12. septembril toimus Kultuurikatla aias põnev kogunemine. Nimelt esitles Indrek Hargla stsenaristina Süvahavva teist hooaega ning kirjanikuna romaani, mille katkendi võisid usinamad lugejad ka eelmise kuu Reaktorist leida. Rahvast oli palju, kuid sarja toetaja LHV pank ei olnud kokku hoidnud ning suupisteid ja jooki leidus igale külastajale.

Reaktori toimetus jõudis kohale pea-aegu täies koosseisus (tuumik oli esindatud) nii Tallinnast kui Tartust. Omajagu aega läks sündmuskoha otsimiseks, kuna ükski meist ei teadnud, kuskohas „linnahalli kõrval, kalaturu taga“ täpselt asub. Õnneks suudeti logistiliselt probleemid lahendada ning kohale jõudes ootas meie toimetust juba punane vaip.

Sissepääsemisel oli kõige keerulisem lugu Aguriga, kuna enne vaibaleastumist nõuti nimesid. Proovisime esiteks ta passinime – see ei sobinud. Siis kirjanikunime – ka see ei töötanud. Viimaks sai leitud, et ta oli kirja pandud hoopis kolmanda ja Reaktoris kasutust leidva aliasega.


Tuleb tunnistada, et peoaed oli väga vahvalt dekoreeritult erinevate värviliste valguste, tõrvikute ja lõketega. Kohtusime kallite külalistega Saaremaalt ehk perekond Kallastega ning ulmekirjanduse baasi staari Lauriga – peoperemees Indrek aga sebis ringi ning püüdis olla igal pool korraga. Asusime vaikselt degusteerima laudadele pandud suupisteid ning jooke ja jutustasime elust-olust.


Varsti aga kutsuti külalised kinosaali. Haarasime laudadelt paar õlut kaasa ning suundusime filmilina ette.. Seal peeti tõrvikuvalgel kõigepealt paar lühemat-pikemat kõnet ja lükati Süvahavva teise hooaja esimene episood peale. Juba esimene osa andis aimu, et teine hooaeg tuleb tunduvalt kvaliteetsem nii pildilt kui süžeelt. Lugu tundus liikuvat märksa konkreetsemalt, mitte enam nii kobamisi kui esimeses hooajas, näitlejad tundusid end oma rollides kindlamalt tundvat ja visuaalne pool (nt tagasivaated keskaega) väärivad ainult kiitust. Lisaks lõppes episood närvekõditava cliffhangeriga.

Esilinastus nähtud, kobistasime tagasi õue. Saalis asus mürtsu tegema miski Vaiko Eplik & Eliit, mis meid väga ei tõmmanud - pigem otsustasime panna rõhku vabas vormis muljetamisele-suhtlusele.

Edasi saigi nii kolm tunnikest istutud keset platsi oleva laua ääres. Aetud nii ulme- kui niisama juttu. Naerdud Ove ja Lauri veiderdamiste peale. Elatud kaasa Ove suhtluskatsetele LHV panga asjapulkadega. Hävitatud vaagnate viisi suupisteid ja lisaks omandatud uued värsked trükivärvi järgi haisevad Süvahavva raamatud koos maestro enda käejälgedega. Kiusatud sai ka kohalike kirjanikke, sealhulgas Indrekut ennast, kellelt sai palju lolle ja mitte-nii-lolle küsimusi Süvahavva raamatu kohta küsitud.


Tartu ekipaaš lahkus peolt 12 ajal, kuna reede on siiski tööpäev ning sõit võttis omajagu aega. Tallinna esinaja Ove lahkumine võttis pisut rohkem aega.

Igaljuhul tänud Varrakule, Indrekule ja LHV pangale mõnusa peo korralduse eest. Loodetavasti saab Reaktori veergudel „Süvahavva“ sarjast ja raamatust tulevikus veel pikemalt kirjutatud.


Reaktor toob oma lugejateni ka Indrek Hargla loal tema esitlusel peetud kõne, kuna paljud lugejad ei saanud peole tulla.

"Ma tänan väga kõiki, kes on siia täna tulnud. Mul on tohutult hea meel, et siin inimesi nii palju on ja suured tänud LHV pangale, kes on selle ürituse püsti pannud ja annud kogu meie ettevõtmisele väikse dopingusüsti. Televisiooni tegemiseks on vaja kahte asja: entusiasmi ja ressurssi, mõlemat hästi palju. Entusiasmi meil on ja ressurssi on teistel. Eesti kapital ja eesti kultuur, eks ole, kes neid suudaks lahuta.

