10708591 10153444139002795 5581613996249267237 o

Jaanuari lõpus leidis Mustamäe noortekeskuses Tallinnas aset esimene Tallinna lühilarbifestival. Kohal käis teiste seas ka Reaktori välkreporter.

Reede õhtupoolik. Ebameeldivalt tatine ilm. Kuskohas see keskus nüüd õigupoolest asuma pidigi? Mustamäel kvartali sisemuses orienteerumine võib hõlpsasti segadust tekitada, ent korraldajad olid sellega arvestanud ja (eriti väliskülaliste) õnneks riputanud üles isegi väikse video sellest, kuidas asjassepuutuvast bussipeatusest sündmuskohta jõuda. Video oleks saanud mõjuda veel professionaalsemalt, kui ta oleks olnud natuke kiirendatud, või oleks kõndija samal ajal festivalist rääkinud, aga võimalustega arvestades ei peaks seda nõudma. Hea on, et üldse oli. Keskusele liginedes vaatasin eemalt, et hmm, tundub nagu mitu maja mitme välisuksega ja miks ma ometi teejuht-videot päris lõpuni ei vaadanud, aga õnneks algas abistavate noolekeste rida kohe väravalt.

Kohale jõudes tundus, et ajaliselt on kõik graafikus. Ma ei tea, kas on lihtsalt minu kogemused ühekülgsed sattunud, aga larp ja ajaliselt graafikus ei satu just ülemäära sageli niimoodi samasse lausesse, nii oli tegemist meeldiva üllatusega. Enne kui kõik pihta pidi hakkama, oli ette nähtud ka põgus molutamise ja sotsialiseerumise aeg, mida ma rõõmuga kasutasin. Kohale oli tulnud üsna üksjagu inimesi ja isegi umbes pooled neist olid tõepoolest välismaalt. Soomlastest ja lätlastest pole isegi mõtet rääkida – nende retk siiski kahvatub veidi, kui seda võrrelda New Yorkist peamiselt festivali pärast saabunud larpari omaga. Niisiis, mängijaid ja mängujuhte oli nii lähemalt kui kaugemalt. Just seda silmas pidades toimusid mõned lühilarbid kaks korda – nii eesti kui inglise keeles.

Lühilarbi ja üldse põhjala-tüüpi larbi põld Eestis ei näi veel olevat liiga põhjalikult sisse söödetud, millest andis tunnistust ka eelmainitud külastajate osakaal. Niisiis kaks sõna ka sellest, millega täpsemalt tegemist ja miks see hea on: sellist sorti larbi puhul jääb ära liiga põhjalik väline ettevalmistus, mis võib algajat mänguhuvilist eemale tõrjuda. Pidades silmas pikema metsalarbi kostüümivajadust, asukoha ligipääsetavust ja muud sellist, võib gümnasist või tudeng asja lihtsalt liiga (aja)kulukaks liigitada ja seetõttu paljust heast ilma jääda. Lühilarbi puhul seda probleemi ei ole – kostüümid on olematud või napid, üritus ei võta harilikult kauem kui pool päeva (ja võib teoreetiliselt mahtuda isegi üheksast-viieni tööpäeva järele) ja saab südamerahuga toimuda üsna ükskõik millises enam-vähem piiratud kohas. Lisaks muudab mängu lühike ja kontsentreeritud vorm sageli intensiivsemaks nii mängul juhtuva kui tegelasesse sisseelamise.

Kui ma nüüd jätsin kogemata mulje, et lühilarp, see on lihtne ja möga, midagi tegema ei pea... siis see on vale. Välist ettevalmistust on tõesti vähem, aga mängijalt nõuab see sellevõrra rohkem oma peas. Kui metsalarbil tegelasse sisse jõuda ei õnnestu, on harilikult võimalik vähemalt ringi jalutada, lõkkesse vahtida ja ennast muudmoodi tavalisest erineva keskkonna abil lõbustada. Lühilarbil seda võimalust enamjaolt ei ole. Oled sina ise, sinu tegelane ja tema mõtted-tunded; välist, toetavat atribuutikat on napilt, kui üldse. See-eest on keegi kusagil mõelnud aga välja terve portsu erinevaid harjutusi, millega tegelane kiiremini ja kindlamini välja tuua – kellelgi ei ole aega kaks tundi oodata, kuni jalutuskäik ühe tegelase võib-olla kohale toob. Lisaks mängijate harilikult väiksem arv ja kõik, mis selle lühema aja jooksul ära juhtuma peab. Kokku annavad need palju parema „olulisustunde” - kuigi teoreetiliselt on ka suurel metsalarbil võimalik, et igaühel on pidevalt midagi, millega tegeleda, õnnestub see praktikas harva. Niisiis julgustan kõiki, kes larbi vastu huvi tunnevad, proovima ka seda lühemat ja tubasemat varianti.

larp Sandra Orav
Mängu "Limbo" pildistas Sandra Orav


Mängudest tutvustan lähemalt ainult neid, millest ise osa võtsin. Kokku oli igal osalisel võimalik jõuda neljale mängule – üks reede õhtul, kaks laupäeval ja üks pühapäeva hommikul. Paralleelselt toimus küllalt mitu erinevat mängu, nii et valikuvõimalusi jagus. Kes aga ei saanud või tahtnud kogu aeg mängimas olla, sai vabalt tulla kohale ka näiteks... laupäeva pärastlõunaks.

