1. Kuningas Stahhi ajujaht 2. Soendit küttimas 3. Päikesest pime 4. 1000 naela surma 5. Guul ja rentslid 6. Trollide tants 7. Laul Tuulesaagast 8. Toonelatee 9. Aetherial 10. Kristallsaar

Kui ma esimest korda kuulsin, et on olemas bänd nimega Tapper, siis ma olin üllatunud – mitte nime enda, vaid selle üle, et niisuguse bändi ilmumine nõnda kaua aega võttis. Tahaksin tagantjärgi postuleerida, et tõenäosus, et eestikeelses metalskenes tekib ansambel Tapper, läheneb iga aastaga aina enam ühele. Nojah... igatahes on Tapper mingil kujul olemas olnud juba 2004. aastast, ent alles nüüd said nad plaadiga maha, mis kannab esikalbumi kohta igati loogilist pealkirja „Vereklanni kolmas tulemine“.

Kui ma peaksin Tapperi muusikat kuidagi iseloomustama, siis ma ütleksin „Lõuna-Eesti pagan metal“, ja sellega oleks oluline öeldud. Kes ei tea, siis meil siin lõunamaal on juba palju aastaid olnud oma väike UG-skene, mis pinna all eksisteerib, jonnakalt elus püsib ja on aegade jooksul päris palju muusikat tootnud. Rahvuslike eripärade tõttu on see skene alati olnud tuntava suunitlusega black ja pagan metali poole, ent eksperimentaalsus ja mitmete ekstreemmetaližanride segamine on olulised märksõnad. Ja see kõik käib ka Tapperi kohta.

Muusika kvaliteedist rääkides tuleb pähe üks läbiv sõna – „ebaühtlane“ – sest just seda see album on. Mul on tunne, et bändil polnud päris ühtset ideed selles osas, mida nad teha tahavad, ja kuulamisel tekkiv mulje kannatab selle all. Mulle meeldib, kui ühe plaadi lood on omavahel seoses ja loogilises järjestuses – kui mitte temaatiliselt, siis vähemalt kõlaliselt. Antud juhul see nõnda ei ole. Enamikes lugudes on aukohal küllaltki standardsed ekstreemmetal-riffid, nii nagu õige ja viisipärane ongi, aga aeg-ajalt paistab pillimeestel mingi kunstitegemise tuhin peale tulevat, ja siis kostab kõlaritest midagi reibast ja lõbusat, mis ülejäänud stiiliga päris kokku minna ei taha. Paaril korral tekkis isegi tunne, et ma kuulan metal¬-varianti Vennaskonnast. Osadeks lahti võetuna on muusika kõik elemendid üsna tipp-topp, aga plaati kuulates jääb kohati imelik rahuldamatusetunne kõrvu.

Albumi põhiline häda on aga vokaal, täpsemalt puhas vokaal. Sellega on Lõuna-Eesti pagan metalis varemgi probleeme olnud, ja aastatega pole asi paranenud. Ma ei ütle, et niisugust stiili viljelevas bändis peaks mingi hõbekõri laulma, aga antud juhul on tegu lihtsalt tuima jorinaga, mida kohati piinlik, kohati koomiline kuulata. See tundub kuidagi eriti kontrastne võrreldes kriiskava vokaaliga, mis on päris okei. Kahjuks on, või vähemalt tundub olevat, esimest rohkem kui teist. Minu arvates peaks üks pagan metal bänd puhast vokaali ikka väga ettevaatlikult kasutama, ja Tapperi debüüt kinnitab selle reegli järgimise tähtsust. Lihtsalt... ärge enam nii tehke, poisid, eks?


Aga „Vereklanni kolmanda tulemise“ kohta on ka head rääkida! Kui jätta kõrvale need lood, mis, nagu ülal mainitud, ebaühtlased tundusid, ja enamik jorinamomente, siis jäävad järgi mõned palad, mis minutaolisele konservatiivsele pagan metali fännile täitsa istuvad. Lisaks on bänd süntesaatori kasutamise printsiipidest õigesti aru saanud, erinevalt paljudest oma žanrikaaslastest. Seda ei tarvitata loovuse ja muu pillimänguoskuse aseainena, vaid sellega käiakse säästlikult ümber ja domineerivaks muutub see ainult üksikutel, õigetel momentidel, näiteks loo „Aetherial“ lõpuosas, mis seetõttu väga eepiliselt kõlab.

Omaette punkte tuleb Tapperile anda ka füüsilise külje eest. Ei, ma ei kommenteeri poiste sixpacke, vaid albumi välimust. „Vereklanni kolmandal tulemisel“ on kahtlemata üks vingemaid plaadikarpe ajaloos. Seda nimetatakse „väelaekaks“, see on üleni metallist ja kaalub koos kogu sisuga veidi vähem kui kilo. Jep, kui te süda õiges kohas on, siis saite te just teada põhjuse, miks te homme esimese asjana plaadi endalegi soetate. Ahjaa, vaheleht on ka ilus; täis lapsikuid, ent väga kenasid pliiatsijoonistusi. Siit nõuanne kõigile: pliiats on puulõike kõrval parim vahend igasugu „paganlike“ asjade kujutamiseks.

Nojah, ega ma rohkem öelda oskagi. „Vereklanni kolmas tulemine“ on hüpliku kvaliteedi ja mõningate küsitavate loominguliste valikutega, ent samas ka „omade momentidega“ album. On paar päris arusaamatut lugu, kuid ka paar päris head (suurepärase Valgevene õudusromaani nime kandev „Kuningas Stahhi ajujaht“ ning tharaphitalik „Aetherial“). Lüürika näikse keerlevat ansambli omaloodud fantaasiamaailma ümber, käsitledes enamuse ajast standardseid Dungeons & Dragons-teemasid, mis üsna naeruväärselt kõlavad, ent üldist tongue-in-cheek-fiilingut silmas pidades ei häiri ka ülemäära. Jah, tagantjärgi jäigi enim kripeldama küsimus, kui suur osa albumist oli mõeldud tõsisena ja kui suur osa naljaga pooleks. Signaale tuli justkui mõlemalt poolt. On, kumb ta on, aga ka naljaga tuleb tõsiselt vaeva näha. Arenguruumi Tapperil veel jagub ja potentsiaali oleks justkui ka; jätkuks nüüd vaid püsivust ja kindlat meelt, et järgmine plaat paremini teha.

5/10

Encyclopaedia metallum, MySpace, Facebook
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0032)