Lisaks kinole on üks tänase banketi põhjus ka „Süvahavva“ raamat, mis tuli täna trükikojast, kirjastus „Varrak“ avaldas selle ja selle nimi on „Esimene suvi“. Ma ise kirjutasin. Võttes osaliselt aluseks esimese hooaja stsenaariumi. Väga mõnus oli selle stsenaariumi järgi kirjutada... ma ei tea, Ivo, kust te nii hea stsenaariumi saite – igatahes täna saab seda raamatut....osta...

Soodushinna eest, see tähendab teile kõigile soodushinna eest, mitte vastupidi.

Raamat pajatab küll enamasti sellest, mida me ekraanil nägime, aga ka sellest, mis kaamerasilma taha jäi, ning ka sellest, mida mitte keegi – kaasaarvatud mina – eelmisel aastal veel ei teadnud. 

Eestis ilmub iga nädal mitukümmend raamatut, ma peaks vist nüüd rääkima, miks see nii eriline on. Teate, ega justkui ei olegi. 

Me ei ole tahtnud „Süvahavvaga“ lahata mingit sotsiaalset probleemi või urgitseda psühholoogilises realismis. Ainus, mis me tahtsime teha, on kutsuda üles poole rohkem meelt lahutama ja lõõgastuma, puhkama ja põnevust tundma. See on väga südantsoojendav, et I hooajaga kogunes nii palju ustavaid fänne, minu sügav kummardus kõigile „Süvahavva“ 3000+ feisbuki fännidele, kes te olete meid aidanud ja innustanud ja toetanud.

Samas, „Süvahavva“ on minu jaoks väga oluline projekt. Minu jaoks algas „Süvahavva“ sellest, et ma tahtsin kirjutada ühe põneva suveloo. Eestis on palju seriaale, mis toimuvad linnas ja kabinettides, aga Eesti suvi on nii ilus, ja maa, rahvas ja folkloor on ju nii huvitavad, igasugused legendid ja muistendid. Et siis miks mitte neist ühes seriaalis pajatada ja pakkuda veidi ühtlasi ka kõhedust? Iga lugu saab parem, kui seal on saladusi sees. Ma tahtsin sinna sisse kirjutada oma lapsepõlvemälestusi ja tundmusi ja üleelamisi maa-elust ja ennekõike kirjutada ühe natuke üleloomuliku seiklusloo. Nii et perekond kolib maamajja ja hakkab selle kohta kuulma igasugu veidraid vihjeid ja midagi justkui juhtub. Arvatakse, et seal majas kummitab. Ja aegupidi hakkab kooruma üks sajandite taha ulatuv lugu, kas seda uskuda või mitte...

Mul on muuseas väga hea meel, et „Süvahavva“ kummitava maja fenomen ja selgeltnägijad ja vaimude väljaajajad, kes meil kõik loos on, näikse olevat inspireerinud ühe teise eesti telekanali tõsieluseriaali. Mis oli üksjagu üllatav, sest meie ju teeme meelelahutust ega kipu üldse teesklema, et see kõik justkui võiks olla päriselt. Tähendab, see kõik on väljamõeldis, mis me teile näitame. See ei ole päriselt. „Süvahavva“ ei ole dokumentaalfilm. Vabandust, aga mulle tundus, et seda peaks meelde tuletama ajal, mil inimeste ettekujutusi ja nägemusi ja ebausku kiputakse tõsielusarja pähe näitama.

Ent niisiis, ma tahan veel kord tänada kõiki näitlejaid ja filmitegijaid, kes selle asja võimalikuks tegid. Gerda, meie lavastaja, ja noored ja väga andekad Maria Kivirand, Robi Uppin, Alis Mäesalu, jätke need nimed meelde, nemad teevad Eesti filmi varsti kuulsaks. Ja muidugi Doris peaosas, suur aitäh teile kõigile!

Ja üks minu ammune unistus sai samuti selle filmiga teoks, mul õnnestus harrastusnäitlejana mängida ühes stseenis oma kauaaegse eesti lemmiknäitleja ja teatrikunsti legendiga – Hans Kaldojaga.

Showbisnesi üks peamisi reegleid on, et audients tuleb panna tahtma enamat – see kehtib ka vist panganduses, nii et ma rohkem ei räägi praegu. Ma soovin teile põnevat õhtut!"



Kellele pakub huvi, siis Kanal 2 on teinud ka saate sarja tegemisest. Video on vaadatav Kanal 2 järelvaatamise lehel.

Kes aga soovib võib vaadata õudus-fännvideot Süvahavva esitlusest.

Pildistas: Heli Illipe-Sootak
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0034)