Ja veel enne mängudest lähemalt rääkimist: lühilarbid ei sõltu liialt palju oma asukohast ega mängijatest. Ma ei pea selle all silmas, et sündmused juhtuvad kõik nagunii (railroading), vaid seda, et nad on korratavad. Ühte mängu saab läbi viia mitu korda, ühes mängus saab isegi osaleda mitu korda, ilma et see täpselt samasugune oleks. Ja valmis kirjutatud mängu saab läbi viia iga vähegi kogenum larpar või mängujuht. Muidugi võtab mäng sellisel juhul mängujuhi näo, aga see pole sugugi halb asi.

Niisiis. Reede õhtul võtsin osa norrakate kirjutatud mängust „The Great Afterparty.” Tegemist oli kõige meta'ma mänguga, millega ma elus kokku puutunud olen. Stsenaarium on üles ehitatud nii, et just on toimunud suurem fantasy-metsalarp, milles osalesid kõik mängijad (ent mitte kõik loomulikult ei jõudnud selle järelpeole) oma tegelastega. „The Great Afterparty” mängija tegelane on mängija, kes osales kujuteldaval larbil. Too kujuteldav suurem metsalarp on stereotüüpide paraad – kui kohalikus larbikogukonnas on juhuslikult elemente, mis igal suuremal mängul toimuvad, on just nende üle arutamine ja juhuslike sassiläinud suhete harutamine „The Great Afterparty” teemaks. Sellel korral ja nende inimestega, kellega mina seda mängisin, said osad „Afterparty” tegelased isegi samahästi kui koodnimed meie oma Eesti mängijate järgi. Samal ajal ei pruugi mängu fookuses püsida metsalarbil toimunu üle arutamine – meil juhtus tähelepanu tõmbama hakkama hoopis üks teine element: see tunne, et on nagu pidu ja nagu ei ole kah, mingitlaadi ambivalentsus, tüüpiline mängujärgne väsimus ja minu enda kogetud järelpidudele tüüpiline nostalgia.

Laupäevaks valisin endale ainult ühe mängu: „The Evaluation Room.” Seda juhtis mängu autor, rootslane Simon Svensson. Tegemist oli mänguga, milles ma esimest korda sain päriselt aru lühilarbi tugevatest külgedest. Isegi hall hiireke nurgas muutub kaheksaliikmelises mänguseltskonnas märkimisväärseks jõuks, eriti, kui vahepeal hääletama peab. Seda mängu sai festivali jooksul korraldatud vähemalt kaks korda ja peale mängimist oli väga huvitav varasema mängukorra osalejatega arutada, mis sarnaselt läks, mis erinevalt. Mäng ise võtab vaatluse alla psühholoogilise katse – kõik tegelased tahavad hirmsasti edasi pääseda, aga keegi ei tea, mida selleks täpselt vaja on, milliseid omadusi hinnatakse ja kuidas ennast parimast küljest näidata. Meeleolu sarnaneb veidi mõne asutuse ooteruumiga – järjekord läheb aegalselt, oodata tuleb kaua, miks siis mitte vahepeal teistegagi juttu teha. Aga kõik, mis sa teistega räägid, on samal ajal osa sellest, mida hinnatakse... Minu jaoks jäi sellest mängust väga tugevalt järele pettumus-emotsioon: sa andsid oma parima, ent sellest ei piisanud. Muidugi on teiste mängijate kogemused teised, aga sain seetõttu aru lühilarbi terapeutilistest võimalustest: see tekitab emotsioone, millega tuleb õppida toime tulema, kuid vabastab mängija samal ajal oma tegude reaaleluslistest tagajärgedest. Selles mõttes võib lühilarpi pidada liivakastiks – ohutuks õppe- ja mängumaaks.

Minu pühapäevaseks larbiks sai „White Death”, mis öeldakse olema üsna ebatüüpiline isegi lühilarbi kohta. Mängus ei kasutata sõnu, kõik emotsioonid ja kogu muu suhtlus peab saama tehtud kehakeelega. Näpuga näitamine, rõõmust hüppamine, kurvalt kössitamine... igaüks saab aga teistest ka veidi isemoodi aru, nii moodustub mängul juhtunust isegi kõige lähedasematele tegelastele igaühele omaenda arusaam. Tegelane, keda ma mängu jooksul pidasin uskumatult ahneks, selgus lõpuvestluses, et pidi lihtsalt alluma ühele piirangule, mida ma nii tõlgendasin. Mäng tõi väga hästi välja, kui tohutult paljut on võimalik väljendada juba kasvõi enda asukohaga ruumis. Esialgu kartsin, et nii suure tolakstegemise potensiaaliga mäng ei pruugi Eestis liiga hästi õnnestuda – hirm tobe välja nägemise ees või kartus teisi mängijaid puudutada on eestlasele üsna kõvasti sisse ehitatud – kuid sellest osast aitasid mängule eelnenud soojendusharjutused hämmastavalt hästi üle. Jällegi jäid osad kogetud emotsioonid mind terveks ülejäänud päevaks saatma.

Kahjuks ei õnnestunud mul kuigi palju aega veeta laupäevaõhtusel festivali peol – väliskülaliste eelis oli ööbida toimumiskohas, mina kohalikuna pidin aga viimase bussiga koju sõitma. Sellegipoolest õnnestus mängude vahel märgata ka lauale jõudnud lauamänge ja kaasmängijatega tutvusi sõlmida. Kõige põhjal, mida ma kogesin või kuulsin, oli tegemist väga hästi korraldatud ja suurepäraselt õnnestunud festivaliga. Ma väga loodan, et järgmine aasta juhtub see uuesti ja peakorraldaja Lea Pullerits on ära teeninud vähemalt mitu valju aplausi.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0620)