talv on mööda läinud ning eelmise suve sündmused tunduvad kõigile justkui unenägu, mida enamus ka endale sisendada üritab. Kõigele juhtunule on püütud anda loogiline seletus ning Arnika arbujaolemisest ei tehta juttu. Täpsemalt öeldes ei ole neiu sellise tulevikuvaatega üldse rahul – ta sooviks hoopis Tallinnasse ülikooli astuda ning elada normaalset elu, milles ei ole kohta ei arbujatele, surmatagusele kojale ega kõigele muule üleloomulikule jamale.

Raamatus jookseb pidevalt paralleelselt kolm süžeeliini, millele on vahele põimitud ka kõrvalharusid. Peamine liin käib kaasas Arnikaga, kes kolistab Tallinna ülikooli, Süvahavva ning Hundihara lossi vahet, teine jutustab seiklustest surmatagusel maal ning kolmas viib lugejad 15. sajandisse, kus tolleaegne Hundihara lossi omanik rüütel Wolfhard püüab Süvahavva neitsi abiga päästa vangistusest Valguse Isandat.

Hargla on taas kord suutnud esitada lugejatele suurepärase müsteeriumi, mis lehekülg lehekülje järel end lugeja ees lahti harutab. Pidevad põiked teistesse asukohtadesse ning aegadesse põimitakse peatükkide kaupa kokku üheks tummiseks teoseks, mida lugedes igav ei hakka. Isiklikuks lemmikuks osutus kolamine süngelt uduses ning laukaid täis pikitud soisel surmatagusel maal, millega kaasnesid ka raamatu kõige õõvastavamad kohad.

Sellega seoses tuleb aga välja ka raamatu kõige nõrgem osa – tegu on kahjuks siiski Harglale nii omase põnevikuga, milles leidub üpris vähe hirmutavaid või üleloomulikke kohti. Pideva pingete pealekeeramisega on autor suutnud küll kirjutada kohutavalt hea vandenõuliku ning nõrgalt üleloomuliku põneviku, kuid õuduskirjanduseks ei söandaks ma seda nimetada. Võrreldes esimese raamatu õudusküllase atmosfääriga, mis nii mõnigi kord seljakarvad turri tõmbas, leidus selliseid hetki uues teoses võrdlemisi minimaalselt. Võimalik, et olen kahe aastaga oma närve karastanud ning mul on välja kujunenud Trashi sündroom (immuunsus igast sorti võikuste ning rõveduse vastu, mis ilmnes kõige selgemalt pärast „Serbia filmi“), aga kes teab.


Millegipärast on mul tunne, et Hargla kirjutas ehk meelega nõnda vähest õõva äratava romaani, et sillutada teed kolmandale raamatule, mis, arvestades teise lõppu, võib tulla päris raju. Samuti jättis ta lahti sõlmimata paar kõrvalharu, millest võib veel igast jama tulla.

Võib julgelt väita, et „Süvahavva: Teine suvi“ on igati vääriline järg esimesele raamatule, ja seda hoolimata napist õudusest. Hargla on saanud hakkama mõnusa närvekõditava looga, milles leidub nii olevikku kui minevikku, head, halba ja rumalat ning loomulikult ka näpuotsaga õudust, mis kokkuvõttes moodustab väga maitsva kompoti.